Videomängu adaptsioonidel on viimastel aastatel olnud head ajad, neid tuleb nagu Vändrast saelaudu ja vorsti, vupsab voogedastusplatvormide tihnikust välja nagu seeni pärast vihma, kihab kui kilke ahju vahel. Äkki on põhjus selles, et üha enam inimesi on mänguriteks hakanud – naudime üleilmse koroonapandeemia vilju. Enne koroonaaega tehti miskipärast peaasjalikult ainult halbu videomängu filme, sarjadest rääkimata. Meenuvad kohe kõik Milla Jovovichi "Resident Evilid" ja näiteks "Doom" Dwayne "The Rock" Johnsoniga peaosas.

Eks neid läbikukkujaid ole ka praegusel ajal, kuid üha rohkem jääb silma ja kõrva just edulugusid. Arvukalt auhindu korjas läinud aastal zombie-põnevik "The Last Of Us", üüratu kassaeduga oli "Super Mario film", kõrgelt hinnati ka League of Legendsi põhjal tehtud Netflixi sarja "Arcane" ja "Cyberpunk 2077" mängu kergelt öeldes varjusurmast välja tõstnud anime't "Cyberpunk: Edgerunners".

Nii on ka vastne "Fallouti" videomänguseeria põhjal vändatud sari ära teeninud nii rahva kui kriitikute poolehoiu ja tuleb nõustuda, et tegu on päris korraliku adaptsiooniga, milles on vast kõige paremini hakkama saadud just üleüldise meeleolu loomisega. See tähendab, et seriaal on immersiivne ja tõmbab vaataja sellesse halastamatusse veidrasse maailma sisse. Videomängulik alusmaterjal on tõlgitud telesarja keelde veenvalt ja visuaalselt rahuldust pakkuvalt ning lugu on lõppeks köitev ja tegelased huvitavad.

Taustaks olgu öeldud, et "Fallout" on alternatiivajalooline videomängude sari, mis leiab aset maailmas, kus 2077. aastal langesid peale pikaajalisi sõjalisi konflikte lääne ja ida vahel üle maailma tuumapommid, millega kukkus kokku kogu senine tsivilisatsioon. Inimkond ei surnud aga välja, USA rikkam elanikkond oli endale kindlustanud koha spetsiaalsetes varjendites, vault'ides, mida haldab suurkorporatsioon Vault-Tec. Maapind muutus aga tuumasõja tagajärjel karmiks Tühermaaks, kus luusivad nüüd ringi hiiglaslikud muteerunud prussakad, karud, salamandrid, elavad surnud ehk guulid ja paljud teised.

Kuid lisaks koletistele jäid maapinnal ellu ka inimesed, kes jagunesid erinevateks faktsioonideks ja organisatsioonideks või kes tuhlasid lihtsalt tavaliste rüüstajate ja vanavara kogujatena mööda Tühermaad ringi.

Sari käib kaasas kolme keskse tegelase tegemistega: varjendi-elanik (vault-dweller) Lucy, kes otsib Tühermaal taga enda röövitud isa, militaarse vennaskonna Brotherhood of Steel kannupoiss Maximus, kes unistab rüütliks saamisest ning guulist pearahakütt, kes otsib oma perekonda. Nende kõigi teed ristuvad salapärase teadlase ja tema pähe peidetud revolutsioonilise tehnoloogia tõttu, mis peaks ühiskonnas apokalüpsisest taas heaolu poole aitama. Lahti rulluvast loost leiab küllaga action'it, verist ja kuiva huumorit, vandenõusid ja ka mõningaid üllatusi.

Kuigi tegemist on täiesti uue looga "Fallouti" universumis, on jäädud truuks kõigele, mille mängud on aastakümnetega üles ehitanud (esimene "Fallout" ilmus juba 1997. aastal!). See tähendab, et lisaks väljakujunenud retrohõngulise tuumaajastu ja lagunenud american dream'i maailmaloomelistele aspektidele on sarjas ka kamaluga videomängulikkust. See tuleb aga sarjale ainult kasuks, sest nii on loodud omamoodi kummastav ja naljakas platvorm, kus ka kõige totramad situatsioonid sobivad maailma nagu valatult.

