Tampere teatrifestivali kuraator: Eestis tehakse väga head kaasaegset teatrit

Tampere teatrifestivali kuraator Hilkka-Liisa Iivanainen sõnas ERR-ile antud intervjuus, et Eestis tehakse väga head kaasaegset teatrit, mistõttu jõuavad eestlaste lavastused tihti ka Tampere publiku ette.
Hilkka-Liisa Iivanainen on üks Tampere teatrifestivali kolmest kuraatorist, ta on ka lavastaja ja kirjutanud näidendeid. Teatriteaduste kraadi sai ta Chicago College of Performing Artsis aastal 2003, lavastajaks sai ta Helsingi Teatriakadeemias 2010. aastal. Tampere Teatterikesä kunstilisse juhtkonda kuulub Hilkka-Liisa 2017. aastast.
Kuidas paigutub Tampere teatrifestival teiste Soomes toimuvate teatri- ja etenduskunstide festivalide sekka aasta kultuurikalendris?
Tampere Teatterikesä on oma ulatuselt suurim teatri- või siis etenduskunstide festival Soomes, kuna meil on nädala peale jaotatult kõige rohkem etendusi. Meil on peaprogramm ja kõrvalprogramm. Nende vahe on selles, et kõrvalprogrammi toodame ise, peaprogrammi koostame vaid kutsutud lavastustest. Samuti on Tampere Teatterikesäl kõige pikim ajalugu – üle 50 aastat. Seetõttu on Tampere teatrifestivali positsioon üsna kindel.
Kuna aga Soomes esituskunstide festivalid ei kattu ka ajaliselt, siis on neil kõigil küllaltki kindlad kohad kultuurikalendris. Ei saa öelda, et üks festival oleks teistest märkimisväärsem või olulisem, igaühel on oma profiil. Helsingin Juhlaviikot panustavad rohkem teistesse etenduskunstidesse ja muusikasse kui teatrisse, ehkki seal on ka teatrietendusi. Samuti Helsingis toimuv rahvusvaheline teatrifestival Baltic Circe paigutub ajaliselt kaugamel aastasse – oktoobrisse-novembrisse ning selle kava koosneb rohkem tänapäeva performance ja live-arts tüüpi etendustest, mitte niivõrd konventsionaalsest teatrist. Ehk siis, neil kõigil on oma kindel positsioon ja me ei võistle samal ajal sama publiku pärast.
Kas põhiprogrammi kutsute ikkagi Soomest parematest paremad?
Seda ettekujutust ma saaksin parandada – üks viis publikut võita, ajalooliselt, on olnud see, et pannakse kokku ülevaade eelmise aasta parimatest lavastustest, kuid viimase kümne aasta jooksul on festivali kureerimise või siis programmi koostamise põhimõte muutunud selles suunas, et mõeldakse temaatilisemalt. Mõeldakse selle peale, kuidas lavastused festivalil omavahel dialoogi satuvad, on see siis teema kaudu või muul alusel, mõeldakse ka selle peale, et esitleda teatripildi variatiivsust.
Muidugi, kvaliteet on oluline kriteerium, kuid see on ka kõige raskem – kes ütleb, mis on hea või kehvem teistega võrreldes, aga et need põhimõtted oleks teatritegemise viisides, teemade käsitluses ja esindatuses, mitte paremate väljavalimises.
Üsna palju määrab ka see, et kuna me festival ise ei tooda lavastusi, vaid võtame juba valmis tükke, siis hakkab juba selginema, mille vahel valida on. Suve lõpust on teada, ms järgmisel aastal tuleb ja mis eelmisel aastal oli, nii et sealt juba kerkivad esile teemad ja lavastusviisid, mis artiste endid huvitavad. Kava koostamisel arvestamegi rohkem sellega, kui et paneme teistele vastukaaluks kokku mingi edetabeli.
Püüame vaadata teatrimaastikul toimuvat veidi avarama pilguga, püüame anda võimalikult laia ülevaate sellest, mida seal on, arvestades seda, et neis lavastuses oleks midagi ühist. Oleme oma kolleegidega ühte meelt, et kontseptsioon, kus mingi valitud grupp otsustab, mis on kõige parem, on oma aja ära elanud.
Kas publikut jätkub?
Jaa. Koroonaaastad olid tõesti rasked ja sellele järgnenud taastumisperiood on olnud mõõdukas, kuid juba eelmisel aastal, 2022, oli märgata üsna korralikku vaatajate tagasitulekut. Sel aastal oleme naasnud pandeemiaeelsete vaatajanumbrite juurde, mitu etendust on läinud täissaalile, muidugi mõnel päeval on mitu etendust samal ajal, nii et vaatajal tuleb teha oma valik ja igale poole neid ei jagu. See on iga festivali valukoht, et kuidas anda vaatajale see, mida ta soovib, ilma et ta peaks valima, aga me võime öelda, et oleme rahul.
Sel aastal on Tamperes Ulfsaki-Kangro-Epneri "Kas olete oma kohaga rahul", kas Tamperes on igal aastal midagi ka Eesti teatrist?
Mitte igal aastal, me ei võta geograafilist esindatust sedavõrd süstemaatiliselt kava loomise juures aluseks, kuid kuna Eestis tehakse väga head kaasaegset teatrit, siis on sealt meil lavastusi üpris tihti. Sagedasti jääb see ka soovimise ja planeerimise tasemele, sest mitte iga kord ei saa soovitud trupp festivaliajal siia tulla, aga jah, üsna tihti.
Pealegi, Eesti lavastused on siin hirmus populaarsed, neil on kindlasti oma publik. Tihti on käinud siin Von Krahl, NO99, nüüd aga vaatame tähelepanelikult uusi teatripõlvkondi, mida sealt võib tulla. Neil praegu tegutsevatel pole midagi viga, kuid on väga huvitav näha, kuidas sealne teatrimaastik areneb.
Eestis toimub teatrimaastikul palju, seda mitte ainult sõnateatri, vaid ka tantsuteatri poolel. Millised on arengud Soomes?
Üha enam on sõltumatuid, projektiteatri põhiseid lavastusi. Kunstiliselt võimaldab see olla rangem oma valikutes, ei saa öelda alati, et just vaba, aga rangem. Ja mingil määral on väga huvitavat liikumist ka institutsionaalse teatri ja vaba lava vahel, mida samuti rahaliselt on veidi toetatud, et tekiks veidi pikemaajalist ning elujõulisemat koostööd. Ühel pool niisiis suuremad teatrimajad ja teisel väiksemad rühmitused, mis ei kohku lavastamast ka veidi väljakutsuvama sisuga näidendeid.
Palju on ka uut näitekirjandust, mida tahaks laval näha, et ka tekstipõhine teater saaks uut verd. Üks Tampere teatrifestivali kuraatoritest leiab samuti, et liiga vähe toodetakse draamalavastusi. Võib-olla see on olnud muutus, mis teeb murelikuks. Kümme aastat tagasi oli ses suhtes olukord parem, aga ehk ka siin annab midagi teha.
Toimetaja: Karmen Rebane