Dadaismile on iseloomulik absurdsus, humoorikus, tobedus. Sinna juurde tasub veel segada piisav kogus juhuslikkust ja spontaansust ning jõuamegi pärale Dadamaale, kus ei kehti meile tuttavad reeglid, vaid nende moonutatud versioonid – šaržid, kõverpeeglid, paroodiad. Sellele maale juhatab lugejat ka Valeria Luiselli äsja eestikeelses tõlkes ilmunud "Minu hammaste lugu", mille keskmes on mehhiklasest oksjonipidaja Gustavo Sánchez-Sancheze imaginaarne tõus kõige edukamate oksjonipidajate parnassile ning langus lihtsurelike sekka. Oksjonipidaja ise nendib esimese peatüki lõpus, et "mu õnnele ei olnud võrdset, mu elu oli luuletus, ja olin kindel, et ühel heal päeval kirjutab keegi minu dentaalse autobiograafia ilusa loo" (lk 31).

Tõtt-öelda ei ole Luiselli teose kontekstis kuigi oluline teada vaese oksjonipidaja taustalugu. Samuti pole tähtis, kus toimub teose sündmustik, või millal. Piisab üksnes teadmisest, et selline lugu juhtus ning et oksjonipidaja Sánchez-Sancheze asemel oleks võinud samahästi olla ka kirjanik Sánchez-Sanchez või kirurg Sánchez-Sanchez – lugu poleks jäänud jutustamata. Seega ei ole Luiselli loo tegelastel – olgugi et värvikatel – teemade valikut silmas pidades erilist tähtsust.

Milles on dada?

Tegelikult korraldab Luiselli raamatu kaante vahel ühe raju jazz-kontserdi. Ta kasutab ära orkestrijagu erinevaid instrumente, et vürtsitada niigi kentsakavõitu lugu ootamatuste, hüperboolide, paraboolide ning saltodega, kuid sooritab lõppu siiski telemark-maandumise hindele viis. Kõigel eelneval on üks eesmärk – näidata, kuidas lugu ise võib olla oluline. Just nimelt lugu, mitte selle taga peituv reaalsus, mida lugu peaks püüdma kirjeldada või edasi anda. Kirjanik asub seda ülesannet täitma Marcel Duchampi vaimus – nimelt püüab Luiselli sõnade kaudu anda edasi seda, mida Duchamp soovis saavutada readymade'idega (millest eesti keeles võiks rääkida näiteks kui "valmisolevatest").

Termini readymade defineerisid André Breton ja Paul Éluard oma lühikeses sürrealismisõnastikus¹. Nende järgi on readymade tavaline objekt, mis on ainuüksi kunstniku valiku tõttu tõstetud kunstiteoseks. See tähendab, et kunstiks olemise või mitteolemise küsimus taandub peaasjalikult loovale protsessile, milleks on presenteeritava objekti valik. Valiku tegemisega annulleerib kunstnik valitud objekti funktsionaalsuse ning selle tavapärase tähenduse, tõstes objekti kunstiteose staatusesse. Üks kuulsamaid Duchampi valmisolevaid on portselanist pissuaar, mille kunstnik on (oma pseudonüümiga) signeerinud.

Dadaistlik-kontseptualistlikku meetodit Luiselli siiski otseselt üle võtnud ei ole – tekst on suures ulatuses autori käsitöö² ning valmisolevate kasutamisest romaanis jälgi ei leidu. Küll aga toob Luiselli lugejate ette mitmeid valmisolevaid ning tõstatab Duchampile omaseid küsimusi – kas kõik lood on väärt jutustamist? Kas ainuüksi fakt, et kirjanik on loo välja valinud, on piisav põhjendus, et sellest kirjutada? "Kõik, mille kunstnik välja sülitab, on kunst," ütleks Kurt Schwitters.³ Luiselli näib sellega nõustuvat, kuid samas ei ole tema romaani puhul kindlasti tegemist kirjutamisega kirjutamise pärast.
Hammastest ja lugudest

Gustavo Sánchez-Sanchez kuuleb ühel päeval lugu, kuidas halva hambumusega kirjanik Samuel Pickwick – saanud kõigest ühe raamatuga menukaks autoriks – ostab endale uued hambad. Pickwickist ajendatuna sisendab Sánchez-Sanchez endale, et kui tühipaljas kirjanik saab endale uued hambad suhu, siis saab seda kindlasti ka tema. Oma kujutluses jõuabki peategelane lõpuks eesmärgini – ta soetab endale Marilyn Monroe hambad. Tegelikkus ise on hambutu: Sánchez-Sanchez mõtleb loo Monroe hammastest üksnes välja, sest see on midagi, mis on väärt jutustamist ning võiks huvi tekitada. Sánchez-Sanchezel on terve kollektsioon haruldasi hambaid, mida ta asub Santa Apolonia kiriku hüveks oksjonil müüma. Kaubeldavate eksemplaride hulka kuuluvad muuhulgas Petrarca, Platoni, Woolfi, Borgese ning veel mitme teise isiku kihvad. Hambaid müügiks presenteerides ei esitleta kunagisi omanikke kui tuntud inimesi, kelle organitele, jäsemetele või elunditele võiks tahta keegi tormi joosta. Need on lihtsalt ühed hambad, millega käivad kaasas mingisugused lood. Borgese hambaid müües peab Sánchez-Sanchez oluliseks märkida, et "[h]ambad ise on krokodiljad, kuid nende paigutus on peaaegu ingellik. [—] [Borgese] silmad vilasid siia-sinna, kasutud, päikesekiirgusele läbitungimatud, kuid valmis võtma vastu ilusate ja heade mõtete valgust. Ta rääkis tõttamata, justkui otsides pimedusest omadussõnu." (lk 56–57)

