Lavastaja Madis Kalmet on hiljuti Vikeraadio saates "Vikerhommik" iseloomustanud Ingmar Bergmani kui "vampiirilikku loojat, kes iga paari-kolme aasta tagant oma lemmiknäitlejannaga paariaastase kooselu veedab ja peale selle lõppu uue filmi või näidendiga maha saab." 

Bergmani "Erakõnelused", mille Kalmet nüüd Draamateatri väikeses saalis lavale seadis, on samuti lugu sugudevahelisest vampirismist, küll veidi teistsugusest. Rootsi ektsentriline realist pani kirja (lühiromaan ilmus 1996) ja lavastas (film linastus samal aastal) oma hooldusõest ema Karini ja vaimulikust isa Eriku mõranenud abielu loo.

Romaanis ja lavastuses kannab ema tegelaskuju Anna nime (kehastab Riina Maidre), isa kutsutakse Henrikuks (Kristo Viiding). Kolm tegelast mahtus Priit Põldma akuraatsesse dramatiseeringusse veel – Anna poisiohtu vaimulikust armuke Tomas (Märten Metsaviir), naise usaldusalusest pastor Jacob (Guido Kangur), kellega Anna peabki pihtimuslikku erakõnelusi; lisaks näeme Anna külaskäiku ema Karini (Viire Valdma) juurde.

Lavastaja pakkus "VIkerhommiku" intervjuus, et publikust üle poole on olnud osalised armukolmnurkades ning peaksid seetõttu suutma end nähtuga samastada. Jäin mõtlema, kui õiglane on võrrelda sajanditaguse vaimuliku naise ja mõne tänase truudusetu Eesti daami olukorda. Bergmani kirjeldatud Rootsis on naisel nii majanduslikult kui seltskondlikult võimatu omal algatusel mehest lahku minna. Samamoodi ei pidanud Henrik vaimulikuna võimalikuks, et ta abielu lahutab. Praegu võib luteri kirikus karjääri teha ka truudusetu vaimulik, samuti on daamidel üldjuhul võimalik oma majapidamine sisse seada, kui abielu luhtub. 

"Erakõnelused" on selles mõttes kurb lugu, et nn struktuursetel ühiskondlikel põhjustel peategelasel sisuliselt valikuid polegi või kui on, siis viivad kõik valikud tupikusse. Korra perekonna loonuna kaotab Anna igasuguse sotsiaalse autonoomia. Seksuaalse autonoomia (armukese võtmise) hind on Anna jaoks aga nii rõvedalt kõrge, et solgib kõrvalsuhtest otsitud elurõõmu. Abikaasa Henrik laguneb tõde kuuldes ja klammerdub Anna külge. Vaimulikust Henriku abitus on ühtlasi võimutehnika.

Lavastuse aluseks olevast romaanist jäi meelde, et salasuhe Tomasega pakkus Annale hingetroosti. Lavastaja Kalmet ja dramaturg Põldma Anna suhtes nii lahked pole olnud, Märten Metsaviir (Tomas) mõjub gümnasistina, kelle kooliõpetaja on ära rääkinud. Salaarmukeste voodistseen polegi piinlik vaadata nagu voodistseenid üldiselt, täitsa elulist kohmetust kohtas.

Tõelist vaimset ja hingelist lähedust tunneb Anna hoopis kolmanda mehega – vana Jacobiga (Guido Kangur), kes on Annaga pihtimuslikke erakõnelusi läbi viies erakordselt delikaatne ja inimlik. Jacobi-sugune kirikuisa kaunistaks iga kirikut. Eesti kirikuisade persona'des domineerib poliitiline vilumus, inimlikku hingesuurust ja -soojust kohta harva. Luteri kiriku plakatid küsivad rahvalt raha kinnisvara hooldamiseks, kuhu on jäänud armastuse jagamise kampaaniad, tahaks Guido Kanguri rollist inspireerituna küsida. Veidral kombel on Kanguri Jacob küll vana ja leebe, aga üdini mehelik natuur. Anna suhtes tunneb ta sügavat tõmmet, tema lähedus noore naisega ei muutu hetkekski tatiseks. 

Riina Maidre Anna on raamatu-Annast ehk isegi nurgelisem ja kärsitum, Gustave Flaubert'i romaani "Madame Bovary" nimitegelane tuli meelde. Ka Kristo Viiding Henriku rollis on ootamatu valik, mehelikum kui oli Bergmani portree oma hädapätakast isast.

Ajahüpete tähistamiseks tagaseinast kordamööda ette nihkuvad uksed (kunstnik Arthur Arula) rütmistavad lavastust, esimene vaatus jäi sellegipoolest monotoonseks. Vahel kiputakse inimsuhteid lavale kui muuseumieksponaate vitriinklaasi taha sättima. Kalmeti lavastus on luterlikult kasin, kogu dünaamika tuleb veenvatest rollidest. Lavastaja kokkuvõttev kommentaar või kujundliku tinglikkuse element jäi siiski justkui puudu tervikust. 

Draamateatri väikses saalis mängitakse praegu nelja kammerlikku suhtelugu: "Võõrad", "Bertod ja Agnes", "Lähenemine" ja "Erakõnelused". Kui peaksin sõbrale soovitamiseks ühe valima, valiksin Kalmeti-Bergmani luterliku suhtedraama, "Lähenemist" soovitan vältida.

Madis Kalmeti eelmine Bergmani-käsitlus "Nagu peeglis" (2019) on tänaseks kahjuks Rakvere teatri mängukavast maha võetud. Ka siis oli märgata, et Kalmeti sisemised erakõnelused kirjanik Bergmaniga on elusad, põnevad, nüansseeritud.