Arvustus. Ninjakilpkonnade uus animaseiklus võlub oma visuaalse stiiliga

Uus film
"Teismelised ninjakilpkonnad: mutantide möll" ("Teenage Mutant Ninja Turtles: Mutant Mayhem")
Režissöörid: Jeff Rowe ja Kyler Spears
Stsenaristid: Seth Rogen, Evan Goldberg ja Jeff Rowe
Muusika: Trent Reznor ja Atticus Ross
Osades: Derek Leheste, Villem Johannes Männard, Ingmar Poll, Eke Oskar Almann, Kärt Tammjärv, Indrek Ojari, Peeter Rästas, Aita Vaher, Mart Toome jt.
Tore on näha, et ka peavoolu animatsioonis tehakse üha rohkem visuaalselt huvitavaid asju, mille eest tuleb ilmselt tänada edukaid "Ämblikmehe" animafilme. Ninjakilpkonnad ei ole oma animatsioonis küll nii varieeruvad kui seda on Ämblikmees, kuid on sellegipoolest leidnud endale väga omase ja väljapaistva stiili, mis mängib lohakusesteetikaga.
Tegu on huvitava seguga 3D-animatsioonist ja joonisfilmilikest, kohati visandlikest ja lapselikest sodi-podi elementidest ning on täpselt selline, milline üks ninjakilpkonnade film välja peab nägema: mänguline, lõbus ja eelkõige lahe.
Eriti groteskseks on muudetud inimesed. Nad pole ideaalsete sümmetriliste siledate nägude ning kehadega Disney ja Pixari kaunitarid, vaid loperguste, kohati koledate lõustadega tüübid. Ehk on ka lootust, et enam ei tehta mitte ühtegi live-action kilpkonnade filmi, sest alati, alustades 90ndate triloogiast ja lõpetades 2014. aasta reboot'iga, on kilpkonnade kujutuslaadid neis olnud õudustäratav. Võib-olla on seetõttu ka mõistetav, miks inimesed uues animafilmis nii väga mutante pelgavad ja tõrjuvad.
Lugu on seega väga lihtne. Ninjakilpkonnadest vennad — Leonardo, Raphael, Donatello ja Michelangelo — tahaks väga olla osaks inimmaailmast, eriti käia koolis. Seetõttu otsustavad nad korda saata kangelasteo, et inimesed neid omaks võtaks, püüdes kinni kuritegeliku Superkärbse, kes osutub samuti olema mutant, kelle motivatsioon on nagu kilpkonnadel: saada omaks võetud. Superkärbes koos oma värvika mutantide meeskonnaga, kes on ühed naljakaimad, armsaimad ja toredaimad kujud, keda ma tükil ajal mingis meediumis näinud olen, üritavad seda teha inimesi hävitades ja kogu loomariiki inimeste vastu pöörates ning teismelised kilpkonnad peavad sellele vastu astuma.

Lõppude lõpuks on see järjekordne film sellest, kuidas ainult südamega võib õigesti näha ja kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Ole sa siis mutant või keskmisest natuke ebasümmeetrilisem inimene — me kõik kipume oma eelarvamuste ohvriks jääma. Häda tõmbab inimene ikka alati ise endale kaela ja sellest üksinda välja rabeleda on keeruline. Lõpuks päästabki päeva mutantide ja inimeste koostöö.
Kas siinkohal võib tuua võrdluse inimese suhtega oma looduskeskkonda ja näha viidet kliima- ja keskkonnakriitilistele teemadele? Sellele, kuidas maailmalõppu saame me ennetada üksnes loodusega kooskõlas elades, mitte teda kasu nimel ekspluateerides või teisisõnu nagu mutante tõrjudes? Vaat, mis mõtteid tekitab üks lõbus lasteanimatsioon.
Tegu on ka n-ö pärinemislooga ehk ninjakilpkonnad on alles oma superkangelastee alguses, mistõttu on see ninjakilpkonnade maailma sisenemiseks hea võimalus. Täiesti ümber siin frantsiisi ka ei leiutata, tegu on endiselt pitsat armastavate sümpaatsete teismelistega, keda on lihtsalt veidi kaasajastatud. Film pakub lisaks kenakest ninja-action'it, mida saadab sind-vingelt-tundma-panev hip-hop muusika ja õnnestunud ning soe huumor, mis on täis ohtralt viiteid popkultuurile.
Ma julgen väita, et filmi väljanägemine oli tema tugevaimaks küljeks, kuna just see tegi filmist originaalse elamuse. See on see, miks uut ninjakilpkonnade seiklust tasub vaatama minna animatsioonisõbral ka ilma lasteta. Viga polnud loolgi, isegi kui siin millegi eriti uudsega uhkeldada polnud, kuid just visuaalse stiili, huumori ja üleüldise vaibi kombinatsioon muutsid vaatamise nauditavaks.
Näib äärmiselt tõenäoline, et me saame filmile ka järje, milles võib näha juba ka pikaaegsematele ninjakilpkonnade sõpradele tuttavaid tegelasi.
Toimetaja: Kaspar Viilup