X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Ave Taavet: eesti anima on hea elu ja tervise juures

"Eeva" Autor/allikas: Kaader filmist

Loomingulises plaanis on näha eesti animale omase sisulise sügavuse ning julge huumori põimumist uudsete tehniliste lahenduste ja pildikeelega, kirjutas Ave Taavet Teater. Muusika. Kinos.

Viimased aastad on animailmas kaasa toonud põnevaid arenguid. Mõned neist on globaalsed, näiteks tehnoloogiliste võimaluste suurem kättesaadavus või koroonaajal õide puhkenud voogedastusplatvormide populaarsus. Teised on kohalike arengute loomulik jätk — EKA animaosakonnast on peale kasvanud noor põlvkond animaatoreid, kellel on oma eripärane käekiri ja uudsed teemapüstitused, võrreldes nõukogude ajal üles kasvanud ning endale juba nime teinud animaatorite loominguga. Möödunud filmiaastale tagasi vaadates on näha, et eesti autorianimatsioon ületas korduvalt uudistekünnise ja lõi laineid ka rahvusvahelistel festivalidel. Niisiis on põhjust lähemalt vaadata, mis nägu on värske eesti animafilm, kuidas suhestub see oma minevikuga ning milliseid tulevikulootusi uutele tulijatele asetada.

Siinse artikli fookus on neljal 2022. aastal esilinastunud filmil: Sander Joone kurikuulsal "Sierral", Lucija Mrzljaki ja Morten Tšinakovi "Eeval", Vanamehe-filmi oodatud järjel "Vanamees ja põrsauss" ning Priit Tenderi "Koerkorteril". Tegu on kõige menukamate ja enim tähelepanu äratanud animatsioonidega möödunud kalendriaastast. Ent juba žanriliselt ja tootjafirmade poolest pakub selline valim põnevaid arutelupunkte. Kaks viimast linateost on nukufilmid, "Eeva" joonisfilm ja "Sierra" 3D-tehnikas. Kaks neist on valminud suurstuudiote juures ("Eeva" Joonisfilmis, "Koerkorter" Nukufilmis), kaks võrdlemisi uute indie-stuudiote käe all ("Sierra" AAACreative'is, "Vanamees ja põrsauss" BOP stuudios). Aga neil on ka oluline ühisosa, kõigi filmide režissöörid on õppinud Priit Pärna käe all ja neis on võimalik leida jooni, mida just idaeuroopa animatsioonikoolkonnale iseloomulikuks on peetud.

Ehkki Priit ja Olga Pärn on õppejõutööst Eesti Kunstiakadeemias tasapisi taandunud, on asemele astunud nende endised õpilased ja kindlasti võib ka värskeimat eesti animaloomingut pidada "koolkondlikuks". Must huumor, absurd ja kaalukate teemade lahkamine on kõigis eelmainitud animafilmides kohal. Joonisfilmides näeme endiselt mänge joonte ja kujunditega, unenäolisi üleminekuid ning heli ja pildi nihestatust, nukufilmides groteski, Ida-Euroopa olmet ja maastikke. Teisalt on tuntav ka põlvkonnavahetus. Uutel tulijatel on õnnestunud olemasolevat tugevat autorifilmi pärandit edukalt destilleerida, võttes üle selle kvintessentsi, kuid loobudes pisut tüütuvõitu leitmotiividest, nagu ohter läbijoonistatud staatika, paljas erotiseeritud naisekuju, kärbes poolkohustusliku kõrvaltegelase rollis või ajaloo prügikasti kuuluv nõukogude mateeria (nt portveini pudelid 777 või tahulised stakantšik'ud).

Enamasti välispublikule suunatud nn festivalifilm on traditsiooniliselt olnud dialoogivaba. Osaliselt on see traditsioon olnud suuremate levivõimaluste teenistuses (film ei vaja subtiitreid või dubleerimist), teisalt on selles nähtud nõukogude tsensuuri pärandit (vaikimises peitub mitmetimõistetavus). Julge erandina paistab siin silma eelkõige kodupublikule suunatud Vanamehe tegelaskuju, kes mitte ainult ei räägi, vaid on oma häälest peaaegu et kaubamärgi teinud. Armsa koeratüdruku Lotte kõrval ongi Vanamees seni ainus eesti animafilm, millel on õnnestunud enesest korralik kaubamärk teha — poodidest võib leida nii Vanamehe jäätist, pusasid, kruuse, mänguasju kui koomiksi. Arvestades seda, kui pikk on nukufilmi produktsiooniperiood, aitavad erinevad koostööd ja "nänn" armastatud multikategelasel kahtlemata pildil püsida, isegi kui teda parasjagu kinolinal ei näe. Loodetavasti on tegu ka arvestatava lisasissetulekuga filmitegijatele, kes projektidevahelisel perioodil nii ehk naa alternatiivseid sissetulekuallikaid peavad otsima (enamasti kas reklaaminduse, õpetamise või illustreerimise valdkonnas). Kommertsi maigule vaatamata on ju siiski tore, kui poelettidel ei ole ainult Miki Hiired või Hello Kittyd, vaid ka kodumaine, maavillase vestiga Vanamees.

"Vanamees ja põrsauss" linastus neli aastat pärast "Vanamehe filmi" (2019) ja naasis vormiliselt oma juurte juurde: 25-minutine episood koosneb neljast lühifilmist/sketšist, mida ühendab raamjutustus Vanamehe maja kollitavast põrsaussist. Häälnäitlejatena tegid filmis väikese kameo mitmed eesti muusikud, eesotsas Anne Veski ja Genkaga. Ehkki filmi autor ise on poliitilisele karjamaale trügimist eitanud1, võib animatsiooni nimitegelase Põrsaussi disainis näha sarnasusi Varro Vooglaiuga. Eesti autorianimatsiooni tippteosed on varemgi poliitiliselt laetud olnud, kuid seni üsna maalähedase huumoriga mänginud "Vanamehe multika" kontekstis mõjub selline satiir üllatavana.

Tehnoloogilised arengud on kiirendanud filmide loomisprotsessi, aga ka pikendanud nende järelelu. Kui "Vanamehe film" jooksis edukalt Apollo kinodes, siis "Vanamehe ja põrsaussi" peamiseks väljundiks on veebiplatvorm vanamehefilm.ee, kus väikese tasu eest filmi mõnusalt otse arvutist vaadata saab. Sander Joone "Sierra" on aga pärast teleesilinastust kõigile huvilistele kättesaadav Jupiteri kanalil. Mõlema filmi puhul tasub esile tõsta oskuslikku turundusstrateegiat, mis eeldab pühendunud produtsente ja pidevat kohalolu sotsiaalmeedias. Ehkki digikultuur on mõjunud loomemaastikule demokratiseerivalt, nõuab pidevate uudisvoogude pingeväljas nähtavaks saamine publiku head tundmist ja hästi ajastatud teavitusi.

"Sierra", mis esimesena eesti animafilmidest jõudsalt Oscari poole pürgis, oli talle osaks saanud meediatähelepanu igati väärt. Kuid esile tuleb tõsta ka AAACreative'i produtsenti Aurelia Aasat, kes haldas filmi festivalielu, saatis välja pressiteateid "Sierra" võitudest, suutis luua konkurentsivõimelise Oscari nominatsioonikampaania ning täitis sotsiaalmeedia õrritite, ekraanikuvade ja sündmustega. Veendumus, et hea teos leiab alati oma publiku, püsib tänapäeval vaid asjatundlike tootjate najal, kes on võimelised režissööri teose ja audi­tooriumi vahele õigeid kanaleid kaevama. Napilt aastavanune AAA-Creative on end "Sierra" eduloo kaudu juba tõestanud ning lühikesele tegutsemisajale vaatamata muutunud eesti autorianimatsioonis arvestatavaks konkurendiks sootuks pikema ajalooga Joonisfilmi stuudiole. Kui viimasel on hetkel tootmises kaks filmiprojekti, Pärnade uusim teos "Luna Rossa" ja Mihkel Reha debüütfilm "10 ainulaadset paika, mida kindlasti külastada", siis AAACreative on oma hõlma alla võtnud suisa kolm uut autorianimatsiooni: Liisi Grünbergi "Miisufy", Martinus Klemeti "Yummy" ja Sander Joone järgmise projekti "Offside". "Miisufy" esilinastust on oodata käesoleval aastal, teised kaks on hetkel arenduses.

Ehkki uute tulijate tõttu on konkurents animafilmide rahastusele paratamatult tihenenud, ei näita filmimaastik veel küllastumise märke. Paljud tuntud tegijad on hoopiski suurstuudiotest lahku löönud ja asutanud iseseisvad produktsioonifirmad. Näiteks võis möödunud aasta festivalil "Animist" "Uue eesti anima" eriprogrammis lisaks EKA ja Pallase lõputöödele näha Rao Heidmetsa Filmistuudio, Kristjan Holmi stuudio Karabana ja Animailma (Piret Sigus ja Silja Saarepuu) uudisloomingut.

