Aga esmalt auhinnagalast endast. Ilmselt paljuski eelmisel aastal toimunud Will Smithi kõrvakiilu-skandaali valguses oli filmiakadeemia imenud igaks juhuks tseremooniast välja igasuguse elu, jättes alles vaid formaalse raamistiku. Õigemini, mingil hetkel jäi isegi mulje, et vaatajat üritatakse olematu tempo ja Jimmy Kimmeli tühiste monoloogidega uinutada, gala keskel oli nii umbes pooleteisttunnine segment, kus jagati vaid tehnilisi Oscareid ja ka midagi muud märkimisväärset ei toimunud. Ma usun, et ärkvel püsisid vaid tugevamad.

Samas, keset galat olid korraldajad paigutanud targu parima laulu Oscari pälvinud pala "Naatu Naatu" möödunud aasta üllatus-hitist, India filmist "RRR". See energiaplahvatus oli kui äratuskell, mis lõi pea klaariks ja une silmist ning näitas, et kuigi viimastel aastatel on Oscarid justkui leppinud staatusega, et vaatajanumbrid vähenevad ja mingeid imevigureid enam tegema ei hakata, siis vahel tasuks mõni selline ootamatum kõrvalepõige teha, see mõjub ainult värskelt. Lady Gaga ja Rihanna ülesastumised olid seal kõrval justkui, khm, sisse- ja väljajuhatajad.

See elu ja särts, mille tegijad galast välja jätsid, tuli aga kümnekordse doosina tagasi tänu üllatuslikele võitjatele. Õhtu suurvõitja "Kõik kõikjal ja korraga" võitis kolm näitlejapreemiat, mis kõik olid omamoodi tuhkatriinulood: Ke Huy Quan meeskõrvalosas oli aastakümneid filmitööstusest kõrvale lükatud, kuid sai nüüd teenitud tähelepanu; Jamie Lee Curtis on filmimaailma superstaar, kes aga pälvis alles nüüd esimese kuldmehikese ning Michelle Yeoh on üks meie aja tuntumaid action-näitlejaid, kes oli sellest preemiat pisarateni liigutatud. Muidugi, vähemoluline pole ka Brendan Fraseri preemia rolli eest filmis "Vaal", temagi on suuremast tähesärast oma karjääri jooksul ilma jäänud.

Ehk on see lihtsalt märk sellest, et tegu oli erakordselt tugeva filmiaastaga, kuid "Kõik kõikjal ja korraga" võit tähendas tegelikult mitme väga-väga tugeva filmi kaotust. Täiesti tühjade kätega jäi Baz Luhrmanni "Elvis" – mis noppis küll päev varem endale Kuldvaarikaid –, Martin McDonagh "Inisherini hinged", Steven Spielbergi "Fabelmanid" ja Todd Fieldsi "Tar". Kehvemal aastal võinuks igaüks neist minna koju parima filmi preemiaga, paraku pole aga aastad vennad. Küll aga ei tasu alahinnata ka Oscari nominatsiooni väärtust: võit on muidugi magusam, aga juba filmiaasta esiviisikusse jõudmine on piisav põhjus rind kummi ajada.

Kui aga Oscarite möll on teist täiesti mööda jooksnud, siis üks film tuleb eriti lihtsalt koju kätte: parima dokfilmi Oscari võitis film "Navalnõi", mida saab veel ligi kuu aega Jupiterist vaadata. Igati ajakajaline ja vaat et kohustuslik vaatamine, mille nägemiseks ei pea isegi kodust välja ronima.