Kultuuriajakirjanikuna tahaksin kohe iseendale vastu vaielda. Palun ei! Meil ei ole vaja veel üht auhinnagalat juurde! Eestlased on auhindade rahvas, enamiku asutuste turundusosakonnad leiavad ühel hetkel, et lihtsaim moodus meediasse pääseda on anda välja mõni medal, karikas, vimpel või muusugune auraha. Keegi ikka kirjutab, keegi ikka paneb tähele. Aga filmi- ja teleauhindade puhul ei ole vist vajalikkuses kellelegi kahtlust: audiovisuaalne sisu moodustab paljude eestlaste argipäevast märkimisväärse osa ning parimate tunnustamine pole oluline mitte ainult autorite, vaid ka tarbijate jaoks.

Kas siis praegustel EFTA-del on midagi viga? Otseselt muidugi ei ole, kui ehk välja arvata see, et neljatunnine formaat on praeguste meediatarbimise harjumuste juures inimestele küllalt keeruline tükk, mida hammustada. Eks seda näitavad ka rahvusvahelised mammutgalad, nagu Oscarid ja Grammyd, et kui kogu aeg midagi ei sähvi ja vilgu ning korraks tempo aeglasemaks jääb, kaob huvi ja tähelepanu ja kanal vahetub.

Aga kui tähelepanu hajub, siis võib vabalt jääda märkamata, et parima lühifilmi auhinna pälvis Madli Lääne​ eksperimentaalne tantsufilm "Kallid reisijad", igati ajakajaline, julge ja köitev teos, või et animafilmi preemiaga ei pärjatud mitte rahvusvaheliselt edukat Sander Joone "Sierrat", vaid hoopis Priit Tenderi tähendusrikast ja visuaalset meistriteost "Koerkorter". Mõlemad on märgilised ja olulised auhinnad, mis kinnitavad ühelt poolt nii žürii head ja teravat silma kui ka laiemalt meie filmivaldkonna säravat hetkeseisu.

Ühest küljest on ju tore, kui nendest filmidest kuulevad esma- või isegi ainukordselt ka need inimesed, keda Eesti eksperimentaalsem filmikunst karvavõrdki ei huvita, kuid samal ajal püüavad EFTA-d panna praegusel hetkel kokku kaht auditooriumi, kes naljalt kokku ei klapigi. Usun, et kindlasti on palju neid eesti filmi tulihingelisi fänne, kes jätavad selle gala vaatamata, kuna nad on telekauged ega tea ühtki neist saadetest, kes auhinnatud saavad. Sama saab öelda ilmselt ka vastupidi, sest ega põhjalikud ja kirglikud televaatajad ju tihti kinno jõuagi.

See on ka igati arusaadav, nii peabki olema, see on meenutus nendest vanadest aegadest, kui tele ja kino veel seisid eraldi, kõnetasid erinevaid sihtgruppe ja kasutasid ka oma meediumit täiesti eri moel. Hoiame äkki neid kaht nii kaua kui võimalik lahus? Kui meil oleks aga kaks eraldi telesaadet-galat – , et näiteks aasta algul jagataks välja suurejoonelisi teleauhindu ja kevade hakul pärjataks filmiaasta paremaid –, siis annaks see võimaluse ka heas mõttes piire kombata. Teleauhinnad võiksid pöörata näo rohkem meelelahutuse suunas, filmipreemiad saaksid aga näidata veel hulljulgemaid, otsingulisemaid, häbitumaid tegijaid, kes tunduksid praegusel hübriidgalal kuidagi kohatud, valel ajal vales kohas.

Siinkohal võib ju jälle öelda, et eraldi filmiauhindu juba jagatakse, aasta algul annab filmiajakirjanike ühing üle Neitsi Maali ja ka kultuurikapital jagab omapoolseid preemiaid, aga need mõlemad on rohkem kultuurinohikutele, laiemast publikust jooksevad sellised preemiaid märkamatult mööda. Aga ajal, kus eesti film on nii mitmenäoline – meil on nii piiritult erilist kui ka avasüli publikusõbralikku – vääriksid ka need tegijad üht suurt ja pidulikku galat, kus kõik meie filmiõied, filmiviljad või miks mitte ka alles tärkavad filmipungad saab uhkusega välja laotada.