Sandra Jõgeva "Kunst ja külm sõda" keskendub eesti ja vene kunstnike kogemusele ja võitlusele sotsialistliku realismi ja KGB ahistavate pihtidega külma sõja perioodil. Sõna saavad filmis eesti kunsti suurnimed nagu Jüri Arrak, Leonhard Lapin, Raul Meel jt ning vene mittekonformistid ehk kunstnikud, kes ei läinud kaasa ametliku kunsti ehk sotsrealismi ettekirjutustega. Teise poole kõnelejatest moodustavad erinevad kunstiinimesed, kuraatorid ja kunstiteadlased nii Venemaalt, Inglismaalt kui Ameerikast. Spioonilugusid heietab aga endine CIA agent, kes pikalt Nõukogude Liidus elas ja seal kergemat luuretööd tegi.

Sellise rahvusvahelise kõnelejaskonnaga luuakse küllaltki lai ja huvitav ampluaa, millega teemale läheneda: on olemas nii sisemine ehk nõukogude kunstnike ja kunstiinimeste enda vaade kui ka väliste vaatlejate metatasand Inglise ja Ameerika teadlaste ja kuraatorite näol.

"Kunst ja külm sõda" on film peamiselt Nõukogude põrandaalusest kunstiskeenest, mitteametliku kunsti viljelejatest ja nende suhtest läänega. Eesti kunsti ja kunstnike käsitlemisele jagub ekraaniaega vähem. Põhiline arutelu käib Moskvas ja tolleaegses Leningradis tegutsenud kunstiringkondade ümber, kellega eestlased siiski tihedalt läbi käisid. Pajatatakse lugusid korterites aset leidnud DIY-salongikultuurist, KGB agentide pidevast jälgimisest ja Venemaale stereotüüpselt ka traagiliselt suurest viinavõtust.

Filmi avavad ja ka liigendavad teemaplokkideks vaated Kumu 2022. aasta näituselt Nõukogude mitteametlikust kunstist "Mõtlevad pildid". Ühelt poolt paneb see edukalt paika filmi fookuse: me käimegi nagu mööda seda näitust, õpime tundma neid mässajatest kunstnikke, teema teema haaval. "Mõtlevad pildid" avati 2022. aastal solidaarsusest Ukraina vastu aga ilma kunstiteosteta. Sarnane tunne valdas mind ka kõne all olevas dokfilmis. Ma oleks nagu jalutanud mööda galeriid, kus on loodud küll mingisugune raamistik, on mingid selgitavad tekstid, milles avaldub ka mingi lugu, kuid see, mida pole, on kunst ise.

Kunst kui selline jääb tagaplaanile, fookuses on kunsti- ja seltsielu, salongid, alkoholism, konfliktid võimudega jne. Kahjuks ei tekkinud silme ette täit pilti mitteametliku kunsti vormilisest olemusest, selle mitmekülgsusest kunstiväljal ja selle olulisusest tavalisele nõukogude inimesele.

Huvitavad on siiski kunstnike lood nende väga piiratud tingimustes tegutsemisest, kuidas enda kunsti müümiseks aktiivselt välisriikide saadikutega suheldi või kuidas ka eesti kunstnikud oma teoseid postiteel välismaale näitustele saatsid. Harvad ei olnud juhud, mil ühte korterisse sattusid samal ajal vene intellektuaalid ja lääne spioonid, saadikud või muud mõjuisikud, kes võimuvastast kunstitegevust siin toetasid, kellele tehti "kingitusi", sest eraisikutele müüa maale kehtiva korra tõttu ei tohtinud. 

Lääne mõjutustegevusest Nõukogude liidus annab ülevaate ise aktsioonis olnud CIA agent Life, Dick Life. Kuigi jäi veidi segaseks või siis meelega veidi varjatuks, milles tema luuretöö siis ikkagi lõpuks täpsemalt seisnes. Tema jutu järgi ajas ta kohalikega ainult veidi juttu, klõpsis kai ääres mõnest laevast paar pilti ja pani siis kunstnikega viina. Eks peitu ka selles teatud määral kultuurivahendus ja läänelik mõjutustegevus, kuid hing ihkas konkreetsemate lugude järgi.

Lõppeks kujunes filmi peamiseks looliiniks Leningradis tegutsenud kunstniku Jevgeni Ruhhini traagiline KGB-ga seotud saatus. Kahjuks ei saa filmist erilist ülevaadet Ruhhini loomingust, millest on kahju, sest tema õigeusu ikoonikunsti ja abstraktset vormikäsitlust segav kunst ning need lausa maali pinnast eenduvad üksikud tööd, mis kaadrisse püüti, näisid intrigeerivad ja oleks nõudnud rohkem avamist. Tänu sellele oleks ilmselt avanenud rohkem ka Ruhhini enda isik ning see, miks tema saatus oli nii märgiline.

Kui esialgu ei saanud ma aru, miks seesugune rääkivate peadega film üldse kinodesse jõudis, siis on pime kinosaal selle filmi kogemiseks siiski kõige parem koht. Päiksepaistelisel mai pärastlõunal kunstiajaloo tunnis istudes tahaks ilmselt vägisi pea kätele asetada ja silmad kinni panna, sest visuaalselt midagi huvitavat filmis vaadata eriti pole. Info pealevool ja jutuvada on pidevad ja küllaltki huvitavad, aga seda saatvad arhiivikaadrid mõjusid kohati kuidagi suvaliselt või laisalt, alati ei tekkinud otsest kontrapunktilist seost räägitu ja visuaalse kujutise vahel. Sellest tingituna oli tihti tunne, justkui ujuks läbi mingi veidra unenäo, milles hektiliselt vahetuvad ja moonduvad inimesed ja tegevuskohad.

Ühelt poolt on tänuväärne, et on tehtud film, mis keskendub pigem vähem käsitletud perioodile nii Nõukogude kui ka Eesti kunstiajaloos. Teisalt jäi vägisi sisse tunne, et siin oli veel kamaluga potentsiaali, mida ei suudetud täielikult kapitaliks muuta. Oli palju teemasid, mida õrnalt puudutati, millest oleks tahtnud veel kuulda, kuid mille sügavama avamiseni lõpuks ei jõutudki. Näiteks nii kahju on, et siin saavad sõna nii suured ja huvitavad eesti kunstinimed, aga endast ja enda kunstist nad suurt midagi rääkida ei saanudki. Tundub, et siin on sees isegi mitme filmi jagu materjali ja teemasid, mida lahata, mis loodetavasti leiavad mingil moel käsitlust tulevikus. Hetkel jäi kõik pigem väga ülevaatlikuks.

Seitsme aastaga, mille jooksul filmi tehti, on maailmas muidugi palju muutunud, mistõttu pidid ilmselt ka filmitegijad fookuspunkte ümber mängima. Seda on tunda, sest lõpuks ei suudetudki vist päriselt välja mõelda, kuhu kogutud materjaliga täpselt liikuda, mistõttu jäi fookuspunkt veidi hajuvaks. Aga võttes filmi sellisena nagu ta on, on ta täitsa heaks sissejuhatuseks teise maailmasõja järgse nõukogude kunstielu maailma.