Lavastus algab Jelena Krutšininaga (Ülle Lichtfeldt), kes vaatab pilti, mis temas rahutust tekitab. Lichtfeldti näost peegeldub kurbus ja ärevus. Hetk hiljem näidatakse publikule videot, kus selgitatakse sõnu lausumata Jelena traagilist elusaatust. Selgub, et Krutšinina on kaotanud poja ja tema mees pettis teda. Videokujunduse tummfilmi esteetika on ootamatu, sünge ning paneb pingsalt kaasa mõtlema.

Paraku on video toel esitatud stseen Rakvere teatri uuslavastuse üks ainsaid üllatavaid hetki. Teine põnev seik on seotud kahe näitlejaga, aga sellest hiljem.

"Süüta süüdlasi" saab kõrvutada Eili Neuhausi eelnevate lavatööde "Lõikuspeo tantsude" ja "Onu Vanjaga". Kõigis kolmes lavastuses leidub sümpaatseid elemente, aga nende tervikpilt jääb puudulikuks. "Onu Vanja" puhul jäi puudu tšehhovlikust atmosfäärist ning "Lõikuspeo tantsudes" sai lavastajale saatuslikuks mängupaik, mis ei võimaldanud algmaterjali piisavat välja arendamist. Antud juhul pole asi sugugi selles, et lavastatakse vene kirjaniku teksti, vaid hoopis näitemängu interpretatsioonis. Lavastus ei paku sama, mida Ostrovski kirja pani. 

Aleksandr Ostrovski 1883. aastal kirjutatud näidend kõneleb emaks olemisest, usust, lootusest ning näitlejaameti võludest-valudest. Lavastuse kavalehel mainitakse, et Ostrovski näitemängust leiab "teravat pilku sotsiaalsetele oludele". Rakvere teatri lavastusest jääbki aga just teravast pilgust puudu. 

"Süüta süüdlastes" mainitakse valimisi – mis esietendusel publikus ka ovatsioone tekitas –, ja joodik nimega Šmaga (Imre Õunapuu) toob lavale kultuuri alarahastamise küsimuse, kuid selliste päevapoliitiliste teemade puhul oleksin oodanud teatrilt jõulisemat ja satiirilisemat avaldust, mida lavastaja saanuks algmaterjali teemasid silmas pidades plaani võtta. Nendel aktuaalsetel teemadel aga midagi põnevat ei öelda ning laval nähtud lugu mõjub seetõttu pisut liiga turvaliselt.

Eili Neuhausi lavale toodu jääb kahjuks pigem ajastudraamaks kui ajatuks draamaks. Neuhaus paistab enda lavastuses rõhutavat lootust ja usku maailma headusesse, mis on praegusel keerulisel ajal küll sümpaatne, kuid Ostrovski näidend peidab endas kihilisemat lugu, mida trupp lõpuni läbi ei näri.

Heast ja elutusest

Ülle Lichtfeldt kehastab poja kaotanud naist hapralt ning tundeliselt. Lichtfeldti väljaelamised on siirad, tema kurbus jõuline. Stseen, kus ema oma kadunud pojaga kohtub, toob heldimuspisara silma. Efektselt mõjuvad ka tantsustseenid, mis annavad leidlikult edasi tegelaste igatsusi, mõtteid, tundeid. Reili Evarti kunstnikutöös peitub põnevaid lahendusi, näiteks on tegevuspaigad laval erinevate värvidega markeeritud. Kostüümid kaunistavad näitlejaid, valitud toonid on kaunid ning paitavad silmi. Muusikalises kujunduses kõlavad mõjusalt sentimentaalsed ja kaasakiskuvad meloodiad. Märt Selli valguskujundus lisab lavastusse kerget melanhoolsust.

Sellegipoolest mõjub esimene vaatus suhteliselt elutult. Ei suudagi ära otsustada, kas tegu oli esietendusest tingitud ebakindlusega, mida 4. märtsi õhustikust tunda võis, või liialt turvalise näidendi tõlgendusega, millel varasemalt peatusin. Teine vaatus haaras palju rohkem, pakkus emotsionaalseid seiku ning vahvaid tantsunumbreid. Just emotsionaalsust ja vahvust olingi "Süüta süüdlastelt" oodanud! 

Näitlejatöödest

Margus Grosnõi, kes esitab enesekeskset Krutšinina eks-meest Grigori Murovit,  vürtsitab lavastust sügavusega. Grosnõi tegelane toob "Süüta süüdlastesse" eelpool mainitud valimiste-teema. Grigori on huvitav isiksus, tegu on vastuolulise inimesega, kes soovib kord eks-naisega leppida, siis jälle viha pidada. 

Anneli Rahkema mängitud Niina Pavlovna armastab olla intrigant. Ta mõtleb igavusest (või kadedusest?) välja salakavalaid plaane, laseb austajatel enda järel joosta ning oskab peent meelitamiskunsti. Rahkema kehastab tegelast õela ja särtsakana. Naise olekust saab aru, miks ta vastassoole niivõrd meeldida võiks. 

Eduard Salmistu kehastatud uudishimulik Nil Stratonotš ja Imre Õunapuu filosoofiline Šmaga hoiavad balanssi humoorikuse ja tõsise vahel, nende tegelased ei muutu plakatlikuks. Liisa Aibel rõhutab vanaproua Arina kiikse vaimuka kehakeelega. Tema mängitud prouale on lisatud küll naljakaid veidrusi, ent rolliga on veidi üle pingutatud, näitleja intonatsioon polnud alati loomulik. 

Jaan Tristan Kolbergil on ülesandeks süübida keevaverelise, elult palju vitsa saanud Neznamovi mõttemaailma. Tema esitus mõjus paraku üheplaaniliselt: näitlejatöös domineeris agressiivsus, aga mitmepalgelist, armastust otsivat inimest, kes Neznamov tegelikult on, rollist selgelt välja ei tulnud.

Tarvo Sõmeri lavale saabumisega läks aga terve saal esimese vaatuse lõpuks särama. Ta on lavastuses vaimukas, tasakaalukalt koomiline, tema lapsikud näoilmed ja kehakeel võlusid. Tarvo Sõmeri ja Imre Õunapuu hoogne tantsustseen jääb pikaks ajaks meelde. Too meeste tantsimine oligi teine üllatusmoment, millele varem vihjasin. 

"Süüta süüdlased" tekitab vastakaid tundeid: lavastuses leidub häid näitlejatöid, ilus kunstnikutöö, efektne muusika, valgus- ja ,videokujundus, kuid uuslavastus saanuks pakkuda palju enamat.