Esmapilgul ühendab Ove Maidla graafikat ja Silja Truusi skulptuure värvide peaaegu täielik puudumine. Teravalt kontrastsed linoollõiked moodustavad jõuliste kujudega koos sümbiootilise terviku. Lähemalt vaatleja märkab, et kuigi Maidla must ei ole alati päris must ja Truusi kujudes on värvilisi detaile, on üldmulje siiski must-valge. Mõlema kunstniku töödes on enesekindlat lihtsust ja vaikset veendumust.

Nii Maidla kui Truusi loomingus on olulisel kohal loodusliku hindamine, kaose ja juhuse kaasamine. Maidla graafikas on näha looduse kaootilist ilu, randa kuhjunud räga, ehitiste vaikset lagunemist ning Truus kasutab põletatud, lagunenud, viltukasvanud puitu, andes sellele ebatäiusele sageli oma töödes defineeriva rolli. Mõlema kunstniku teostesse on looduslik korratus sisse kodeeritud.

Ove Maidla on vabakutseline kunstnik ja fotograaf, kes tegutseb fotograafia ja graafika piirimail. Teemade poolest korduvad Maidla töödes maastikud, mis on kas inimesest puutumata, või loovad tunde, et inimene on sealt igaveseks lahkunud. Kunstniku seisukoht on, et loodus on alati aus, looduses on kõik õige. Ta leiab ilu lagunevates puumajades, kevadise suurvee kokku kantud oksarisus ja läbimatus võsatihnikus.

Silja Truus käsitleb teostes varjatud ja sügavalt emotsionaalseid reaktsioone inimeseks olemise kõige fundamentaalsematele kogemustele. Viimastel aastatel puudutab ta teostes sageli ka süvaökoloogia ja inimesekesksest maailmavaatest vabanemise teemasid. Kunstniku loomingut iseloomustab töötamine erinevates meediumites, kasutades sealhulgas kivi, terast, savi, pronksi ja leidmaterjale.

Näitus jääb avatuks 31. jaanuarini 2024.