Tampere. Helsingist 180 kilomeetri ja pooleteist-tunnise rongisõidu kaugusel asuv linn, mis on koduks ligi 347 000 inimesele ja Soome vanimale tegutsevale teatrifestivalile. Alates 1968. aastast on Tampere Teatterikesä festival andnud traditsioonidega töölislinnas ülevaate sellest, mis Soome teatris parasjagu toimumas, laiendades oma kava aastate jooksul ka välismaistele teatriproduktsioonidele. 

Seekordne Teatterikesä võttis laupäeval saabunud festivalikülalised vastu juba rongijaamas, Eeva Rajakanga ja Vilma Sippola 33-tunnise kestvuslavastusega, kus Vilma kehastas kujuteldavat Üksikut Reisijat rongijaama ja linna vahel asuvas mitte-kohas, omalaadses väravas linna. Vilma elamine oli seatud kolmele aknale, kus ta kehastus ümber sootuks vuntsidega onkliks, vaatas telekat, hoolitses taimede eest, saateks salvestatud intervjuud rongijaama saabujatega.

Kestvuslavastus oli osa Kanada kaasaegse teatrilavastaja James Longi nädalasest residentuurist Tamperes, kus ta juhendas sealseid teatritudengeid ja valmistas ette oma kava, teemaks üksindus. Finlaysoni tehase rajajate Nottbeckide Milavida villas ette kantud loeng-etenduses viis Long salvestatud helide ja videolõikude abil kuulaja oma lapsepõlvemaailma Vancouveris, kus ta hobuseid kasvatas, luues seeläbi elava lingi järvederikka Tamperega.

Long püüdis lavastusega leida sobivat definitsiooni üksindusele kui inimese igiomasele olekule, laiendades seda mõistet loomingulisele motivaatorile. Ehkki üksindus võib olla ka eneseväljenduse vorm, ei saa üle selle fataalsusest. Nii lõpetaski Long oma hästi struktureeritud loeng-etenduse viitega Nick Cave'i "Ghosteenile", mis ehk kõige sügavamalt ja samas ka südantlõhestavamalt kajastab üksindust ning selle seost surmaga. 

Minimalismi võlu ja mõju pääses esile Mart Kangro, Eero Epneri, Juhan Ulfsaki lavastuses "Kas olete oma kohaga rahul?" (Kanuti Gildi Saal), mis oli üks populaarsemaid ja vaieldumaid lavastusi Tampere teatrifestivalil sel aastal.

Teatrikriitik Dana Rufolo (Plays In ternational & Europe) nentis, et tema jaoks oli tegemist ühe unikaalseima lavastusega, mida ta on näinud, sest Kangro-Epner-Ulfsak tegelevad lavastusosaga, millele väga harva tähelepanu pööratakse –publikuga, vaatajatega.

Kangro-Epner-Ulfsak ehmatasid ja naerutasid ning panid mõtlema, võttes ära igas lavastuses olemusliku osa – lava enda. Õigemini, lava tuuakse selles lavastuses publiku keskele, kõik vaatajad muutuvad osalejateks, piirid kaovad kuni lavaelementide ringlemiseni publiku seas.

Ehkki lavastajad/näitlejad provotseerisid ka publikut, ei läinud Tampere teatrikülastajad sellega kaasa, säilitades hea usu, et kõik on kontrolli all. Enne kui uus olukord jõuab publiku peades settida, hakkab lavastus sekkuma, järgnev näiline kontrollimatus aga ei kahjusta kokkuvõttes kedagi. "Kas olete oma kohaga rahul?" lähtuks justkui Gaston Bachelardi ruumifenomenoloogiast, kuid see on vaid lähtepunkt. Finaal on siis, kui saalist väljud, kuid lavastus ei taha nii hõlpsasti maha jätta, sest ta on võtnud oma ruumi vaataja peas. 

Ka maineka puuetega näitlejate trupi Back To Back Theatre'i lavastus "Shadow" oli lavata, sest tegemist oli filmiga. Täpsemalt üles filmitud etendusega, mis tegeles laialdase probleemide ringiga – puuetega inimeste loominguvabadusest tehisaruni. Filmi keskmes on kolm puuetega aktivisti, kes korraldavad vestlusõhtu tehisaru teemal. Kõik ei lähe aga nii, nagu korraldajad soovivad, ja tehisaru temaatikat kipub kõrvale tõrjuma trupiliikmete endi läbisaamine.

Puudega näitlejate puhul on keeruline võtta seisukohta, millisest vaatepunktist neile läheneda. Raske on ületada empaatiast tingitud distantsi, mis justkui dikteeriks ka kriteeriume, mille baasilt toimuvat hinnata. Samas sellesama "normaalsusest" põhjustatud piiriga Back To Back Theatre mängibki.