Näiteks kasvõi see, kuidas töötavad sarjas arstimid. Pussitada saanud Lucy süstib enda kõhtu kiirelt ühe stimpak'i ja saab hetkega piltlikult oma "elud" tagasi. Või see, kui absurdselt lendavad jäsemed inimestelt küljest. Ja toredad on loomulikult ka kõik need lõputud viited mängudele endile: S.P.E.C.I.A.L tasemesüsteem, häkkimise mini-mäng, Red Rocket, Dogmeat jne. Inimesele, kes pole "Fallouti" mänge mänginud ei ütle need esiti muidugi eriti midagi, aga neile, kes on, annab see mõnusa dopamiinilaksu.

Verd lendab sarjas liitrite jagu, kuna Tühermaa on halastamatu paik. Kogu seda vägivalda ja kismat, jäsemete ja peade lendamist saadab aga peamiselt 1950. aastate lauludest koosnev heliriba. Kõlavad malbed armastuslaulud Nat King Cole'ilt, Johnny Cashilt, The Ink Spotsilt ja paljudelt teistelt, mis süstivad sisse teatud nostalgiat ja melanhooliat, igatsust mingi aja järgi, mida ise pole tegelikult kogenudki. Samamoodi igatsevad ka Tühermaa elanikud ehk elu enne pommide langemist, elu, millest on alles vaid üksikud riismed ja artefaktid.

Läbi pearahakütist Guuli (keda mängib imeline Walton Goggins) silmade näeme ka tagasivaateid ajale enne pommide langemist, mil Guul oli hoopis edukas ja rikas Hollywoodi näitleja. Me näeme varjendite loomise ja tuumasõja tagamaid, Vault-Teci ja teiste suurkorporatsioonide tumedaid tegemisi, tänu millele teeb sari ka veidi kapitalismikriitikat.

Naastes aga Tühermaale, siis jäi hinges kriipima, et kõiksugu muteerunud koletisi ja elukaid oli seal veidi vähe. Oli üks suur karu ja rõve salamander, paar prussakat, aga see oli ka põhimõtteliselt kõik. Lisaks oli kogu sündmustik küllaltki mugavalt sirgjooneline, kõik tegelased olid alati maagiliselt täpselt õigel ajal õiges kohas, kõik langes kuidagi liiga kergelt kokku. Kuid see ei varjutanud kokkuvõttes küllaltki huvitava loo kulgu ega pinge kruvimist, mis viis välja suurejoonelise lõpu ning väga falloutiliku pöördepunktini.

Oluline osa "Fallouti" teleseriaali õnnestumisel oli tema visuaalselt tugeval väljanägemisel, alates eriefektidest kostüümikujunduseni. Vault-Teci ikoonilised sinised dressid mõjuvad siin päris asjadena, mitte odava pidžaama-cosplay'na. Sarja vaieldamatuteks staarideks kujunenud vennaskonna T-60 võitlusrüüd ehk power-armor'id panid samuti suu korralikult vett jooksma. Üldse tõmbas kogu kujunduslik pool, sh kõik nipsasjakesed ja vihjed taustal ning muusika tugevalt "Fallouti" maailma sisse ja ei lasknud enam välja.

Ja kuigi sari oligi üdiselt lahe, siis on sellel potentsiaali olla veelgi lahedam, veelgi suurem, keerulisem. Võib-olla ei tahetud kohe esimese hooajaga kõike välja panna, säästeti kõige hirmsamad koletised, Deathclaw'd ja supermutandid järgmisteks hooaegadeks ning alles katsuti n-ö varbaga vett, kuid radiatsiooni kartuses jäädi siiski ohutusse kaugusesse. Õnneks sukelduti aga brutaalse vägivalla, eneseteadliku B-filmiliku huumori ja 50ndate muusika segamisega pea ees tiiki. Tulemuseks kümnesse pandud atmosfäär ja miljöö, huvitavad tegelased ja võimas märul. Tegu on hea vaatamisega.