Selle ühtse terviku üks väljundeid on kultuurialane koostöövõrgustik, mille kohtumine toimus seekord maikuu keskel Tallinnas ning oli osa Põhja- ja Baltimaade kultuuri mobiilsusprogrammist, mille eest vastutab Põhjamaade Ministrite Nõukogu allasutus Põhjamaade Kultuuripunkt. Kohtumise eesmärk oli tuua kokku programmi raames toetust saanud pikaajalised koostöövõrgustikud, kes jagasid oma kogemusi ja teadmisi parimatest praktikatest ning nende arendamisest. Tänavu olid kohtumise peateemad ühelt poolt kestlikkus, teiselt poolt aga regionaalne dünaamika Põhja- ja Baltimaade ning linna- ja maaelu vahel.

Toetuse taotlemisel saavad osaleda vähemalt kolme riigi kombinatsioonid Põhja- ja Baltimaade piirkonnast. Taotluste hindamise juures on põhikriteerium võrdväärne partnerlus ehk autentne koostöö kõigi osalejate vahel sõltumata sellest, millist riiki nad esindavad. Päeva juhatas sisse moderaator Daniel Urey: "Oleme näinud mitmeid häid koostöövõrgustikke, kuid me ei näe tihti Balti riike neis juhtivate partneritena. Miks on see tähtis? Sest me soovime, et ka Balti riigid visualiseeriksid kogu regiooni ühist tulevikku."

Eeskujulikud võrgustikud

Esmalt tutvustasid end 12 toetust saanud võrgustiku esindajad, kes kehastusid musternäidisteks. Nende seas oli tsirkuse, filmi, visuaalkunstide, tantsu, muuseumide, arhitektuuri, muusika, teatri, tekstiili, kõrghariduse ja uurimistööga seotud koostöövorme. Kõik nad hõlmavad endas Põhja- ja/või Baltimaid, võrdselt ja sisuliselt.

Nende võrgustike eesmärgid kattuvad suuresti ja ulatuvad partnerite ning kontaktide ringi laiendamisest kuni uute autorite ja tõusvate talentide karjääri edendamiseni. Kaunid ideaalid vajavad tegelikke samme ehk tegevusi: suvelaagrid ja -koolid, mentorprogrammid ning -sessioonid, meistriklassid ja töötoad, kohtumised ning seminarid, residentuurid ja stipendiumid, näitused ning kataloogid, üritused ja festivalid jne.

Mitmed võrgustikud tõid välja, kuidas nende eesmärk on luua suhteid, mis kestaksid ka tulevikus, mitte ainult toetusperioodil. Isolatsiooniaegadel leidsid osalejad sarnaselt kõigile küll uusi võrguvõimalusi kohtumisteks ja ajurünnakuteks, kuid tänaseks tunnistavad neist mitmed, et näha üksteist näost-näkku ning olla reaalses füüsilises kontaktis on palju värskendavam.

Kestlikud võrgustikud

Füüsilised kontaktid rahvusvahelisel tasemel hõlmavad reisimist, mis on võrgustike jaoks samuti vajalik tegevus, kuigi võib-olla mitte niivõrd vajalik keskkonna seisukohast – paradoks, mis kerkis esile hilisemas vestlusringis. Üks kohtumise võtmesõnadest oli kestlikkus kultuurisektoris ning mitmed osalejad tõid välja, kuidas nad püüavad seda silmas pidada, näiteks seades standardeid teatri- või näituseproduktsioonis. Samuti tuli jutuks linnakultuuriteema, mis juhatas sisse teisegi võtmesõna või õigemini järgmise päevakajalise küsimuse: kas kultuurielu maapiirkonnas on üldse võimalik?

Siinkohal sai sõna külalisesinejaks kutsutud Miina Kaartinen Mustarinda-nimelisest ühendusest Soomest, et rääkida kunstilise kestlikkuse võimalusest paigas, mis on välja lõigatud peaaegu kõigest. Mustarinda asukoht valiti Google'i kaardirakenduse abil, et leida ala, kus oleks alles piisavalt ürgmetsa. Nii jõuti sobivas kohas asuva vana, 50ndatest pärit koolimajani, mille alalhoidmine on omaette osa kultuurilisest kestlikkusest. Selle elektrisüsteem põhineb tuule- ja päikeseenergial, kütteks kasutatakse komposti- ja maasoojust, aiamaa ja raamatukogu on samuti osa kontseptsioonist. "Tihti arvatakse, et progress on hea ja kõik uus on parem kui vana, kuid ökoloogilises perspektiivis peame mõtlema sellest kui tsüklist ja vaatama, mida oleks õppida vanemalt põlvkonnalt," selgitas Kaartinen.