"Shadow" räägib samadest probleemidest, millega pistavad päevast päeva rinda ka n-ö tavalised inimesed, tehisaru probleemistik panebki sealjuures küsimuse alla "normaalsuse" kui sellise. Kes on normaalne? Mis annab põhjust arvata, et oleme normaalsemad kui teised? Võib ju arvata, et tehisaru kõrval kahvatub ka tavamõistus, kuid Back To Back Theatre näitab, et siin on olemas teatud otseteed, kuhu tehisaru ei pruugigi kunagi jõuda. 

Tampere teatrifestivali kõige publikurohkem etendus oli ilmselt Guinea tantsutrupi Circus Baobabi "Yé!". Lavastuse teemaks on globaalne mure maailma ressursside, eelkõige puhta vee pärast.

Ligi pooleteist tunni vältel panevad vaatajaid ahhetama kaelamurdvad saltod ja kondiväänamised, mis kantakse ette peadpööritavas tempos andekate akrobaatide poolt. Omavahel kohtuvad ja segunevad Aafrika rütmid, tantsud ning tänapäeva tsirkusekoreograafia. Puuduvad julgestused, trapetsid ja muu säärane, kõik toimub otse laval ning sõltub vaid akrobaadi enda füüsilisest võimekusest.

Inimvõimete piiril toimuv show pole aga ainult tsirkuseetendus, kus hea kehalise ettevalmistusega tantsijad näitavad oma võimeid. Vee kui inimkonna peamise loodusressursi olulisus tuli lavastuse sõnumina selgelt esile ja nüüdistants segatud Musta Mandri tantsukultuuri elementidega andis sellele visuaalselt nauditava vormi. 

Soome teatrite lavastused Tampere festivalil sedavõrd tugevat muljet ei jätnud, võib-olla oleks pidanud tegema teisi valikuid ja vaatama näiteks Kajaani Linnateatri "Kirsiaeda" (Helka-Maria Kinnunen) või Porttiteatri dokumentaallavastust "Potikillud" (lav. Tuija Minkkinen), mis said hiljem kiitvaid arvustusi väliskriitikutelt. Seekord langes valik Pori Teatri lavastusele "Tuletikutehase tüdruk" (Aki Kaurismäe samanimelise filmi põhjal) ja Soome Rahvusteatri lavastusele "Lahtilaskmine".

Jarno Kuosa lavastatud "Tuletikutehase tüdruk" jälgis rangelt filmist tuttavaid kujunduselemente, Kaurismäe filmi (esilinastus 1990) järgi olid seatud stseenid, lavakujundus, karakterid, lugu. Peale mõne jandiks keeratud stseeni ei andnud Kuosa filmile midagi juurde, jättes oma lavastuse aupakliku hommage'i tasemele.

Emma Kilpimaa Iiris on malbem ja lapselikum kui Kati Outineni tegelaskuju Kaurismäe filmis, mis annab Kuosa lavastusele ka oma tooni, ehkki Iiris ei räägi näidendis peaaegu sõnagi. Toimuv antakse edasi läbi kõrvalosatäitjate seletuste, jätmata vaatajale ruumi ise tegevustikus orienteeruda. Lavastus satub ka ajale, mil Kaurismäelt oodatakse kinodesse uut filmi, praegu maailma festivalidel edukalt ringlevat "Surnud lehed". 

Heini Junkkaala "Lahtilaskmine" ("Pudota") oli raskem ja personaalselt laetuselt traagilisem näidend. See põhines näitleja Nelly Juula Kärkkäineni ja ta ema Gitta Oksaneni endi läbielamistel soovimatust rasedusest, lapse kaotusest ning selle läbi teinud ema ja tütre suhetest. Kärkkäinen ja Oksanen mängivad laval seega iseennast, kuid teevad seda läbi teatrimeediumi, luues elu ja vaataja vahele keeruka kunstilise kihi.

Näidendi dramaturgiline ülesehitus lähtub küll elust enesest, kuid loo edasiandmisel laetakse siia juurde sedavõrd palju dramaturgilisi ja narratiivseid kihte, et toimuvaga on raske suhestuda. Lihtsa dialoogi asemel on pigem jutustav laad, mis küll laiendab vaataja arusaama kujuteldavast maailmast, kuid süvendab distantsi karakteriga. Võib küll mõista, mis toimub, kuid kaasaelamiseks vajalikku suhet ei teki.

Tampere on vaatamisväärsus omaette, samas linnas toimub igal aastal ka filmifestival, hiphopile ja tänavakultuurile pühendatud Blockfest ning koomiksifestival, rääkimata maailma ainukesest muumimuuseumist Tampere Talos ja siiani tegutsevast Lenini muuseumist.

Lenini muuseumi sulgemist pole pärast Ukraina sõja algust arutatud, võib-olla ka selle pärast, et muuseumi väljapanekut on uuendatud vastavalt Putini Venemaa arengule. Seeläbi aitab väljapanek läbi ajaloo mõista ka ohtliku idanaabri tegelikku olemust.

Töörahva paradiisi müüdist on jäänud vaid riismed. Nõndasamuti on kunagisest töölislinnast saanud tugeva keskklassiga moodne aga hubane suur linn, kus ei pea end üksikuna tundma.