Alates aprillikuust Eesti Kirjanike Liidu esimehe rolli kandnud Maarja Kangro kinnitas Vikeerraadio saates "Kajalood", et esimesed poolteist kuud uues ametis on väga hästi läinud.

"Mulle täitsa meeldib see töö. Mul on väga toredad töökaaslased, tiim on suurepärane – intelligentsed ja väga hea huumorimeelega inimesed. Meie juhatuse koosolekud on alati väga lõbusad, praegugi tulin ühelt koosolekult, kus sai iroonilist nalja visatud," kiitis ta kolleege ning lisas, et uus ametikoht ei ole kontimurdev, vaid hoopis inspireeriv. "Täitsa huvitav on isegi see, kust raha leida. Ma usun, et ühel hetkel muutub see painavaks, aga praegu see tekitab isegi teatavat hasarti."

Varasemate esimeeste üles ehitatud liitu Kangro täielikult ümber teha ei plaani. "Ma ei näe isegi seda, mida oleks varem nii halvasti tehtud, et see tahaks täielikku reformimist või teises suunas pööramist. Pigem tuleb asju juurde kasvatada, mitte vana maha lõhkuda," leiab ta.

Kangro soovib, et tema ametiaja lõpuks oleks rohkem kirjanikupalga saajaid, kirjanike liidu kinnisvara oleks korras ning eesti kirjandus oleks rahvusvahelises pildis nähtavam. "See on lausa hädavajalik, et ka meie kirjanikele viidataks, kui otsitakse tsitaate, lõigukesi, toredaid näiteid kirjandusest, et illustreerida poliitilist sõnavõttu või mõnda manifesti," rõhutas ta.

Kangro loodab, et ühel hetkel tuleb Nobeli preemia ka Eestisse ära. "Ma katsun selle suunas muidugi liikuda nii nagu suudan, aga see tahab väga pikka pinna ettevalmistamist. Kõigepealt on vaja eesti kirjandusest piisavalt tõlkeid. Nii et mine sa tea, võib-olla tuleb Nobel järgmise või ülejärgmise esiisiku ajal, aga ükskord see ju peab tulema, kui maailm nagu me seda seni tunneme jätkub. Ja kui ei jätku, võib tõesti nii minna, et mõnel rahval jäi Nobeli preemia saamata. Aga me kõik mõtleme, et maailm, mida täna näeme, läheb aina paremaks või vähemalt kestab edasi," lausus ta.

Kirjanduse nägu

Mai lõpus toimus kirjandusfestival HeadRead, mis täitis Tallinnas asuva Kirjanike Maja kirjandushuvilistega, kes seal nii kodu- kui ka välismaiseid autoreid kuulamas käisid. Kangro leiab, et looja ja lugeja kokkuviimine on oluline osa protsessist.

"Võib-olla on eriti oluline luuletajate juures kuulda, kuidas nad ise oma loomingut esitavad, ja näost näkku teada saada, mida nad siis mõtlesid, kui mõni asi hermeetilisemas luules selgusetuks jääb. See on tähtis, et kirjandusel oleks nägu ka, mitte ainult kirjapilt," leiab ta.

Kuigi festivali HeadRead korraldab omaette institutsioon, annab kirjanike liit festivalile oma maja kasutada. Kangro arvates võiksid ka linn ja riik festivali ligipääsetavusse panustada.

"Kuna see on ka riigi ja linna esindusfestival, võiksid ju riigike ja linnake natukene lahkemad olla ja aidata meil kaasa mõelda selles küsimuses, kuidas hankida invaligipääs meie kolmanda korruse saalile. See on praegu üks suur murekoht. On olnud juhuseid, kus festivalile tassitakse ähkides ja puhkudes raskes ratastoolis inimest, mõnel jääb üldse tulemata, sest ei saa sealt trepist üles. Kirjanike Maja on esindusmaja kogu eesti kultuurile ja riigile ning selle koha pealt ootaks rohkem kaasamõtlemist ja kaasas olemist," lausus ta.

Suvel läheb remonti Kirjanike Maja musta laega saal. "Igasuguseid mõtteid on tekkinud, mida kõike seal (Kirjanike Majas - toim) teha võiks, aga majanduslangus ei tee seda asja kergeks ning igalt poolt võivad laekuda äraütlemised ja tõredalt antakse teada, et linna või riigi allasutustes ei ole ka neid võimalusi, mida meie nõuame. Eks see kõik nõuab visadust," tõdes Kangro.

Kirju kultuuridžungel

Filosoof George Steiner on öelnud, et lääne ühiskond on oma kultuurilises ülekoormuses surve all. Kultuurilist mitmekesisust Kangro probleemiks ei pea. "Mõnele rahastajale võib tunduda, et kultuuri on liiga palju, igal pool on mingisugused suud lahti ja paotatakse rahakotte lootuses, et ühele, teisele või kolmandale institutsioonile mingi mündikene sinna kukub," arutles ta ning lisas, et ülekülluse tunne võib tabada ka neid inimesi, kes tahavad kõige toimuvaga kursis olla.

Ta rõhutas, et väga palju sõltub riigist. "Itaallased kaebavad selle üle, et nende ministeerium tegeleb suures osas pärandi hoidmisega ja uuele kultuurile jagub raha vähem, sest kõiki vanu kive ja lõuendeid, mida peab säilitama, on nii palju. Mõne itaallasega rääkides tuleb tõesti välja, et nad justkui kadestavad meid. Meil on seda muinsusesse panustamist nendega võrreldes suhteliselt vähem ja uuele kultuurile jagub vabu ressursse," tõi ta näite.

Kangro usub, et kultuuriline liigirikkus hea, sest see näitab, et üha rohkem on neid inimesi, kes on leidnud endale eneseväljendamise võimaluse. "Suurepärane on see kui igasugusele kultuuriõiele, mis on puhkenud, mingil määral publikut leidub. Vahel muidugi ei leidu ka ja inimene võib ennast kõrvalejäetuna tunda. Eks konkurents on sellises kultuuridžunglis päris suur," nentis ta. "Loota seda, et neid inimesi oleks väga palju, kes tulevad väga keerulise kunsti juurde, mida ei ole isegi püütud kõva hääle ja kirjude sulgedega turundada, see lootus on haprake."

Dokumentaalromaan "Klaaslaps"

2016. aastal andis Kangro välja dokumentaalromaani "Klaaslaps", mis kõneleb loo veel sündimata lapse väärarengust ja kõigest sellega kaasnevast. Tänaseks on romaan ka läti, saksa, leedu ja ungari keelde tõlgitud.

Kirjanik meenutas, et sai "Klaaslapsega" lugejatelt väga palju vastukaja ja temalt küsiti muu hulgas viljatusalast nõu. "Teinekord tundsin ennast ebamugaval pinnal, samas ma olin väga liigutatud, et inimesed nii isiklike asjadega minu poole pöördusid. Oli neid inimesi, kes tahtsid endi sarnastest kogemustest pikemalt rääkida, oli neid, kes lausa pakkusid, et kas ma ei tahaks temast või tema loost raamatut kirjutada," kirjeldas ta.

2022. aastal jõudis Theatrumis lavale "Klaaslapsest" tõukuv muusikalavastus "Söövitab. Tuhk". Sel sügisel jõuab "Klaaslaps" Rakvere Teatri lavale.

"Ma käisin mai alguses lugemisproovis, nägin ära osatäitjad ja sain enda kätte tekstiraamatu, kus oli Urmas Lennuki näidend, milles on kasutatud päris palju algmaterjali täitsa konkreetsete lausetena, aga kuhu on ka päris palju teksti juurde kirjutatud. Ma tegin mõned märkused, palusin teha mõned kärped just nendest väljendites, mida mina ise kunagi kõnes ei kasutaks kõnes ja mis mulle tundus, ei läinud ülejäänud tekstiga nii hästi, aga muidu kiitus Urmas Lennukile, kes suutis sellest dramaatilise loo välja arendada," kiitis ta.