Filmi võtetega alustati juba 2017. aasta novembri lõpus. Filmivõtted venisid Jõgeva sõnul nii pikale ettearvamatute ja ületamatute takistuste tõttu. "Kõige pealt koroonapandeemia ja kohe, kui see hakkas lõpule jõudma ja Venemaa ja Eesti veel vastastikku viisasid ei andnud, algas Venemaa ja Ukraina sõda, mis tähendas seda, et Eesti ja Venemaa lõpetasid muuhulgas ka kultuurialase koostöö. Lõppes ka igasugune liiklus, rongi või lennuki või mis iganes liiklus," selgitas Jõgeva.

Filmis leidub ka päris palju haruldusi ja arhiivimaterjali, millest palju on pärit filmiarhiivist. "Eelmisel suvel istusin seal päevi ja vaatasin kõikvõimalike kroonikaid. Minu enda lemmikleid on ringvaade, kus kunstinäituse kevad- või sügisnäituse žürii moodustavad Jüri Arrak, Tiit Pääsuke ja Boris Bernstein," rääkis režissöör.

Jõgeva on enda sõnul filmi materjali, nende inimeste ja juttude sees üles kasvanud. "Minu vanemate sõbrad olidki Moskva kunstnikud, kellest Ilja Kabakov sai ainsana tõeliselt maailmakuulsaks, aga paljudel teistel läks ka hästi. Eriti neil, kes elasid Moskvas. See oli teatud eeltingimus, Moskvas olid saatkonnad, tekkisid sidemed, juba 1970. aastatel tekkisid lääne galeristid," selgitas Jõgeva.

Jõgeva ei salga, et peategelaste valik sõltub tema vanemate keskset vaatest nõukogude mitteametlikule kunstile, kus tegelikult figureeris 300 kunstnikku. "See on üks võimalikest vaatenurkadest. Need kunstnikud on kahtlemata olulised, nad on suurtes nõukogude mitteametlikes kunsti kollektsioonides sees. Aga jah, ma võtsin oma vanemate sõbrad, kellega mul oli juba mingisugune kontakt, aga nende kaudu tuli ka teiste ringkondade kunstnikke," rääkis ta.

"Sellest, et Eesti oli kunsti sisulises mõttes olukord väga vaba, puudus selline tsensuur nagu näiteks Moskvas, on filmis ka juttu. Eestis ei olnud sellist dihhotoomiat, et on põrandaalune kunst, mida ametlikult ei eksponeerita, ja selle kõrval ametlik kunst. Jah, meil oli ka mõningaid Lenini maalijaid, aga peale Evald Okase ei ole neist kedagi kunstiajalukku jäänud," tõdes Jõgeva.

Jõgeva hinnangul tehti Eestis moodsat ja ülejäänud maailmaga sünkroonis käivat kunsti. "Ja mitte lihtsalt sünkroonis, vaid ka oma arenguteed käivat kunsti. Need inimesed olid väga lugupeetud ka nõukogude ajal, olid kunstnike liidu liikmed, said osta kunstnike liidu poest Kunstihoone keldris kunstitarbeid, mis olid defitsiit. Said osaleda Kunstihoone kevad- ja sügisnäitustel, said kunstnike liidu käest enda käsutusse ateljeesid. Neil olid kõik "ametliku" kunstniku privileegid, aga samas see kunst, mis nad tegid, ei olnud kindlasti nõukogude propaganda," selgitas Jõgeva.

Režissöör loodab, et film jõuab üle maailma kunstihuvilisteni, keda huvitab läbi uurimata ajaperiood ehk 1960., 1970. ja 1980. aastate mitteametlik kunst Nõukogude Liidus. "Loomulikult Eesti oli seal hästi oluline. Moskva kunstnikud suhtusid Eestisse kui erilisse kohta, kus olid erilised inimesed, kellele oli lubatud palju rohkem kui moskvalastele. /.../ Näiteks avati Nõukogude Liidu esimene kaasaegse kunsti muuseum Armeenias. Eesti oli oluline koht, seda võeti kui nõukogude läänt, kus paljud asjad olid teisiti kui mujal liidus," selgitas režissöör.

"Mõnes mõttes oli see Eesti jaoks ka kultuuriline kuldaeg, kus meile kui väga väikesele rahvale, vaadati alt üles väga suure rahva ehk venelaste poolt, just režiimivastaste venelaste poolt. Samas oli ka väga suur huvi Ida-Euroopa ja raudse eesriide taguse kunsti vastu lääne poolt. See, et need kunstnikud oli biennaalidel üle maailma, ei olnud juhus. See oli väga suur huvi avangardse kunsti vastu, mida tehti Nõukogude Liidus," toonitas Jõgeva.