"Kuu luul" on sinu teine luuleraamat pärast 2018. aastal ilmunud "Lukuga päevikut", seekord lausa koos albumiga. Mida sa ise ütleksid, mis on sinus kasvanud, muutunud? Milline oli see Elina, kes kirjutas eelmise raamatu, milline Elina uue?

Kõige suurem kasvamine on olnud see, et olen natuke julgem. Seesama julgus käia oma teed on "Kuu luulu" läbiv temaatika. "Lukuga päevik" tuli kunagi nii äkki ja ma liiga palju ei mõelnudki. Võib-olla kumab uues teoses läbi minu kasvamine, lubamine ja mõttekäigud, mis on vormunud luulesse või mõtisklustesse.

Keda võiks "Kuu luul" kõnetada?

Ma tean, et lugejaid on varateismelistest vanemate inimesteni välja. Samas pole toodet, mis oleks mõeldud kõigile. Aga "Kuu luul" on võib-olla mõeldud neile, kes on valmis endale otsa vaatama ja see ei küsi vanust.

Oled andnud enda lugejatele ja kuulajatele pausi – keset raamatut on rida tühjasid lehekülgi ja ka albumil on pikem vaikusehetk. Miks?

Kogu see projekt sündis duublina. Algusest peale oli selge, et seekord pole vaid raamat, vaid looming sünnib ka muusikalise albumina. See moodustab ühe terviku. Jah, nad on eraldi tegelased, neid võib eraldi käsitleda, aga nad moodustavad terviku ja minu jaoks see loo jutustamine, miks midagi sünnib teatud moodi, kuidas ta vormub – see kõik on oluline. Seega keset albumit on paus ja raamatus on ka paus.

Üks mõte selle raamatu ja albumi taga on teha asju, kui me pole veel valmis. Me nii tihti esitame puhtandeid, aga minu jaoks mustandiprotsess on kõige põnevam, sest sealt sordime midagi välja ja teeme need valikud ja väga tihti teised ei näe seda osa protsessist. Tihti kohtume väärikalt, valmis, kaunitena, vuntsitult. Koolis peame esitama puhtandeid. Aga mustandi valmimine on see hetk, kus me kaevume endasse ja otsime vastuseid. Saame sügavamalt üksteise sisse vaadata, kui esitame rohkem neid mustandeid. Nii et see paus raamatus ja albumil on kas puhkuseks, hingetõmbeks või iseenda mustandite alustamiseks.

Seega on see üleskutse lubada endale ka vähem perfektsionismi.

Jah, me kuidagi võiks lubada üksteisel rohkem olla kõiges, mis me oleme, ja oma inimlikkust vigadeta ilus ja valus jagada.

"Kuu luulu" muusikalise poole valmimisse on oma panuse andnud muuhulgas näiteks Maris Pihlap, Carl Stefan Tuulik ja kammernaiskoor Sireen. Kuidas nendeni jõudsid?

Marisega kohtumine oli väga ilus. Kui hüüdsin sotsiaalmeedias välja, et kui ma ütlen, et tahan ühte muusikalist projekti teha, hüppa kampa, teadmata, mis see on, siis Maris tundis toona, et ta tahab sellest lähemalt kuulda. Ma arvan, et üksteist tundma õppides ja kuulatades saime aru, et see on midagi, mida me mõlemad tahame teha ja meil mõlemal on võimalik kasvada. Sealt see alguse sai. Ja teised muusikuid tulid juurde siis, kui Marisega liikuma hakkasime. Nad ei olnud planeeritud, lihtsalt kuulatasime, milline pala vajab ühte või teist.

See, et üks pala on kooriga, oli mul algusest peale teada ja soov, aga ma ei teadnud, milline koor ütleks jah projektile või inimesele, kes ei ole varem muusikat teinud. Nii et see, et kammernaiskoor Sireen ütles esimese kutse peale, et oleme huvitatud ja et see mõte kõlab imeliselt, oli minu jaoks vau-moment. See on täiesti imeline. Ja selle koorimõtte peale tekkis Marisel mõte, et Kärt Pihlap, kes on ta sugulane ja kooriloomingu osas väga hõrgu tunnetusega, võiks kampa hüpata. Ja kui Kärdile seletasime, mis tunnet taga ajame ja mida soovime teha, lõi Kärt esialgse versiooni, millest nad Marisega tegid koorile seade. Kuidagi on see liikuma hakanud ja kõik on klappinud.

Tegelikult on see album täpselt selline nagu ma ette kujutasin. Mul oli algusest peale see tundekaar teada, kuidas ta liigub mõnusast meditatiivsest kuni tantsumuusikani ja kõik, mis sinna vahepeale jääb. Natuke naljakas öelda, aga see on võib-olla isegi parem kui ma ette kujutasin.

Kuidas oli siis teha muusikat ehk ülepeakaela sukelduda tundmatusse vette?

Kui ma alguses aru sain, et nende sõnade taha hakkavad tekkima helid, biidid, rütmid ja ma ise ei ole muusik, oli see hirmutav ja ebamugav. Ma panin aastaks selle mõtte ootele, ise samal ajal kirjutasin ridu ja loomõtteid. Ma lootsin natuke, et see mõte läheb üle, sest miks ma pean astuma uude skeenesse, kui meil on nii palju andekaid muusikuid. Ma tegelikult ei proovigi olla muusik, ma ei proovi midagi, see projekt lihtsalt ilmutas end sellisel moel ja ma sain aru, et ma pean ta elule aitama, et see on praegu minu ülesanne. Ta kuidagi sündis duubelprojektina.

Plaadil teen ma häält. Inglise keeles on spoken word, aga meil ei ole eesti keeles vastet, mis ta täpselt on. Ma ei räpi ega loe lihtsalt luulet, see saab lihtsalt muusikaga kokku. Ma ei tea, äkki tekib siit uus žanr. Aga nii on ta tahtnud sündida.

"Lukuga päevik", "Kuu luul" – mis järgmisena? Kas on sündimas mingi etappide kogumik ja tuleb järgmine luulekogu, mis võtab kokku uue peatüki su elus?

Mul ei olnud plaani "Kuu luulu" kirjutada. Ma pärast "Lukuga päevikut" ei teadnud, kas ma üldse kirjutan kunagi uuesti ja ma ise olin ka üllatunud, kui see teine raamat hakkas ennast ilmutama. Ma olen ka mõelnud, et olen kammitsatest vaba. Ma olen õppinud režissööriks ja vaatan elu väga filmogeeniliselt, aga ma ei tee kõigest, mis nii-öelda alla laetud saab, filmi. Ja kui järgmises projektis on vaja tantsida, siis ma tantsin, kui on vaja maalida, siis ma maalin. Aga kui ta tuleb raamatuna, siis ta ütleb seda.