X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Arvustus. Taika Waititi uue filmi peale on väga raske pahane olla

Peatreener Rongen ja Jaiyah filmis
Peatreener Rongen ja Jaiyah filmis "Järgmine värav võidab" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinolevis

"Järgmine värav võidab" ("Next Goal Wins")

Režissöör: Taika Waititi

Stsenarist: Taika Waititi, Iain Morris

Operaator: Lachlan Milne

Osades: Michael Fassbender, Oscar Kightley, Kimana, David Fane, Rachel House, Will Arnett jt

Taika Waititi uus komöödia jutustab tõsielul põhineva loo Ameerika Samoa jalgpallikoondisest, kelle riikliku ja sportliku uhkuse rinnal särab häbimärk suurima kaotuse eest rahvusvahelise jalgpalli ajaloos, kui nad 2001. aastal maailmameistrivõistluste valikmängus Austraalia koondisele 31–0 alla jäid. Kümme aastat hiljem tuleb appi Michael Fassbenderi kehastatud ebaõnnestunud, kibestunud ja isikliku elu kriiside käes vaevlev peatreener Thomas Rongen, kes jääb ilma ametist Ühendriikides ja saadetakse siis tööle Ameerika Samoasse, mille ta ainsa töövõimalusena nina krimpsus ka vastu võtab.

Film algab veidralt ülemängitud maie-ja-valdurliku stseeniga, kus režissöör Waititi ise jutustajast preestri rollis filmi sisse juhatab, millele järgneb slapstick'i kalduv Ameerika Samoa jalgpallikoondise tutvustus, mis küll teeb vaatajale selgeks kui kohutavas seisus Okeaania väikesaare tiim on, aga võib nõudlikumas vaatajas veidi muret tekitada. Õnneks kaob paha maik suust päris kiiresti ja rong saadakse inimlikuma, tegelasekesksema ning siirama nalja rööbastesse tagasi.

Rongenil on kolm nädalat aega, et panna abitud hobisportlased mängima midagi jalgpalli meenutavat, viia nende füüsiline vorm tasemeni, kus nad suudaksid üldse 90 minutit järjest jalgpalli mängida ning lihvida mängupilti nii, et täita Ameerika Samoa jalgpalliliidu antud ülesanne – lüüa üks värav.

"Järgmine värav võidab" Autor/allikas: Kaader filmist

Üleolev uus peatreener, kelle tegelast markeerib ka nii muuseas üliekstreemne alkoholiprobleem, veedab filmi alguse n-ö kala maismaal rollis ja tutvub troopilise saare elu kommetega, kus on tugev roll pärimusel, ellusuhtumine on hüperkapitalistlikust ja progressikultuse maailmast tulnud Rongenile oma lahkuses ja heatahtlikkuses võõras ning riigi väiksuse tõttu juhatab jalgpalliliidu president näiteks mitte teise, vaid kolmanda ametina restorani, kus töötab ka koondise jalgpallureid. Trennid algavad vaevaliselt, sest muidu heausklikud ja rõõmsameelsed koondislased ei ole valgest sisserändajast alguses erilises vaimustuses, tajuvad tema ükskõikset suhtumist ning tema karm ja alandav juhendamisstiil osutub troopikas arvatust jõetumaks.

Kui mingis mõttes võib filmi käsitleda klassikalise spordifilmina, kus heidikud ületavaid ootusi, siis pigem on sportlik element raam või selgroog, mille sees või peal tegelased toimetada saavad. Jalgpalli tehniline pool jääb lõpetuseks pealispindseks ja piirneb kõige ekstreemsemal hetkel montaažiga, kus Rongen kirglikult markeriga valgele tahvlile ringe ja nooli tõmbab.

See, kuidas samoalastest sai tiim, kes ka mingil määral mängida oskas, hullumeelsest sodimisest selgeks ei saa. Samas võinuks ehk veidi perverssem jalgpalliteadus aidata täita mingeid tühimikke, mis filmi järel veidi kripeldama jäävad, ning muuta usutavamaks oma rollis ka Fassbenderi, kelle valimisel keskenduti ehk liiga palju tema hollywoodilikule sarnasusele tegelase päriselulise vastega. Seepärast ütlekski, et tegelaste kesksus muudab filmi pigem hea-tuju road movie'ks kus sõidukiks on õnnetu jalgpallikoondis, mille sees tegelased üksteist tundma õppides arenevad.

"Järgmine värav võidab" Autor/allikas: Kaader filmist

Positiivne on filmi ülesehitus, sest filmi tonaalne segu naljast ja traagikast ei lase kulminatsiooni ehk Tongaga peetava esimese MM-i valikmängu lõpplahenduses kindel olla ja selle ebakindlusega mängitakse lõpuni välja. Tänuväärselt jäetakse ka Rongeni tegelase kõige suurem ja olulisem traagika filmi lõppu, kui mees ennast lõpuks lahti muugib. See jättis ekraanil toimuvale palju rohkem ruumi ja sättis efektselt konteksti toimunu ümber alles hiljem. Vastasel juhul oleks see loo ja emotsioonide kaelas liialt suur koorem olnud.