Mustarinda eesmärk on propageerida ühiskonna taas üles ehitamist, kultuurilist ja looduslikku mitmekesisust ning sidet kunsti ning teaduse vahel. Põhiline töövorm on residentuur, mis on mõeldud mitte üksnes kunstnikele, vaid ka teiste valdkondade esindajatele, et luua alus kestlikuks eluviisiks. Mustarinda ühendus asutati aastal 2010, kui kestlikkusest rääkimine kunstihariduse vallas kõlas veidralt ja vähetähtsalt. Alates sellest ajast on paljugi muutunud, mis on hea, kuid mitte veel piisav, nagu leidis Kaartinen. Mis reisimisse puutub, siis planeerib ta seda hoolega ning püüab alati ühendada mitu asja korraga.

Võrgustike turundamine

Kogu päeva jooksul ärgitati osalejaid diskussioonile. "Näha võrgustikke päriselt toimimas on suurepärane, eriti pärast seda, kui oled oma missiooniga justkui üksi jäänud ja küsinud endalt, miks sa seda kõike üldse teed," jagas üks osalejatest oma tundeid. "Näeme siiani endid kui väiksemaid partnereid, kuigi peaksime kohtlema endid võrdsetena," tunnistas teine.

See kõik viis osalejad järgmiste küsimusteni. Kuidas oma ideed "müüa" ja miks peaks keegi seda "ostma"? Miks on Põhja- ja Baltimaade "brände" lihtsam eksportida väljapool regiooni asuvatesse riikidesse kui regiooni enda sees? Miks peaksime me üldse kahe riigi vahel edasi-tagasi liikuma? Kui suhtlust ei toimu inimeste vahel, siis kelle või mille vahel üldse?

Mida ma – tänase kirjutaja ja endise turundajana – märkasin, oli see, et vaid mõned võrgustike esindajad mainisid oma esitlustes märksõnana laiemat auditooriumit. Niisiis oleks minu enda küsimus järgmine – mis juhtub tegelikult, kui Balti riigid on oma idee Põhjamaadele maha müünud ja vastupidi? Nagu korraldajad väitsid, panustavad toetust saanud võrgustikud kunsti- ja kultuurimaastikule vägagi palju, luues täiendavat pädevust ja jagades oma oskuseid.

Kokkuvõtteks

Baltimaadel on selja taga pikk Nõukogude Liitu kuulumise ajalugu, mil enamus eluvaldkondi, sealhulgas kultuuritegevus, oli nii riigi rahastatud kui ka kontrollitud ja piiratud. Koos iseseisvumisega saime kätte kunstilise eneseväljenduse vabaduse, kuid ka vastutuse selle vabaduse finantseerimise eest. Rahastus ei tule iseenesestmõistetavalt. Meie kultuuriministeeriumitel on vahendid riiklike ja maakondlike asutuste alalhoidmiseks, fondid ja sihtasutused võimaldavad finantseerida eraalgatuslikke institutsioone, kaasatakse sponsoreid ärisektorist, korraldatakse annetuskampaaniaid jne. Kuid siiski on selle kõige alus korralik projekt ja paberimajandus, sealhulgas erinevad taotlusvormid.

Põhja- ja Baltimaade kultuuri mobiilsusprogramm ei ole selles mõttes teistsugune. Selle eripära on aga, et programm ärgitab otsima võimalusi koostööks naaberriikide vahel ning looma ja hoidma funktsioneerivat võrgustikku. Programmi põhieesmärk ongi, et kõik rahastuse saanud koostöövormid ei oleks mitte niivõrd projektid, vaid justnimelt võrgustikud, mis baseeruvad jagatud teadmistel, kogemustel ja sihtgruppidel.