"Te tegite mu isaga valesti valmis," ütleb Adriana oma emale. See küllaltki filmi keskel lausutud fraas suhestub väga hästi filmi avakaadrites lahtirulluva stseeniga, kus 12-aastane Adriana ehitab väikses lastebasseinis hulpivatest plastikust nuku kehaosadest valmis naise ja ulatab selle oma väiksele õele. Ise ta end nii ei tunne, ta on poiss, ta nimi on Andrea ja ta on tulnukate laps.

Crialese film räägib loo dissonantsist keha ning vaimu vahel, kuid ka lagunevast perest ja selle keskel üleskasvamisest. Väidetavalt põhineb film Crialese enda lapsepõlve läbielamistel. Nimelt tuli režissöör eelmise Veneetsia filmifestivali ajal laiema üldsuse jaoks transmehena välja. Võib ette kujutada, et 1970. aastate Roomas ei olnud kerge transsoolisena elada, kuid Crialese ei keskendu oma filmis transsoolisuse temaatika puhul üldse laiemale ajastu või ühiskondlikule kontekstile, vaid puhtalt peresisesele suhetevõrgustikule ja aktsepteerimisele, õigemini selle puudumisele.

Muidugi peegeldub ka peres laiem ühiskondlik meelestatus, kuid mitte sel määral, et lugu võiks olla omane vaid 1970. aastate Roomale. Filmi sisu on ülekantav ka tänapäeva, sest traditsiooniline tuumpere elab endiselt jõudsalt, mõistmatust on palju ning pere on tihti üks olulisemaid tugigruppe, kelle heakskiitu soovitakse enda identiteedi osas pälvida. Aeg ja koht ei oma siin filmis käsitletavate teemade osas seega erilist sisulist tähtsust, vaid pakuvad lihtsalt lõuendi, kuhu peale Crialese oma filmi sai kanda.

Andreat ei võetud pere keskis tõsiselt. Küll omistati talle elavat kujutlusvõimet või lihtsalt mässavat iseloomu. Sellisena nagu ta on tunnistas teda üksnes Sara, romade töölislaagris elav tüdruk, kellesse Andrea armub. Pereringis kutsusid kõik teda endiselt Adrianaks, Adriks või nooreks preiliks. Pole siis ime, et Andrea tundis end nagu tulnukas, kui täielik võõras. See tulnuka võrdlus kõlab küllaltki kulununa, aga 70ndate Rooma retrovaibi keskel mõjus see isegi kuidagi originaalsena. Tasub ka arvestada, et kosmoseajastu oli just alanud, mistõttu seatigi silmad parema elu otsimisel taevasse.

Tulnuka ja võõrana võib end tunda igasuguses peres, ükskõik millises ajastus või ühiskonnas sa parajasti ei elaks, kui sind ei aktsepteerita sellisena nagu sa oled ja rõhutakse inimese vabadusi piiravatele traditsioonilistele väärtustele ning muule jurale. Klišeed on ajatud, aga ühiskondlik mõtteviis võiks ju olla progressilembeline, mitte vanade mudelite juurde leierdama jääv.

See autobiograafiliste sugemetega film keskendub aga lisaks Andrea võitlusele ka tema ema Clara (Penelope Cruz) läbielamistele. Ka Clara on mingis mõttes tulnukas, täiesti üksi selles maailmas: hispaanlanna Roomas, kelle mees petab teda, keda sugulased vaatavad veidralt, kui ta käitub vahel nagu laps. "Mulle teevad muret täiskasvanud, kes käituvad nagu lapsed," ütleb Clara seejuures ka ise. 

Õigupoolest ongi filmis loodud pilt toksilises peres üleskasvamisest läbi lapse silmade. Lapsed jäävad kogu selle koduse füüsilisest ja mentaalsest vägivallast küllastunud lahinguvälja keskele. Kohati peavad nad ka ise vahel rindele asuma, et isa emast lahutada. Kui lastel on võimalus põgeneda vahel enda mängumaailmadesse, siis Claral sellist võimalust ei ole, isegi kui ta seda meeleheitlikult ihkab, et mehe füüsilise ja vaimse terrori eest pääseda. Clara jookseb koos Andreaga huilates tänavatel, peab veesõda ja poeb jõulusöömingul lastega laua alla. "Sa ei saa meiega mängida," ütleb talle Andrea, vihjates, et ta vajab ema, mitte mängukaaslast.

Andrea ja Clara omavaheline side on väga tugev, isegi kui nad üksteist alati täielikult ei mõista. Ema on alati kohal Andrea eskapismi kalduvates unelustes, milles nad üheskoos erinevaid Itaalia estraadimuusika akte etendavad. Filmi heliriba puhul tuleb seejuures mainida, et iga filmis kõlanud laul on bänger. Raffaella Carrà, Adriano Celentano, Gianni Morandi ja Don Backy (kui nimetada vaid mõned) andsid filmile värskuse ja ka nime, nimelt Don Backy laul "L'immensità," mis filmi lõpus kõlab, kõneleb üksildusega toimetulemisest. Mustvalges kujutatud unenäolised muusikalised numbrid olid filmi kõige huvitavamad stseenid, mõjudes kummastavalt, ka veidi segadusttekitavalt. Ei olnud otsest põhjust või katalüsaatorit, mis oleks need nägemused esile kutsunud. Pigem tundus, et Andrea vajus nendesse unelustesse küllaltki juhuslikult. Muusika oli Andrea jaoks võimalus unustada kõik ning ollagi kas Adriano Celentano, Gianni Morandi või kes iganes, aga mitte Adriana.

Kuigi filmile on läbivalt iseloomulik nukrus, ei puudunud siiski ka lapselik elurõõm, lõbu ning mingi veider soe nostalgia, mida õhkas filmi värvigammast ning Itaalia 70ndate levimuusikast. See tõmbas kohati fookuse eemale filmi kesksetelt probleemidelt, kuid ühes sellega väitis samas, et elu ei peagi olema üks pidev kannatamine, vaid kõige koleda vahele mahub ka helgeid ja õnnelikke hetki, lapselikke avastusretki, esimesi armastusi. Selline kombinatsioon tekitas filmi lõpuks veidra mõrumagusa tundesegu.

Crialese on valmis saanud intiimse peredraama, mis mõjub usutavalt, sest suudab hoiduda ülepaisutatud liialdustest. Isa käitumine mõjub palju hirmutavamalt, kuna olen kindel, et sellist inimtüüpi olen ka ise kohanud. Filmi turunduse järgi oleks võinud küll arvata, et film keskendubki ainult emale ning tema raskustele ja hingeelule, sest Penelope Cruzi nägu on kõikjal postritel ning ta saab ka treileris kõige rohkem sõnaõigust. Ilmselt oli tegu teadliku otsusega, et rahvas kuidagi kinosaali meelitada. Lõpuks rääkis film ju ikkagi ema ja lapse vahelisest armastusest, mis on üle kõigest muust. Veidi klišee, aga see-eest tõsi.