Intsikurmu festival jääb sel aastal vahele. Kas on plaanis pikem paus või jääb ainult sel aastal ära?

Ma ise väga loodan, et see on ajutine paus, aga eks me peame korraks koguma mõtteid ja meeskonnaga vaatama. Festivali korraldamiseks on kolm komponenti vajalikud – aeg, inimesed ja rahaline ressurss –, aga kui üks neist lonkab, siis ongi väga keeruline teha.

Aeg on muutunud, me oleme üle kümne aasta teinud ning põhiline põhjus on see, et mõne aasta tagusest pandeemiast ei ole Intsikurmu festival veel kosunud. Tuleb mõelda uuesti, kuidas ja mis moodi on vaja. Turgu tuleb ka uuesti hinnata, mis üldse selles sektoris toimub.

Nendest kolmest osast lonkab rahaline pool?

Ka rahaline pool lonkab, tõepoolest, aga kõige kriitilisem on aeg. Intsikurmu on olnud alati ühistöö ja südamega õhinapõhine minek, eks ta on kasvanud mingitel aastatel väga suureks, millega me pole oma struktuuri ja meeskonna mõttes suutnud kohaneda.

Kuna minu põhitöökohal Tallinna linnateatris on nii suured väljakutsed, siis aeg on kõige kriitilisem, kuna ei jõuda seda lihtsalt vedada.

Tegelikult juba aasta alguses oli väike signaal, et teie festivali tulevik on lahtine. Mis vahepealse aja jooksul toimunud on?

Selle poole aasta jooksul on tööd tehtud. Oleme igatepidi Exceleid teinud ning saanud aru, et sellel aastal on majanduslik risk üsna suur. Inimesi teeb ärevaks uudistevoog, ei möödu päeva, kui mõni ettevõte ei koondaks ning riik räägib kärpeplaanidest, see mõjutab otseselt ka festivale ja kultuurikorraldajaid, sest inimesed on ärevuses oma sissetulekute pärast.

Oleme seda analüüsinud mitme külje pealt ja tundub mõistlik teha väike paus.

Mis hetkel selgeks sai, et targem on mitte korraldada?

See on väga värske uudis, umbes nädal tagasi vaatasime üksteisele otsa ja arutasime meeskonnaliikmetega, kellel kui palju energiat on.

Kui raske südamega see otsus tuli?

Väga raske südamega. Kui sa oled ise midagi ehitanud ja selle ümber on ka palju teisi inimesi, siis – poeetiliselt öeldes – süda nutab.

Kas käisid läbi ka alternatiivsed variandid? Korraldada väiksemas formaadis?

Neid variante on olnud küll: teha väiksemalt, teha ühe lavaga, teha kahe lavaga, tõmmata ala kokku.

Intsikurmu on ka selles hetkes, et kui sa oled kümme aastat festivali korraldanud, siis tuleb sisu ka üle vaadata. Tuleb küsida, mis on meie südamesoov, mida ise tahaksime teha, ning milline on meie publik. Peame mõtlema, milline on see Intsikurmu festival, mida on vaja Eesti muusikale ja kultuuritarbijale, kui suurelt seda ja kui palju riske võtta.

Kas sa tunned, et kümne aastaga olete enda südamesoovist kaugenenud ja läinud publiku soovidele lähemale?

Eks me oleme katsetanud. Mingis hetkes oleme võtnud väga suured ambitsioonid, on tulnud selline mõte, et olla hästi suur, nii suur, kui Põlva metsapark võimaldab. Meeskond on suur olnud ja aastate jooksul on erinevaid mõtteid läbi käinud.

Ma ise olen võib-olla südamega kõige rohkem juurte juures, et pigem vähe ja vaikselt. Müra on maailmas nii palju, Intsikurmu võlu selles metsapargis on see, et sul on muusika ja atmosfäär, seega sa saad tulla ja lasta oma vaimul puhata.

Kui vaatame eelmise aasta festivali, siis kas ka see ei täitnud finantsiliselt ootuseid? Sai tehtud valearvestusi?

Finantsiliselt oli eelmine aasta parem, kõige suuremad riskid, mis meid siiamaani kummitavad, on 2022. aastast. See oli just koroona-järgne periood, seal me võtsime liiga suuri majanduslikke riske. 2023. aastal, kui me olime juba väiksemad, oli juba parem.

Kas sa arvad, et väiksem Intsikurmu festival on ka see mudel, mida publik ootaks?

Publikut on nii palju läbi käinud, et on erinevat tagasisidet. On neid, kes ootaksid suure lavaga headliner programmi ja on pigem ka neid, kellele meeldib just see, kui on tundmatud bändid.

Mulle meeldib öelda, et meil on oma kvaliteedistandard ehk me oleme avatud kõigile muusikastiilidele, sa pead lihtsalt valdama hästi oma pilli ning tegema seda läbi hinge ja südame. Pill võib olla tänapäeval nii arvuti, pult või kannel, seal ei ole piire.

Me olemegi tegelikult balansseerinud selle kahe variandi vahel, kus on nii suuremaid kui ka vähemtuntud artiste, võib-olla jääbki ka publiku jaoks segaseks, kes me täpselt oleme.

Festivali nimest aga juba tuleneb see, et praegusest asukohast te lahkuda ei saa?

Me oleme teinud väiksemaid talifestivale ja ka Riias oleme teinud kahel aastal järjest väikese Läti avangu, need on ka väga ägedad olnud.

Eks on ka minu peast läbi käinud, et äkki asukohta muuta, aga minu jaoks Intsikurmu on Põlva metsapark, mille sarnast Eestis teist ei ole. Kui see festival toimuks kuskil mujal, siis see ei oleks mingi teise nimega teine festival, mis võiks ka väga äge olla.

Meie missioon on alati ka olnud, et teha Kagu-Eestis rahvusvahelist festivali. Ma usun sellesse missiooni, sest Kagu-Eesti kuppelmaastik on meile samuti väga kallis.

Mida see festivali ärajäämine majanduslikult tähendab? Mingeid kulutusi on ilmselt juba tehtud?

Kulutusi on tõepoolest juba tehtud ja on ka vanad võlad, mis siin salata. Tuleb mõelda, kuidas edasi minna ja mida teha, kuid alla me ei anna ja käega ei löö.

Piletiostjad saavad automaatselt oma raha tagasi, siin ei ole mingit küsimustki, aga need kokkulepped, mis partnerite ja esinejatega tehtud on, selles osas me jooksevalt tegeleme. Tõsi ta on, mingi kulu tuleb ka selles aastas korstnasse kirjutada.

MIs sa Eesti muusikafestivalide turust arvad? Suvi on festivalide osas väga tihe.

Erakordselt tihe on ja ma hoian siiralt kõigile korraldajatele pöialt, hoian sellel aastal ja olen alati hoidnud. Mult küsitakse kogu aeg, et kes on teie konkurent, aga ma tahaksin uskuda, et Eestis on pigem heas mõttes koostööpartnerid.

Turgu moondab sel aastal ka Tartu 2024 ja selle ümber toimuv, sest väga paljud sündmused on selle egiidi all. Rahastusmudel ei ole äriloogiliselt kõige jätkusuutlikum ja vettpidavam. Hästi palju avalikku raha läheb kultuurisektorisse ja ma loodan, et kõigil on tarmukust ja tarkust mitte selle aasta pealt ehitada oma ärimudeleid, sest seda raha ei jätku mitmeteks aastateks.

See kindlasti turgu moonutab, aga mul on hea meel, et on palju kultuuri ja inimestele meeldib kultuuri tarbida, lisaks muusikafestivalidele ka suveteatrid, näitused, happening'id. Aga ettevaatlik peab olema praegu iga korraldaja.

Kas meil on liiga palju muusikafestivale?

Ma ei oska öelda. Kui kõigile sündmustele jagub publikut, siis ma ütleksin, et ei ole palju. Eesti väiksuse kohta, mis on korraga nii meie rõõm kui ka mure, on meil üldse väga palju kultuuri. Kui palju selles muutuvas majandusolus tegelikult Eesti inimene jõuab tarbida seda? Võib-olla meil on väike oht, et neid on liiga palju, aga võib-olla ka mitte.

Kuidas Tallinna linnateatril läheb?

Eks see on otsapidi seotud ka selle Intsikurmu festivali otsusega, sest ühe ajaloolise institutsiooni juhtimine täiesti uude situatsiooni ei tähenda mitte lihtsalt suuremat teatrimaja, vaid eeldab ka suuremat sisu. See pole ka kellelegi uudis, et teatri viibimine ajutisel pinnal on veninud juba üle pooleteise aasta pikemaks ning venib veelgi. See on harukordselt pingeline aeg, ütleks nii, et ööd ja päevad kuulub hing teatrile ning selle kõrvalt on lausa võimatu teist asja sikutada.

Aga au ja kiitus peanäitejuhile, sest kunstiliselt on meil väga huvitav ja lai repertuaarivalik, selles mõttes on Tallinna linnateater erksas ja heas seisus. Julge tunne on siit edasi minna.

Olete teatrijuhina keerulises olukorras, sest kogu aeg tuleb tegeleda uue majaga, aga samas teil on Salme saal, mis on Tallinna linnateatri vanadest saalidest suurem, seega tuleb rohkem vaeva näha, et saalid täis saada. Justkui tuleb kahe asjaga korraga tegeleda.

Jah, tegelikult tuleb isegi paralleelselt kolme asjaga tegeleda. Ehitamise ajal peab teater asenduspinnal töötama kõige paremas seisus, seega ühtpidi repertuaarivalik ja publiku hoidmine ning leidmine ning teisalt ka organisatsiooni juhtimine hästi praktilises mõttes, kuidas me oleme valmis sinna uude majja minema. Kolmandaks siis tõesti ehitus ehk siis kolm hästi olulist protsessi käivad käsikäes.

Mis tärmin on, millal rahvas uude majja sisse saab astuda?

Ei taha midagi täpset öelda, aga seda võib küll öelda, et lõpp paistab. Kindlasti ei kohtu publik uue kompleksiga sel aastal, küll aga on lootus, et teater hakkab end aasta lõpupoole end vaikselt sinna sisse sättima ning järgmisel sügisel kohtub ka publik uue kompleksiga.

Kas teil on juba uue maja esimesed loomingulised plaanid paigas? Või on tulnud neid asju juba Salmes välja tuua?

Olukord seoses ehitusega on mõjutanud tõepoolest ka seda, et meil pole olnud hooaega, kus poleks pidanud tegema mingisuguseid muutuseid.

Loomingulised arutelud käivad, on mõtteid, mida ja kuidas teha, aga seda kõike on veel vara avada. Me oleme oma mõtetes juba 2025. ja 2026. aastast, võib isegi öelda, et juba vaatame ka 2027. aasta hooaega, mida annaks seal teha.