Tallinna lauluväljak on sel suvel ikka kõvasti vett ja vilet näinud, kuid hoolimata Depech Mode'i ja neile eelnenud Megadethi ja Hurtsi kontsertidest hoidis haljastus siiski veel esinduslikku vormi ka voogedastusplatvormide kuulatuima artisti The Weeknd'i, kodanikunimega Abel Makkonen Tesfaye tarbeks. Teda nõudis laulukaare all näole koguni 55 000 inimest, mis on vaid paartuhat pead vähem kui tänavust laulupidu külastanuid. Janar Ala sõnul jagati eelmisel nädalavahetusel Eesti elanikkond linnade vahel laiali IQ põhjal. Tallinna laululavale kogunenud rahvamass sai poole punkti võrra madalama intelligentsuskvoodi skoori kui Paide Arvamusfestivalil osalenud. Hirmutav on mõelda, mis koefitsiendil maanduksid Janari mõõdupuu järgi samal ajal Elvas toimunud Hip Hop Festivali külastajad.

Käes on raju nädalavahetus

Kontserttuur "After Hours til Dawn Tour" seob Kanada artisti kaks viimast albumit "After Hours" ja "Dawn FM" mahukaks kahetunniseks lavašõuks. Sedalaadi ebaharilik kahe albumi simultaanne ettekanne sai hoogu peamiselt maailma hullutanud pandeemiast, aga ka artisti enda nägemuse eskaleerumisest ja algse soojendusesineja Doja Cati mandlioperatsioonist. Megastaari fänne kütavad maailmaturneel üles nüüd hoopis produktsioonilegend Mike Dean ja Haiti-Kanada juurtega produtsent, räppar ja DJ Kaytranada. Viimase toetuseks korraldas kultuuritaskuhäälingu "Kolmveerand Kauriga" saatejuht Kaur Tõra Facebookis ürituse "MA EI LÄHE WEEKNDILE! MA LÄHEN HOOPIS KAYTRANADALE", millele reageerisid tagasihoidlikud 300 inimest.

Valges rüüs ja käevangus hõbedane Gandalfi sau, mis täitis mikrofoni statiivi funktsiooni, ilmus lava läbistava liftiga publiku ette härra Nädalavahetus. Nagu paljud teised maailmakuulsad artistid, oli esimest (ja ilmselt ka viimast) korda meie seas ka selle päeva kangelane. Muidu salapärase ja sensuaalse imagoga, kohati skandaalne ja toksiline pulgajunkur üllatas keksleva ja pentsliku tantsuseadega. Meenutades mõnd Kanada diplomaati välisvisiidil, kätles ta valgete kinnastega kaitstult andunud fänne ning kohandas loo "Die For You" eesti publikule paslikuks ning leelotas seda versioonis "I'd die for you Estonia".

See žest pani meid kõiki natuke erilisemalt tundma, kuid veelgi olulisemana sai tunda end neiu, kellel lasus ülesanne lõpetada muusiku laused laulust "Out of Time". See südamlik ja kentsakas duett kahe noore hinge vahel oli ühtlasi ka kontserdi meeldejäävaim moment.

60 veokitäit tavaari

Rekvisiitide põhitoonid olid valge ja hõbedane ning isegi ekraanid lülitati peaesineja ajal must-valgeks. Lava tagaosas kõrgusid hõbehelgiga kaetud maailmakuulsad ehitised, mis moodustasid miniatuuri arhitektuuririkkast suurlinnast. Toronto CN Toweri, Chrysler Buildingu, 30 Hudson Yardsi, Lloyd's Buildingu ja teiste ehitiste vahele olid sätitud bändiliikmed. Võrreldes Ameerika segmendiga tuurist, kus nad olid täielikult hoonete alla maetud, sai igaüks isegi endale suunatud kaamerasilma. Kogu stsenograafia roll oli reflekteerida – nii tegid kroomitud kujundid lavast kameeleoni, mis adapteerus vastavalt valgusvihkude värvile ja seega ka meeleolu muutustele.

Lavakeele otsas kõrgus Hajime Sorayama seksualiseeritud ja kunstnikule omaselt erootiline robotnaine. Kroomitud figuur meenutas sedamoodi lavaninas sirgudes Rolls-Royce kapoti ornamenti Spirit of Ecstasy. Fännidele on günoid tuttav juba muusikavideost "Echoes of Silence" (2011), mis sai animeeritud audiovisuaalse kuju alles 2021. aastal ehk dekaad pärast ilmumist, kuid lugu ise esitamisele ei tulnudki.