Ameerika Samoa rahvuskoondis toimetab üldiselt loos ühe terviku tegelasena, aga nende hulgast tõstetakse esile Jaiyah, algselt meeskonna ründemängija ja hiljem kangelaslik kapten ja keskkaitsja, kes on parajasti hormoonide toel läbi tegemas soovahetust ning keda koheldakse traditsiooniliselt toksilises ja hüpermaskuliinses jalgpallikontekstis igasuguste küsimärkideta võrdsena. Küll aga tekivad saabudes küsimärgid Rongenil, kes ütleb kergelt meelitatuna trenni hilinenud Jaiyah'le, et ta ei tea, kus naiskoondise trenn toimub.

Kuigi hiljem loovad üha enam enda ja teistega lepitust leidev Rongen ja Jaiyah tugeva emotsionaalse sideme ja neist saab tõhus duo, kes võistkonna lootused maksimumini viivad, siis alguses Rongen võõrastab teda ja kui Jaiyah suhtumisprobleemid väljakul treeneril lõplikult üle viskavad, siis viimase meetmena relvastab ta soolise identiteedi mängija vastu ja hüüab transnaist tema kodanikunimega. Kuigi Jaiyah'le see mõjub ja teda ärritab, siis laiemalt jääb see väiklane tera väga nüriks, onuheinolikke mõttekaaslasi ei leia ja samoalased vaatavad seda pigem kui õitseva lille peal trampimisena.

"Järgmine värav võidab" Autor/allikas: Kaader filmist

Filmis esitletud Ameerika Samoa kultuuriruumis mõjub see asjatu sotsiaalse vägivallana, mida ta oleks muidugi igas kultuuriruumis, aga seal eriti, sest nagu Rongenile juba enne rünnakut ka tutvustati, eksisteerib saarel kontseptsioon fa'afafine'idest ehk mittebinaarse ja vaba sooidentideediga inimestest, keda vähemalt filmilinale lastud ühiskond ja kultuur kohtleb igati võrdväärsete kodanikena, kellel on oma soo ja identiteedi üle vaba voli. Jaiyah identiteet teisenebki kõrvalekaldeks normist alles siis, kui Rongen, ja arvatavasti enamus juhtudel ka filmivaataja, Ameerika Samoasse jõuavad. Enne nende/meie saabumist voolas elu ilusasti omasoodu. Samoalaste segaduses näod selle üle, et milles Jaiyah puhul üldse küsimus seisneb, paneb ka vaatajana oma (kindlasti paljudel juhtudel isegi mitte pahatahtlikku) etteruttavat uudishimu ja elevust transnaise osalemise üle jalgpallimeeskonnas häbenema, sest mõistetakse, et keset Waititi Vaikset ookeanit on kõrvalekalle normist hoopis Rongen ja tekkinud küsimused.

Elegantselt lihtne viis, millega keerulist ja tundlikku teemat filmis lahatakse ning sellele tähelepanu juhitakse, on ilus, siiras ja mõjus. Jaiyah annab lihtsad ja selged vastused Rongeni labastele, aga ehk osati üldinimlikele küsimustele – pealispindne jääb tagaplaanile ning tegutsema saab hakata Jaiyah kui inimene, kaaslane ja jalgpallur. Ja inimlikkus seda viisi ning filmi ennast just kõige paremini iseloomustabki. Jaiyah on oma muredega, mis ei ole küll ehk kõigile harjumuspärased, aga on siiski lõpuks tema enda isiklikud ja inimlikud mured, üks teiste oma muredega tegelevate inimeste seas, mis teeb ka tema mured üldinimlikult mõistetavaks. Osav lahendus ei tekita tunnet, et filmitegijad üritavad asja ees, teist taga eputada enda voorustega, ei loo väljaarvavat kaasamist ja ei aja meeleheitlikult taga mingeid trende, vaid tundub tulevat siirast kohast ja taandab vihaga aja jooksul keeruliseks kasvanud võrrandi lihtsaks tehteks, mis võib paari suuruse võrra kasvatada ka kõige innukamate moralistide ja soo-puritaanide südameid ning näitab värskenduseks uuesti kätte hea alguspunkti, kust edasi liikuda.

Kuigi põhimõtteliselt näitab Waititi meile maailma ja olukorda, mida võiks tänapäeva standardite järgi pidada ka utoopiaks, millele arvatavasti ei vasta täielikult ka tõeline Ameerika Samoa, siis, nagu utoopiatele kombeks, on selle tõmbejõud tugev ja sealne mõtte- ning eluviis miski, mille poole tahaks püüelda. Kui arvata välja hetk filmi lõpus aset leidvast jalkamatšist, kus soorituspaine all kannatava võistkonna päästab õnnelik olemine, ei lasku film üleliia läägustesse ning tuletab meelde peaaegu labaselt ilmselget, kuid ilusat inimlikkust, mis vähemalt minul oli enda suureks üllatuseks mingil määral ununenud ning millega koos on mööda ilma veidi kergem ringi joosta.

"Järgmine värav võidab" ei ole kindlasti perfektne, temas on tühja ruumi ja küsitavusi, aga pahane on tema peale väga raske olla ja ega ei tahagi.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: