Kolme nii erinevat pilli koos kõlama panna oli Peedu sõnul üsna suur väljakutse. "Pillide ühildamisest suurem raskus on ehk isegi see, et inimestena on meil nii erinevad taustad. Ehk siis nende erinevate helikeelte ja selle maailma ühendamine on olnud väljakutse. Võib-olla selline naljakas paralleel – et raskel ajal peab opositsiooniga ka koostööd tegema," muheles Kass.

Uus kooslus pakub väga erinevat muusikavalikut. "Me mängime natukene Eesti muusikat ja samal ajal töötleme ka sellist täitsa vana muusikat, ehk siis mängime paar pala Johann Sebastian Bachilt näiteks. Ja muidugi ei jää ka pärimusmuusika välja - üks labajalg tuleb ka kindlasti," sõnas ta.

Uue muusika kirjutamiseks on Peedul aega napilt, aga ta püüab aastas siiski paar nädalat sellele pühendada. "Kõige muu kõrvalt on seda muidugi raske teha – ütleme, et hommikukohvi ja lõunasöögi vahel ühte süiti valmis ei kirjuta, see nõuab ikkagi veidi erinevat meeleseisundit. Aga ma katsun ikka aeg-ajalt minna sellesse maailma ja otsida isiklike ajukäärude vahelt ja tuhnida natukene sügavamalt, vaadata, mis seal peidus on ja kas see ennast ja ka teisi kõnetab," rääkis Kass, kes jagab oma pillimänguoskusi ka Youtube'i videotes.

Teiste õpetamise juures peab ta kõige keerulisemaks sisemist sütitamist. "Tehnikat õpetada ei ole ju raske – eriti tänapäeval on tohutult palju infot saada, aga keeruline on noore inimese sisemine sütitamine. See noor inimene peab varakult leppima tõsiasjaga, et see amet ei saa kunagi selgeks, sa pead ennast valmistama ette selleks, et kuni viimaste minutiteni sa õpid ja tunned, et midagi on puudu. Seda sisemist seemet kasvatada ja kasta seda noort puud, mis erinevate tuulte ja tormide käes saab räsitud, see on kõige suurem väljakutse," tõdes muusik.