Mis on ühist Konrad Mägil ja Andy Warholil? Esiteks on mõlemad tuntud kunstnike nimed. Teiseks saaks mõlema kunstniku üksiku teose müügist kas osta luksusliku korteri kesklinnas või ehitada selle ümber lausa eraldi muuseumi. Kolmandaks on mõlemad kunstnikud … paraku juba ammu meie hulgast lahkunud.

Oot, kuidas kunstist nüüd niivõrd nekrofiilne mulje jäi? Kas ei ole siis käes juba 21. sajand, kui meil on mõned kunstnikud ümberingi veel täitsa elu ja tervise juures?

See küsimus kerkib paratamatult huulile praegu, kui mõtleme, millised võiksid olla kultuurivaldkonna, konkreetsemalt näiteks kunstiinimeste ootused ja lootused seoses ametisse astuva uue valituse ning kultuuriministriga. Vaatamata teist kevadet jätkuvale sõjale Ukrainas, vaatamata rohereformile ja hinnatõusule, vaatama kõigele muule keerulisele…

Positiivne on ainuüksi juba see, et parlamendivalimised ülekaalukalt võitnud erakond on enesele taotlenud – ja selgub, et ka saanud – koalitsiooniläbirääkimiste käigus kultuuriministri portfelli. Pole nimelt saladus, et too portfell pole tegevpoliitikute silmis just kõige ihaldatum.

Ministeeriumide eelarved pole ühe vitsaga löödud. Kultuuri oma on kogu aeg olnud nonde väiksemate seas. Jagatakse ümber vaesust, mitte rikkust. Klientuur teisel pool lauda on samuti pigem vastik vastane: kõrgelt haritud ning väljakujunenud väärtushinnangutega. Nad on juba karastunud lugematutel "raha ei ole ega tule ka" koosolekutel ja neid ei niida jutt ministeeriumi vähestest eelarvevahenditest.

Naljahambad võinuksid seda ametit isegi opositsioonile pakkuda. Aga näe, ei pakutud. Mida see näitab? See näitab, et kultuur on tähtis. Et selle nimel tasub võidelda. See tõestab, et kultuur on oluline. Ka võitjate jaoks, kes võtavad kõik. See tähendab ühtlasi, et kultuuril on tulevikku. Et Eestis peab saama kultuuriga professionaalselt tegeleda.

Ei ole lihtsalt teist valikut. Kui Eesti kord juba läänelikku väärtusruumi kuulub, siis on see otsustatud. Kunst ja kultuur on seega kaudsemalt osa riiklikust julgeolekust. Peab olema, mida kaitsta. Mõttetu ja perspektiivitu asja nimel ei hakkaks ju keegi üldse rabelema – lihtne ja loogiline.

Esmalt tuleb niisiis uuel kultuuriministril lahendada vabakutseliste loovisikute sotsiaalsete garantiide probleem. See on ka kenasti koalitsioonilepingus kirjas. Nelja aastat ainuüksi uuringutega ei sisusta. Ja ka opositsioon ei maga.