Näituse "Armistunud pale" kuraator: konservaatorite töö eesmärk on jääda märkamatuks
Suur osa 80 aasta eest Tartus pommirahe alla jäänud töödest on nüüd tükk tüki haaval kokku lapitud, hoolikalt taastatud ja näitusele pandud. Peale vaadates esimese hooga ei pruugi märgata, kus ja millised need vigastused on, mis on kuraatori sõnul ka tunnistus konservaatorite heast tööst, mis peabki märkamatuks jääma.
II maailmasõja ajal olid kõik näitusel "Armistunud pale" välja toodud tööd varjul Tartu kunstimuuseumi sõjaaegses pelgupaigas aadressil Lai 17. 27. jaanuaril 1943. aastal sai hoone aga pommiga pihta ja varises kokku, mattes suure hulga kunsti rusude alla.
"Keegi ei taha öelda sõjakahjustuste jm kohta, et tegemist on õnneliku õnnetusega," tõdes kuraator Mae Variksoo. "Aga arvestades neid asjaolusid, oleksid kahjud võinud olla hoomamatult suuremad. Päris kadunuks jäi kuskil 10-20 tööd, mis olid kõik ka hapramat laadi. Need olid valdavalt paberalusel tööd ja kipsskulptuurid."
"Toonane Tartu Kunstimuuseumi juhataja Voldemar Erm oli meie õnneks äärmiselt järjepidev ja täpne päevikupidaja ja tema mälestusest on säilinud kirjeldus ka pommitamise päevast – kuidas ta sai aru, mis oli juhtunud, kuidas ta jõudis sündmuskohale," kirjeldas Variksoo.
Näitusel olevate teoste vigastused on väga erinevad ja erineva ulatusega. Kaarel Liimandi portree, mis kujutab poissi punaste pükstega – sellel on teadaolevalt olnud näiteks seitse rebendit lõuendil. "Peale vaadates esimese hooga ei pruugi märgata, et kus need vigastused on, mis on nende ulatus ja see on ka tunnistus konservaatorite tööst. Selle eesmärk on jääda märkamatuks," selgitas ta.
"Mõeldes sellele rollile, mida nad mängivad eesti kunstiloos, millest me oleks ilma jäänud kui neid enam ei oleks. See kadu ja haprus, see jätab jälje hingele endale kam" sõnas Variksoo.
Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Heleri All
Allikas: "Ringvaade"