Janek Murd uuest albumist: see võiks aidata mind ja äkki kedagi veel

Eelmisel nädalal uue albumi "Ao" välja andnud Janek Murd sõnas ERR-ile antud intervjuus, et soovis albumiga rasketel aegadel ängi välja elamise asemel paigutada maailma lootust.
Seda albumit võib võtta kui ühte luuletust. Millest selline mõte? Kas enne tekkis luuletus ja siis lood või oli see vastupidi?
Vastupidi. Lood olid olemas, ühtse tervikuna. Plaadil on nad täpselt sellises järjekorras nagu ma nad välja mõtlesin. Võib-olla viimistlesin mõnda teises järjekorras, aga plaadile said nad sündimise järjekorras.
Ja nagu ikka tuleb lõpuks välja mõelda ka mingisugune nimi ja kontseptsioon. Alguses oli töö nimi veidi teistsugune, aga umbes sinna kanti. Algul mul oli hästi eestipärane nimi, aga tahtsin, et kui keegi kuskilt mujalt seda nime vaatab, siis tal tekiks teistsugune assotsiatsioon.
Seda albumit tehes kuulsin ka sellist mõtet, et inimese üks omapärasid, võrreldes näiteks tehisintellektiga, on see, et me suudame ka ilma sõnadeta mingi asja välja mõelda, hakata seda juba tegema ja isegi valmis teha. Ja siis tuleb see sõnaline osa peale.
Ma arvan, et sellele albumile sündis see muusika täpselt niimoodi. Mul oli mingisugune tunne, mingi ots, milline see asi võiks olla ja see hakkas jooksma ja jooksis kuni lõpuni välja, kuni sain aru, et siin on piir. Siis ma tükk aega mõtlesin, et milline see sõnaline osa võiks olla. Kõige igavam variant tundus lood markeerida järjekorranumbritega.
Kuna eelmisel albumil "Viiv" kasutasin ma palindroome, siis mõtlesin, et seekord peab ka mingi kontseptsioon olema. Ma ise nimetasin seda haikuks, aga haiku ta ei ole, sest haikul on väga kindlad reeglid. Siis ma nimetasingi nad ridadeks, "luuleread" tundus ehk isegi liiga lennukas. Aga need markeerisid meeleolu, mis tundus, et on albumil olemas.
Album läheb pimedusest valgusesse, hästi lihtne, aga see on mul teisiti sõnastatud. Tundsin, et see plaat on kuidagi teraapiline, võiks aidata mind ja äkki isegi veel kedagi.
Album on ka instrumentaalselt huvitav. Ei kõla ainult elektroonilised instrumendid, vaid peamiselt naturaalinstrumendid.
On analoogsüntesaator ka, sest terve albumiga oli mul seekord selline mõte, et piiritlen instrumentide hulka ehk kõikides lugudes on põhiinstrumendid täpselt samad. Aga mingisuguste erinevustega.
Analoogsüntesaatori pealt oli mul ka tegelikult kaks saundi, mida ma moduleerisin ja modifitseerisin nii erinevalt, et teinekord ei saa isegi aru, et tegu on sama pilliga.
Põhilised instrumendid on tegelikult akustiline kitarr, akustiline basskitarr, klaver ja mingisugused keelpillid, mis on, jah, olemuselt naturaalpillid.
Plaadilt kõlab helge ja kulgev muusika. Seda võib kuulata intensiivselt ühe tervikuna või ka taustamuusikana. Kas sinu jaoks on vahet, kuidas seda tarbitakse?
Ma ei saa retsepti ju ette öelda. Kuigi kirjutasin ka pressiteksti, et seda võiks kuulata hea audiosüsteemiga ja kõrvaklappidega — siis tulevad mitmed nüansid välja. Olen selle helipildiga ka päris tugevalt vaeva näinud.
Üks etapp oli see, kui lood olid valmis kirjutatud, aga siis algas produtseerimine ja see võttis oma aja, et asjad kõlaksid nii, nagu ma tahaksin.
Mulle on öeldud, et taustaks seda kuulata ei saa, sest see nõuab ikkagi tähelepanu ja pühendumist. Aga kui keegi seda taustaks kuulab – siis minugi poolest! Inimene võib selle plaadiga teha, mida tahab.
Sellist helgust võikski meie maailmas rohkem olla.
Jah, mul oli ka selline tunne, et sel ajal, mis on selline nagu ta on, lähemal, kui me arvame, käib sõda, oli variant elada oma äng välja või pakkuda hoopis mingisugust lootust. Ja mina valisin selle teise tee.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor