Lavastaja Anne Velt Anne Frankist: need lood juhtuvad ka praegu
Saksa koonduslaagris surnud juudi lapse Anne Franki päevik jõuab Ajateatri meeskonna abil nüüd lavale. Tüki lavastaja Anne Velt tõdes, et maailm paraku ei ole pärast seda muutunud ja need samad lood juhtuvad ka praegu.
"See mõte Anne Franki lavastuseks ulatub nelja aasta taha ja algselt tuli sellest, et ka meie enda ühiskonnas olid väga vihased kõned ja sallimatust palju ning öeldi üksteisele väga halvasti ning mingi rahvagrupp arvas, et nendel ei ole eluõigust," rääkis lavastaja Anne Velt "Ringvaatele".
"Mul hakkas sealt see mõte kerima. Aga kui aasta tagasi sündisid veel Ukraina sündmused, siis sai ta loomulikult hoopis teised tähendused ja ma arvasin, et nüüd olekski õige aeg see ära teha," lisas ta.
Frankid olid juudi perekond, kes Hitleri võimuletuleku järel Saksamaalt Hollandisse otsustasid kolida, et sel moel juutide tagasikiusamisest pääseda. Aga ajalugu jõudis nendele järgi. Mais 1940 okupeeriti Holland ja nad sattusid kohe tagakiusamise alla, kaotasid oma saksa kodakondsuse ja 1941. aasta juulis ei olnudki neil enam midagi muud teha kui minna peitu.
"Otto Frank tegi kõik, mis ta suutis oma perekonna heaks. Ta oli tegelikult andnud sisse ka taotluse Ameerika Ühendriikidesse välja rändamiseks, aga sakslased pommitasid Ameerika saatkonna Rotterdamis puruks ja need dokumendid hävisid ning see plaan jäi pooleli," kirjeldas ajaloolane Toomas Abiline.
"Peideti end kartulikeldritesse, lagede vahele, elati riidekappides. See korra käib läbi ka lavastusest. Aga nad ei olnud ainukesed," märkis Velt.
Anne, tema ema, isa ja õe Margotiga koos elas peidikus koos veel neli inimest. Tema isa firma sekretär Miep tõi peidusolijatele toitu ja uudiseid välismaailmast ning Anne kirjutas kõik toimunu üles. Alguses täitis ta seda nii, et see on tema isiklik.
"See päevik käis ka lukus, et keegi seda kunagi ei saa lugeda," rääkis Abiline. "Ta hakkab tegelikult sinna kirjutama kõike. See on nagu pihipäevik, kuhu ta kirjutab kõike, mis mõttes. Ta ise kirjutab ka, et päevikusse kirjutamine toob talle elu või aitab muredest üle olla."
Velt ütles, et nad ja just eelkõige Anne suutsid säilitada eluterve ja optimistliku suhtumise, mis tundub uskumatu, kui tuleb kaks aastat ja mõned kuud peale üksteise kõrval ühes ruumis kokkusurutult elada ja näha kogu aeg neid samu inimesi.

"Ta kirjutab ka päevikutes, et me juba suutsime üksteise naljad ja lood ära lõpetada, sest need ju korduvad," lisas Velt.
Abiline märkis, et tegelikult sai Anne hiljem aru, et tema päevikutel on väärtus ja tähendus ning plaanis neid avaldada.
"Kui päevik algab puberteedi kirjeldustega, et "nägin seda, mulle ei meeldi see, meeldib too", aga mida lõpupoole lähemale, seda sügavamõttelisemaks läheb tema kirjutis, kuidas ta maailma näeb, kuidas tajub, miks inimesed sellised on, kas saabub ükskord rahu, miks me üksteist ei salli ...," kirjeldas Velt.
Kaks aastat pärast peitupugemist leiti perekond Frank siiski üles. Ainsana jäi perekonnast ellu isa, Anne suri koonduslaagris tüüfusesse vaid paar kuud enne seda, kui Ameerika väed laagrit vabastama tulid. Tema päevik aga elab edasi ja on tänaseks päevaks ilmunud enam kui 70 keeles.
"Neid hääli on läbi aegade kogu aeg olnud, kes ütlevad, et see ei ole tõsilugu, see on fabritseeritud ja isa poolt kirjutatud. Aga ekspertiisid on tõestanud, et see on see sama paber, sama pliiats," kirjeldas Velt.
"Jah, alguses ei olnud isa neid nõus avaldama seetõttu, et kui need päevikud välja tulid, siis aeg oli teine. Anne kirjutab ka üsna avameelselt oma tüdrukust naiseks sirgumisest, füüsilistest üleelamistest ja kuidas ta suureks saab. Ja seda ilmselt isa ei tahtnud sisse panna, sest see ei käinud ajastu normidega väga palju kokku," lisas ta.
"Need samad lood juhtuvad praegu ka. Maailm paraku ei ole muutunud," tunnistas Velt.
Lavastuse "Anne Franki päevik" viimased etendused toimuvad Kumu auditooriumis 27. aprill kell 12.00, 27. aprill kell 19.00 ja 29. aprill kell 18.00.
Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Heleri All
Allikas: "Ringvaade"