Niiviisi eemaldab Luiselli tuntud kirjanike suust hambad ja kirjutab Sánchez-Sancheze vahendusel neile enda autogrammi. Borgese hambad saavad vabaks "Alephi" või "Juurdluste" painest. Need viiakse null-seisundisse, samamoodi nagu viib end null-seisundisse lugude jutustaja Sánchez-Sanchez. Null-seisund sarnaneb Duchampi valmisolevaga – Jan Schoonhoven, neo-dadaistliku NULL-rühmituse liige, on kirjeldanud null-kontseptsiooni kui reaalsust, kus loojal on minimaalne roll.⁴ Null-kunstniku peamiseks rolliks on valida välja kujutatav objekt, see isoleerida ning seda võimalikult neutraalsel viisil demonstreerida. Niiviisi ongi Borgese hambad lihtsalt üks võimalikest valmisolevatest eksponaatidest, ei enamat kui nina või naba. Kuid mõelda vaid, milliseid lugusid on võimalik nende hammastega ning nendest hammastest rääkida. Kas need oleksid üldse midagi väärt, kui nendega ei käiks kaasas lugu, mis vähemalt ühele inimesele korda läheb?

Loost sündigu maailm

Kuid lugudel on teinekord veel üks triksterlik komme – mitte (täielikult) tõele vastata. Tihtipeale pole lood tõesed vaid selleks, et need tõe kartuses rääkimata ei jääks. Luiselli luusib kirjandusretkel uudishimulikult ringi lugude-maailma ning päris-maailma ristumiskohtades. Kas lood jäävad kõigest lugudeks või võib neist võrsuda elu?

Oksjonikorraldaja enda traagiline saatus selgub romaani viiendas osas, kus Sánchez-Sancheze asemel hakkab vestet veeretama kirjanik ja giid Beto. Selgub, et end maailma parimaks oksjonipidajaks tituleerinud ning luulelises õnnes supelnud Sánchez-Sancheze suus olid üksnes valehambad. Nii selgitaski Beto – kellest sai Sánchez-Sancheze dentaalbiograaf –, et õigupoolest polnud viimasel oksjonite korraldamisega mingisugust õnne. Elupaigaks oli tal hädavaevu elamiskõlbulik maja, kus polnud mingisugusest oksjoniesemete tippkollektsioonist haisugi. Oli kõigest üks lugu, mida Sánchez-Sanchez endale ning teistele jutustas. Piir triksterlikkuse ning traagilisuse vahel näikse jooksvat kohal, kus inimene on suuteline ennast veenma oma võltsitud loo tõesuses. Sel hetkel saab tema pärisosaks miski, mida reaalsuses ei eksisteeri. Taas seisame vastamisi küsimusega: kas tähtsam on lugu või loo taga pesitsev reaalsus? Kui ilma loota kaotaks valmisolev sentimentaalse väärtuse, siis ilma valmisolevata oleks lugu tühipaljas butafooria, uduloor hilissuvise aasa kohal. Selle juures puuduks ankurdav kese, mis pakuks loole hädavajalikku tuge.

Sánchez-Sanchez elab kuni teose lõpuni õhulossides, suus Marilyn Monroe naeratus. Kui see ühel hetkel temalt varastatakse, kaotab ta ühes hammastega ka enda mina. Selleks ajaks on tegelane oma identiteedi endale sugereeritud looga sõlme sidunud. Sellises olukorras ei ole võimalik enam ratsionaalselt mõista, kus lõpeb lugu ning algab päriselu, ja vastupidi.

Romaan lugudest

Luiselli kirjatükk hammastest on esmajoones lugu lugudest, võiks isegi öelda, et kirjandus kirjandusest. Kuigi dadaismile omaselt tundub tegelaste sattumine jutustusse olevat juhuslik ning mõneti tähtsusetu, ei ole samas ebaoluline, et romaanist lipsavad läbi näiteks peategelase nõbu Juan Pablo Sánchez-Sartre ning onu Marcelo Sánchez-Proust. Segastest nimelistest viidetest kubisevas romaanis viiakse ka tuntud kirjanikega läbi valmisolevaks seadmine – Sartre ja Proust on küll presenteeritud, kuid mitte kui päris-Sartre ja päris-Proust. Mõlemad kirjanikud asetab Luiselli alternatiivsesse konteksti ning nende külge on poogitud võõrad näod ja võõrad teod. Ometi on nende kohalolu selgelt tajutav.

"Minu hammaste lugu" ajab oma niidistiku laiali veel mitmes suunas. Ühest küljest võiks seda lugeda kui filosoofilist traktaati lugude ja kirjanduse olemuse kohta, kuid samal ajal on see ka tribuut autoritele, kellest Luiselli lugu peab. Lõppeks on Luiselli kirja pannud skeemi lugude ja tegelikkuse vahekorrast, nende interaktsioonist ja võimalike lugude paljususest. Olgugi et romaan on kirja pandud lühidalt, ületab selle sisu tiheduse real feel lehekülgede arvu mitmekordselt.

¹ André Breton, Paul Éluard. "Dictionnaire abrégé du Surréalisme" – Galerie des Beaux-Arts, Paris, 1938.
² Tõe huvides tuleb ära märkida, et Luiselli kirjutas romaani Mehhikos Ecatepecis asuva Jumexi tehase töötajate abiga. Romaani mustandid loeti töötajatele ette ja nemad andsid sellele tagasisidet, mida autor hiljem raamatut viimistledes arvesse võttis.
³ Dietmar Elger, Uta Grosenick. "Dadaism" – Köln: Taschen, 2004, lk 82.
⁴ Vt https://blog.dorotheum.com/en/contemporary-week-jan-j-schoonhoven-2/.