Palju õnne uue esseekogumiku puhul! "Eesti kultuuri semiootika" koondab tekste viimasest 20 aastast. Suur teema, mida ette võtta ja millest olete ka palju kirjutanud. Kui lugeja seda raamatupoes näeb, kas ta saab olla kindel, et seda raamatut lugedes saab ta lõpuks aru, mis see eesti kultuur siis on?

Ma loodan väga. Viimati ilmus 2004. aastal Ilmar Talve "Eesti kultuurilugu". Seda ma kordama ei hakka, see on 700 lehekülge pikk ja selleks pole ka vajadust. Mina otsin eesti kultuurist tema tuuma, mis teeb eesti kultuurist eesti kultuuri. See võiks huvitada väga paljusid.

Lugejatel ei maksa ehmuda pealkirjas "semiootika" sõna peale. Raamatul on ka alapealkiri "Kuidas mõista Eesti kultuuri?". Tegemist on raamatuga, mida me ise kirjutame, milles ise oleme tegelased ja mis loeb samal ajal ka meid.

Algab aestidest ja läbib kõik vahekäigud, arutledes eesti kultuuri tähenduse erinevate astmete ja kihtide üle. See tähendus võib olla moraalne, poliitiline, praktiline, sümboolne, kuni sakraalsuseni välja. On öeldud, et kui eestlased üldse millessegi usuvad, siis kultuuri. Ma püüan selle usu sisemisi mehhanisme, tagamaid ja konteksti avada.

Lähtudes meie geograafilisest ja geopoliitilisest positsioonist, siis võib ju arvata, et meie kultuuri põhiküsimus on mitte otseselt kestmine, vaid avatus ja suletus – kuidas me suudame neil kahel vastandlikul poolusel vahet teha ja kuidas kultuuri sees olles neid protsesse mõjutada.

Nii ongi. Need kaks kujutavadki endast piiritähiseid. Eesti kultuuri piiridest räägib ka üks selle raamatu esseesid. Meie põhimootor on ühelt poolt, kuidas säilitada oma identiteet, mida vajame kestmiseks, ja teisalt, kuidas muutuda ning minna aja ja maailmaga kaasa. Selle on sõnastanud väga hästi minu õpetaja Juri Lotman, kelle õpetusel kultuurisemiootikast minu teos metodoloogiliselt põhineb: kuidas saab süsteem muutuda nii, et ta jääks samal ajal iseendaks. See on ka eesti kultuurile üks põhilisi sisemisi küsimusi.

Seda ei tohiks unustada ka poliitikud, ükskõik, milliseid otsuseid nad riigikogus või valitsuses teevad.

Mitte mingil juhul. See on küll sõnastatud Eesti põhiseaduse preambulisse, aga sellest jääb väheks. See jääb ainult kõlakaks kuni me ei anna tähendust oma igapäevasele kultuuri loomisele, taasloomisele, mis tähendab ühtlasi iseenda loomist, ja kohale, kus me oleme aastatuhandeid olnud. Eesti kultuuri tuumaks on kohateadvus ja keel.

Selle kogumikuga ei saa teemale muidugi piiri tõmmata. Kas kirjutate samal teemal edasi ja on veel midagi tulemas?

See raamat kujutab endast siiski kokkuvõtet ühest osast minu elutööst. Olen väga palju eesti kirjandusest kirjutanud. Vahepeal olen kirjutanud ka kümneid ja sadu arvustusi eesti kirjandusteostest ning see raamat hõlmab minu tegemisi kultuuriuurijana. On tulnud aeg kirjutada mälestusi. Vabastada ennast esseenovellidele ja ilule. Kuigi mõtleminegi on ilus tegevus, aga tahaksin siiski kujundite kaudu oma põlvkonnale üldisesse mäletamisse väikesse kõrrekese jätta.

Tähendab, et võib oodata romaani?

Romaani sünopsis on valmis. See tuleb lahti kirjutada. Palun nüüd, et tervist ja vaimuvõimekust jaguks. Esialgu tasub minult oodata ühte esseenovelli kogumikku, milles peategelased on loomad minu elus ja lapsepõlves.