Kui poodium värvus kuldkollaseks, meenutas robotnaise kuju saksa ekspressionisti Fritz Langi düstoopilisest filmist "Metropol" pärinevat günoid Mariat. Seda paralleeli on toodud varemgi, kui Sorayama ehitas 2019. aastal sarnase gigantfiguuri Diori moelavale Tokyos. Teadaolevalt jaapani kunstniku loome ja "Metropoli" vahel seost ei ole. Sellegipoolest on rööbitus asjakohane, sest Walter Schulze-Mittendorfi "Maria" ongi paljude tulevaste kultusrobotite emafiguur, kellest on inspireeritud näiteks ka Star Warsi maschinenmensch C-3PO tegelaskuju.

Käilakuju silmapiiril publiku kohal hõljus üheksameetrise diameetriga täispuhutud kuupall, mis sümboliseeris ilmselt kogu stsenaariumi lahti rullumist öösel ehk nn after hours'i ajal. Kui tehislinn oli apokalüptilistes leekides, paistis kuu punane kui varjutuse ajal. Kollase värvilahenduse ajal rippus naljakal kombel keset lauluväljakut suur juustupall.

Valgusmängu võimendasid ala väravates jagatud Apple Watchiga sarnased käepaelad, mis olid sünkroniseeritud teatud lugude ajal eri värvides sähvatama või töötasid lembeliste lugude ajal taskulampidena. Taevasuunas kerkis ühtäkki valgussammas, mis meenutas muinasjutulist linnuteed, ja laulu "House of Balloons" ajaks olid teadlikud kontserdikülastajad varunud valged õhupallid, mis moodustasid lauluväljakule pallimere.

666

Valgeid burkasid ja satanistlikke sutaane kandvad etendajad viisid püha günoidi kultuse juhi Abeli taktikepi saatel läbi rituaale ja seda võrdlemisi staatilise ja figuraalse koreograafia toel. Satanismi ja kultuse temaatikaga on staar mänginud juba varemgi. Näiteks võib tavandilist liikumist märgata loo "Sacrifice" muusikavideos ja obsessiivset kummardamist HBO originaalsarjas "Iidol", mille kaasstsenarist ja peaosatäitja ta on.

The Weeknd pole aga ainuke satanismi populariseeriv artist ja liikumine on silmnähtavalt vallutanud lõviosa Põhja-Ameerika popkultuurist. Tänapäeval on satanistide missioon eeskätt poliitiline ja nende põhiväärtuste hulka kuuluvad läänelikud tõekspidamised nagu religioosne vabadus, individuaalne autonoomia ja sotsiaalne õiglus. Ameerika Ühendriikides võitleb Saatanlik Tempel kristliku kiriku korruptsiooni vastu riiklikes asutustes (lähemalt saab tutvuda sealse kaasaegse satanismiga dokumentaalfilmis "Elagu saatan!").

Vaatamata kõlakatele, et HBO tegi plaanitud 6-osalisest "Iidoli" esikhooajast 5-osalise, sest sari saavutas juba pärast pilootosa avaldamist piinlikult negatiivse maine, võtsin notoorse teleseriaali kohe kontserdile järgneval päeval ette, et kodanik Abel Tesfaye'st selgemat sotti saada. Tegelikult muutus osade arv, kui sarja esialgne režissöör Amy Seimetzi asendus sarja "Eufooria" autori Sam Levinsoniga ja eelnev töö sai lihtsalt uue ja sedapuhku lühema vormi. Siiski ei olnud poiste Levinsoni ja Tesfaye koostöö viljad midagi rohkemat kui ajaraisk ja suuremas pildis jääb sari lukuaugust maailma piiluva inimese räpaseks fantaasiaks. Põhjendamatuks jääb aga Tesfaye röstimine Tedrose rolli eest, aga tervitatav oleks sedalaadi teravmeelsus tihtipeale samatasemelise Hollywoodi prügi pihta. Muideks sarja viimane episood on filmitud päris tuuri ajal Los Angeleses.

Kui prügist juba juttu tuli, siis on huvitav, et loodussõbralikkuse korras väljamõeldud pandisüsteem võttis seekord ebatavalise pöörde – purgijoogid kallati panditopsi. Sellest süsteemist on kahjuks kasu küll vaid korraldajate rahakotile, sest tagasi anti vaid 2/3 kogusummast.

Tuleb tõdeda, et naturaalse astmestikuga lauluväljak on tõesti ideaalne kontserdipaik, mis hoiab ära nii mõnedki nagelemised, sest isegi Gustavi rüpest on võimalik toimuvaga kursis olla. Samadelt kõrgustelt jälgisingi maailma statistilist esinumbrit endalegi üllatuseks naelutatult, sest on erakordne, kui iga teine artisti lugu on mitte ainult tuttav, vaid osaliselt ka mällu sööbinud, isegi kui tema loominguga kunagi varem lähemalt tutvunud ei ole.