Trossek: kultuur on kõige odavam antidepressant
Kunstiajaloolane Andreas Trossek rääkis "Vikerhommikus", et kunst ja kultuur on kõige odavam antidepressant, kui käia mõnel heal näitusel ja nautida seda, mis seal välja on pandud. Tema sõnul ei pea kunstnikuga alati ka ühel meelel olema, vaid näitusel võib vabalt saada ka šokeeritud.
"Isegi minu lühikese elu jooksul on kunstiajaloos toimunud nii palju kordi ümberhindamisi ja see kõik on väga põnev. Praegu on väga hea aeg naiskunstnikele, suurem osa kunstiajaloost kuulub ju meesgeeniustele," ütles Kristjan Raua kunstipreemia tänavune laureaat, kunstiajaloolane Andreas Trossek, kes on pikki aastaid peatoimetajana juhtinud ajakirja Kunst.ee. "Minu töö on toimetamine, mis on väga mugav, sest mina istun justkui auto tagaistmel ja küsin, kuhu mind teksti autori poolt juhitakse."
Trosseki arvates on üks tuntumaid Eesti kunstnikke maailmas Anu Põder. "Muutunud on see, kuidas Anu Põdra kunsti on kritiseeritud, tema loometee alguses, 70ndate aastate lõpus seostati teda popkunstiga, täna räägitakse temast läbi feministliku kunstiajaloo. Talle on uus retseptsioonikihistus peale laotud ja see ongi kunstiajaloos väga põnev, et me vaatame samu asju teise pilgu kaudu."
Trosseki sõnul on vahel huvitav meenutada aegu, kui KUMU ei olnud veel valmis ehitatud. "Sel ajal liikus ju arvamusi, et mis me sellest üldse ehitame, eestlastel pole ju isegi kunsti, mida sinna sisse panna, mõni Wiiralti "Põrgu" ja paar Jüri Arrakut ning ongi kogu kunst," muheles Trossek.
Tegelikul on aga nii, et KUMU viis korrust on seinast seina triiki täis tipptasemel Eesti kunsti ja ruumist jääb puudugi. "Ja inimesed käivad. Me oleme ju tulnud pildi mõttes suhteliselt vaesest keskkonnast. Nõukogude ajast inimesed kindlasti mäletavad teatud nimesid. Kindlasti võiks ka raamatumüügi edetabelites olla rohkem kunstiajalooraamatuid," lisas ta.
Kunsti seostamine rahaga on Trosseki arvates kindlasti üks teema, mis aitab kunsti väärtustada ja tekitab ühiskonnas huvi kunsti vastu. "Kunst on selline varaklass, millesse pandud raha on enam-vähem kindel investeering. Väga harva kunsti hind ajaloos kukub, pigem ikkagi tõuseb."
Lasnamäe paviljonis, mida Trossek armastab nimetada roosaks sõõrikuks algab 1. juunil Eesti kunstnike kevadnäitus, mida tasuks kindlasti vaatama minna ka seetõttu, et tuletada meelde olukorda, milles on Eesti kunsti esindushoone ehk Tallinna kunstihoone. "Et mõelda sellele, kuidas võimalikult kiiresti teha nii, et järgmistel kordadel võiks näitus toimuda oma õiges kodus ehk Tallinna kunstihoones."
Kunstikriitika arvamusvabaduse osas on Eestis Trosseki sõnul praegu kuldaeg. "Sa võid kirjutada mida tahad, pokri sind selle eest ei pisteta. Kunstnikud ise on pigem seda meelt, et näitusi toimub küll palju, aga ega kõikidest ju ei kirjutata. Mina rõhutaksin veel seda, et kunstist paremini arusaamiseks tuleks uurida ka kunstiajalugu ning kunstnikuga kaasa mõelda ja selleks on ikkagi kriitikut vaja."
"Kunst ja kultuur üldisemalt on kõige odavam antidepressant ja kindlasti kõige tervislikum. Mingisuguseid jääknähtusi ei ole, kui sa käid mõnel heal näitusel ja naudid seda, mis seal välja on pandud. Ega siis alati ei pea kunstnikuga ka ühel meelel olema, näitusel võib saada ka šokeeritud. Kõik ohked ja hüüatused on kunstisaalis omal kohal," lisas Trossek. "Eesti kunstil on praegu ka selles mõttes head ajad, et ega halba kunsti ju ei olegi."
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Vikerhommik", intervjueeris Märt Treier