Käesolev aasta on eesti autorianimale samuti soodsalt alanud. Esimese eesti animafilmina valiti maineka "Berlinale" lühifilmide võistlusprogrammi Lucija Mrzljaki ja Morten Tšinakovi "Eeva", Tampere filmifestivalil pälvis aga parima animatsiooni preemia Priit Tenderi "Koerkorter". Mõlemad lühifilmid on kutsutud ka Annecy filmifestivalile.

Priit Tender on eesti animamaastikul juba tuntud tegija. Tema loometervikut iseloomustab otsingulisus: järjepanu vahetab ta tehnikaid, žanreid ja teemasid, püsides siiski ühtaegu mõttetihe ja mänguline. "Koerkorteri" loominguliseks tõukeks on Andres Ehini luuletus "Olla koerkorter", mille loodud rusuv ja ähvardav kujutluspilt on edukalt edasi kandunud filmi stiili. Lugu endisest balletivirtuoosist, kes nüüd vahetab oma kunsti viinerite vastu, et toita ablast koerkorterit, on muidugi päevakajaline. Lisaks otsestele viidetele kinnisvaraturul valitsevale ebakindlusele ja paljusid (eriti aga loov­isikuid) kummitavatele majanduslikele raskustele võib filmist leida kriitikat ka lageraie (puutüügastega kaetud tühermaastikud) ja intensiivfarminduse aadressil.

Pisut küsitav on ehk stiililine valik rõhutatult (post)sovetlikku olme kasuks, alates lömmis Žigulist ja lagunevast silikaatmajast kuni Leningradi paberosside ja räämas kolhoosihooneni. Selline, pigem minevikku või perifeeriasse suunatud pildikeel võtab ülimalt tänapäevastelt teemadelt pisut teravust maha. Teisalt mõjub see aga kahtlemata meeldejäävalt ja tšernuhhalikult, kõnetades mingil kollektiivsel tasandil endiselt hingitsevat idaeuroopa eneseteadvust.

Pisut sarnase tonaalsusega on ka Lucija Mrzljaki ja Morten Tšinakovi "Eeva", ehkki selle nostalgia on diskreetsem ja unenäolisem. Film saadab nimitegelast mehe matustel ja peielauas, kus väsimuse ja alkoholi koostoimel emotsioonid lõkkele löövad ja sündmustik vaikselt nii mõistuse kui realismi piiridest väljub.

Võrreldes loomingulise duo varasemate filmidega ("Briljantsuse demonstratsioon neljas vaatuses", 2018 ja "Toonekurg", 2020), on "Eeva" kahtlemata loominguliselt kõige küpsem ja omanäolisem. Kaadrikompositsioonid on hoolikalt läbi mõeldud, värvikasutus tundlik ning montaaži ja muusika rütm sündmustiku tegevust toetav. Ka tegijad ise on tunnistanud, et on filmist filmi pisitasa professor Pärna mõjudest kaugenenud, loomingulist nõudlikkust kasvatanud ja oma käekirja leidnud.2 Iga edasiminek on paratamatult ka kaugenemine ning eesti animatsiooni kontekstis on "Eeva" suurepärane näide traditsioonidest muutuste ajastul.

Kokkuvõttes võib öelda, et eesti animatsioon on hea elu ja tervise juures. Ehkki mitmekesistumises võib näha ka killustumist, on suurenenud konkurents loomemaastikule siiski värskendavalt mõjunud, mida kinnitab nii uute filmide kõrge tehniline tase kui möödunud aasta festivaliedu. Mingis mõttes on tegu huvitava üleminekuajaga, mil paljud andekad animarežissöörid ja uued stuudiod seisavad alles oma loometee alguses, sellal kui nendega paralleelselt jätkavad tegutsemist ka sootuks pikema ajaloo ja filmograafiaga tegijad. Loomingulises plaanis on näha eesti animale omase sisulise sügavuse ning julge huumori põimumist uudsete tehniliste lahenduste ja pildikeelega. Samuti on leitud uusi viise filmide laiema auditooriumini viimiseks, mis loodetavasti lähendab kohati elitaarsetki autorianimatsiooni ja kohalikku kinopublikut.

Vanamehe režissöör: See pole poliitiline seisukohavõtt, sarnasus Varro Vooglaiuga on juhuslik. — Postimees 2. XI 2022.

2 Tristan Priimäe intervjuu režissööridega — Sirp 17. II 2023.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Teater. Muusika. Kino

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: