Jaan Kaplinski on nentinud, et "Ühist mõtlemist, tundmist ja usku ei ole. Mõtlejana, uskujana ja tundjana asub iga inimene oma maailmas." Peale Kaplinski väljatoodu asub iga inimene ka keelekasutajana oma maailmas. Keel on keerukas nähtus, see on igaühel enda oma.

Iga inimese ettekujutus keelest muutub iga sõnaga, mida ta kuuleb või loeb. Näiteks kuulsid tänavusel Jaan Kaplinski päeval osalenud inimesed tänu ühele ettekandele esimest korda sõna hinnaaps. Samas on paljudele ilmselt mõistetav, mis on hinnaaps. Oma keeleliste kogemuste pinnalt oskame kokku panna sõnad hind ja aps ning tulemuseks saame, et tegu on veaga hinnas. Uusimas keelekorpuses esineb see sõna vaid üks kord ja lähemalt vaadates selgub, et hinnaapsu kasutati 25. jaanuaril aastal 2006 – ehk 18 aastat tagasi. Seega on hinnaaps kasutuses olnud nähtamatu, aga see on siiani igati arusaadav sõna.

Keel põhinebki oletamisel ja ennustamisel, nii toimib ka sõnatähenduste tõlgendamine. Näiteks tänavu märtsis kuulsime ühes hommikusaates sõna kileviiner, mis oli hiljuti EKI ühendsõnastikku lisatud. Nagu saatejuht, nii ka paljud televaatajad oletasid, et kileviineri tähendus on samuti ennustatav tema osade järgi: viiner, mis on kile sees. Selgus aga, et peale selle on tegu ka kujundliku ütlemisega jalgratta- või suusaspordi harrastajate kohta, kes kannavad liibuvat sünteesmaterjalist kostüümi.

Sõnade ja väljendite sagedused ongi iga keelekasutaja jaoks suuremal või vähemal määral​ erinevad. Näiteks kohtasin aprilli lõpus esimest korda väljendit gin on purgist juba välja voolanud – see on huvitav, meie oludele ja ajale kohandatud väljend, mis põhineb varasemal väljendil džinn on pudelist välja lastud. Kas see uuem väljend ka laiemalt lendu läheb, oleneb juba keelekasutajatest, kes seda kasutama hakkavad – või siis ei hakka.