Filmi lähtepunkt on 2019. aastal Pärnus toimunud Mare Tralla performance, mis sai meedias palju tähelepanu. Seda performance'it saab ka filmis näha, kas sel hetkel juba tegelesite selle filmiga või kuidas see materjal teieni jõudis?

Mare andis meie käsutusse oma arhiivi ja kunstiteosed, me isegi maksime talle selle eest. See ei ole meie filmitud, vaid see on Mare enda videod. Ma olin küll seal samas ja osalesin sellel näitusel.

Ma tunnen Mare Trallat juba aastaid ja ma ei eitagi, et idee konkureerida kultuuritegelaste portreedokumentaalide konkursil tuli mõni aeg pärast seda aktsiooni, mis toimus 2019. aasta juuni lõpus. Me võtsimegi selle Mare šovinismivastase aktsiooni alguspunktiks.

Mare Tralla oli 90ndate väga populaarne ja meedias väga palju esinev uuenduslik kunstnik, kes muutus laiemalt tuntuks uuesti seoses selle aktsiooniga. Mõte filmi teha ei tulnud kohe selle näituse järelpeol, see tuli siiski veidi aega hiljem.

Samas, kui sa olid ise seal kohapeal ja sa tead Pärnu performance-kunsti skeenest, siis Pärnus on näituste avamistel olnud alasti performance'id üle 20 aasta. Kui sa vaatad selle filmi alguskaadreid, siis mingit šokki see kelleski ei tekita, talle antakse ruumi, kui ta suundub oma tegevusega väiksemasse galeriiruumi, siis inimesed lahkuvad sealt, aga pigem selleks, et talle ruumi anda.

See, mis toimus Eesti konservatiivsemas meedias, oli muidu uskumatu. Objektiiv terve suve arutas seda aktsiooni ning nendes mõjutatud inimesed andsid asja politseisse, rääkides alaealise seksuaalsest ahistamisest, mis on absoluutne absurd. Seal oli ka juttu avaliku korra rikkumisest, nad üritasid igas mõttes Maret kui kunstnikku ja kodanikku rünnata.

Kui sa olid seal samas, siis see kajastamine tundus nii vale nurga alt, sest need pildid levisid ka rahvusvahelises sotsiaalmeedias, ka Ameerika konservatiivid võtsid sõna. öeldes, et see on kui liberaalide kunstitund, et kas niiviisi lapsi õpetataksegi.

Seal kohapeal olles sellest tegelikult mingit skandaali ei puhkenud, pärast arutati rõõmsalt järelpeol pika laua taga veel kunsti üle.

Kas see sündmus oligi plaanitud filmi alguspunktiks?

Kui sa alustad võtetega, siis sa ei tea, mis juhtub selle aja jooksul. Esialgu kindlasti see plaanis ei olnud, ma ei teadnud filmimisega alustades või alles konkursil osaledes, et see film algab sellega, sest see selgub ikkagi montaaži käigus.

See aktsioon toimus 2019. aasta juunis, see idee tekkis sama aasta juulis-augustis ja me filmisimegi tol sügisel ning talvel jõulude ajal käisime Londonis. Siis meile tundus, et maailm läheb tavapäraselt edasi ja märtsis filmime Maret tema suurtel tänavaprotestidel, sest ta on ka aktivist. Ta võitleb näiteks Inglismaal HIV-positiivsete naiste ja illegaalsete naisimmigrantide eest ning kasuahnete ravimitootjate vastu.

Aga siis tuli koroona peale...

Siis tuli koroona peale ja me ei saanud neid tänavaproteste minna filmima ning tegelikult ei saanud me Maret väga pikka aega filmida. Tema elukaaslane Donna filmis Londonis Mare elu koroona ajal, aga see lihtsalt ei mahtunud filmi ära ja jäi montaaži käigus välja. Mitte, et see poleks olnud huvitav, aga aeg-ajalt sa oled sunnitud midagi välja jätma, sest materjali on piisavalt.

Briti kodanikke ei lastud koroona tõttu UK-st välja ja kui meie oleksime tahtnud sinna minna, siis me oleksime pidanud olema 10 päeva väga kallis koroonahotellis ja tagasi tulles veel karantiinis. Tingimused olid väga ebasoodas ning minu arust isegi 2021. aasta juunis ei saanud Briti residendid eriti lihtsa vaevaga riigist välja.

Seetõttu lükkus ka tema isiknäitus edasi, mille ta tegi Pärnu vanglas, see toimus lõpuks 2021. aasta juulis ning sellega me lõpetasime ka filmimise. Seega filmi valmimisse tuli pooleteist aastane paus.

Kuidas Marele see mõte meeldis, et temast film teha?

Ta oli kohe nõus.

Kas tal oli ka mõtteid, mis nurga alt temast filmi võiks teha või andis ta mingeid muid suuniseid?

Ta mõtles väga palju kaasa. Meil oli isegi kuraator Marian Grau ja Marega jõululaupäeval videokõne, kus me arutasime seda näitust ja kus see võiks Pärnus olla. Algselt see pidi olema samal ajal näitusepaariga "Naine&Naine" ja "Mees&Mees", aga Suurbritannia koroonapoliitika tõttu ikkagi ei saanud.

Mare ütles, et midagi huvitavat peab filmi jaoks tegema ja siis ta pakkus välja selle näituseidee väga delikaatsel teemal ehk siis lapse seksuaalne ärakasutamine.

Seega see näitus on seotud otseselt filmiga?

Ta ise pakkus, et midagi peaks ikkagi tegema. Ta mõtles väga palju kaasa ja pakkus ideid, mida teha. Samuti on ta väga hea organiseerija, ta leppis käigu pealt asju kokku. Näiteks kui me läksime Londonisse, et jälgida üht tema väga pikka turupäeva, sest ta elab väga intensiivset elu, midagi sellist, mida temast palju noorem inimene võiks elada: teed oma asju ja müüd neid samuti ise, väga pikad päevad on seal.

Aga sel samal päeval oli ta juba organiseerinud sinna kuulsa feministlikku kunstikriitiku endast turule rääkima ja ka tema poeg oli seal. Ta korraldas asju nii, et kui me teda juba filmisime, siis midagi toimus, ta kutsus ka oma sõpru, näiteks Mart Normeti, kes on tema sõber ja endine tudeng. Ta aitas väga palju kaasa oma organiseerimisvõime ja aktiivsusega.

Minu arust on huvitav aspekt selle filmi puhul, et see ei räägi mitte niivõrd Mare Trallast kui kunstnikust, vaid rohkem temast kui inimesest. Selle paljude jaoks šokeeriva kunstniku alt koorub välja inimene. Kas see oli ka eesmärk?

Muidugi, portreefilmi ainus idee ei ole, et sa teed eesti rahvale audiovisuaalse monumendi ja näitad inimese loomingut. Kui sa selle käigus saad ka aru, kes ta on inimesena, siis on väga hästi.

Milline inimene ta sulle tundub selle filmi põhjal?

Selle filmi nimi on "Mare Tralla saladus" ja seal on tõesti saladus, mille tõttu ta on palju kannatanud ning see on ilmselt see kõige huvitavam aspekt sellest filmist. Sellest samast saladusest võrsuvad ilmselt ka paljud tema ideed, mis viib taas tagasi tema kunsti juurde. See on huvitav idee.

Teine huvitav idee, mis seal välja tuleb on see, mis on seotud nende turupäevadega ning Mare Tralla tehtud käsitööga. Kui Eestis on paljud kunstnikud hästi elitaarsed ja teevad oma loomingut väga kitsastes raamides, siis Mare puhul saab ju tegelikult öelda, et ka seal turul müüb ta oma kunsti, aga hoopis teistlaadi asi. See on huvitav kunstnikupositsioon, et selleks, et elus püsida, teed sa ka sellist kunsti.

Ta käis ka ise selle välja, et ta näitab antielitaarset pilti kunstnikust. Eks ta on ka ise öelnud seda, et pärast Donnaga kohtumist tahtis ta Londonis niiviisi ellu jääda, et ta ei tööta arvuti tagasi, vaid teeb midagi oma kätega ja kudumine on oskus, mille ta omandas juba oma vanaemalt kolme-aastasena.

Oluline on samas ka see, et tal ei oleks suurt ökoloogilist jalajälge, sest ta sõidab kogu aeg ka pikki maid jalgrattaga, keskkonnakaitse on talle oluline. Sellega on seotud ka see, et ta ei soovi töötada mõne suurkorporatsiooni heaks.

See on omamoodi elustiili valik. Mare on ka öelnud, et ta ei taha müüa enda valmistatud objekte – need on väga ilusaid disainasjad, ma olen ostnud talt palju maske ja neid ka kinkinud – kui luksustooteid, sest siis peaks neid müüma kallilt, sellega aga sa saadad juba teatava signaali. Ta tahab neid müüa pigem odavalt, et ka inimesed rahva hulgast saaksid neid endale lubada, tänu millele tal oleks uusimmigrantide ja teiste inimestega, kellel on Londonis raske, oma kontakt.

Aga kas sellised turupäevad on tema igapäev?

Pigem jah, kuigi päris iga päev need turud avatud ei ole, aga siiski väga tihti tal on sellised tööpäevad. See ei ole midagi erandlikku.

Tänu sellele aktsioonile oli ta Eestis korra jälle tähelepanu all, aga kas teda mäletatakse enam siin? Kunstiringkondades kindlasti mäletatakse, aga kas tavainimesed teavad, kes on Mare Tralla?

Ma arvan, et see sõltub ka vanusest. Kui sa oled 90ndatel meediat tarbinud, siis sa tead teda. See, mis ta tollal tegi, oli ka väljaspool erialameediat oluline. Aga eks me saa näha...

Saame näha selle pealt, kui palju inimesi kinno tuleb...

Selle põhjal võib ka muidugi otsustada, sest pärast seda filmi kindlasti teatakse (naerdes).