Tere tulemast, kallid külalised, Boriss ja Ljudmila. Ma tean, et olete olnud abielus juba üle 30 aasta. Arvan, et meie vestluse alustuseks oleks seda sümboolne küsida: kuidas teil on õnnestunud nii pikka aega koos olla? Kui vaadata statistikat ja tutvusringkonda, ei püsi nii pikalt koos kuigi palju paare. Milles on teie abielu püsimise saladus?

Boriss Herskonski: Ma lisaksin siia juurde, et me oleme muidugi proovinud tülli minna, aga kõigi nende aastate jooksul pole meil õnnestunud põhjalikult riidu minna.

Kui kuulsin, et te saate festivalile tulla, rääkisin sellest mõnele sõbrale. Sain sel puhul vastuseks mitu huvitavat kommentaari. Need puudutasid eeskätt Borissi. Alguses rääkisin oma õpilastega. Ma õpetan eesti keelt ukraina pagulastele, mul on mitu gruppi. Nende seas on mitu psühholoogi ja nende silmad lõid kohe särama: "Kas see on sama Boriss Hersonski, õpikute autor ja nii edasi?" Meie muidugi teame, et Boriss Hersonski on luuletaja, neile aga oli teie nimi tuntud eeskätt tänu tööle psühhiaatrina ja teadlasena, kes psühhiaatreid koolitab. Tuli ette ka naljavormis vastukaja: "Boriss tuleb festivalile ja paneb meile kõigile diagnoosi!" Rääkige, kuidas valisite omale ameti ja otsustasite saada psühhiaatriks?

Boriss Herskonski: See oli enam-vähem lihtne, ma pärisin selle ameti. Minu vanaisa oli psühhoneuroloog, isa neuroloog. Sellele võib reageerida negatiivselt: "Ma ei hakka kunagi selliseks nagu mu isa või vanaisa!" Võib reageerida ka positiivselt. Kasvasin üles arstide jutte kuulates. Arstiteaduslikud raamatud riiulis – minu jaoks oli see loomulik.

Tõsi küll, vanemad tahtsid mind saata tehnikakõrgkooli. Nad arvasid, et mul on annet matemaatikale. Meenutan praegugi seda õudusega. See oli vist esimene kord, kui ma vanemate soovile vastu astusin. Ülikooli sissesaamiseks pidin kolima teise linna.

Ja kuidas seal teises linnas teil läks?

Boriss Herskonski: Nõukogude Liit oli antisemiitlik riik. Ülikoolides kehtisid piirangud juudisoost tudengite arvule. Odessa oli linn, kus elas palju juute. Seetõttu oli Odessas täiesti võimatu ülikooli sisse saada, tuli mujal õnne katsuda. Nii ma sõitsingi Ivano-Frankivskisse, Lääne-Ukrainasse, ukrainakeelsesse linna. Linna, kus kõiki aineid õpetati ukraina keeles. Bioloogiat ja geneetikat andis seal sakslane Marstaler, suurepärane õppejõud. Oli Jefim Elman, juut, õpetas anatoomiat. Oli poolakaid. Kõik nad rääkisid ukraina keelt. Paratamatult hakkasin rääkima ka mina. Odessa oli siis ju venekeelne linn. Olen siiani tänulik, et minu esimene kursus möödus ukrainakeelses linnas.

Teie raamatuid pole kahjuks eesti keelde tõlgitud ja publik ei tunne teid. Ljudmila, mis on teie elukutse? Ja kuidas te Borissiga tutvusite? Kas need olid ametialased suhted? Kuidas te kokku saite?

Ljudmila Hersonskaja: Ma õppisin Odessa ülikoolis romaani-germaani filoloogiat. Mingi osa oma elust tegutsesin ma õpetajana. Õpetasin täiskasvanutele inglise keelt teise keelena. Minu esimene grupp olid ärasõitu plaanivad emigrandid. Teine grupp üldjoontes samuti. Ärasõitjaid tuli aina rohkem. Minu silme all lahkus peaaegu kogu Odessa juudi kogukond.

Hiljem tegin sünkroontõlkeid, tõlkisin üsna igavaid asju, näiteks sadamatööst. See oli lihtne, meeldiv töö. Maksti selle eest kenasti ja see tekitas adrenaliini. Borissiga tutvusime samuti siis, kui ma teda tõlkisin. See oli üks sotsiaaltöö seminar. Oli selline aeg, pärast perestroikat. Me olime kaasatud sotsiaalteenuste,
heategevuslike ühingute loomisse. See tähendab selle loomisesse, mida varem Odessas ei olnud.

Ühel taolisel konverentsil tõlkisin ma Borissi loengut, aga Borissil on kalduvus kasutada hästi palju tsitaate. Tal on väga hea mälu, mis on
mind eluaeg vihastanud! Ei ole ju võimalik, et inimesel on selline mälu! Ja ta tsiteeriski peast suuri lõike Tolstoilt, Puškinilt – vene klassikat. Loengut pidades
ei märganud ta üldse, et samal ajal on ka sünkroontõlge. Tõlgid peaksid praegu mõistma, nad teavad, kui kõvasti see ärritab. Muidugi üritasin midagi käigult
ära teha, mis oli täiesti võimatu. Tsitaate sedasi tõlkida ei saa, aga tema muudkui lasi edasi. Vaheajal astusin tema juurde ja ütlesin, et vabandage väga! Et võiks olla mingigi lugupidamine sünkroontõlke tegija vastu! Boriss vaatas mind, nagu näeks esimest korda, ja ütles, et oi jah! Vabandas, et polevat isegi märganud,
et talle tehakse sünkroontõlget! See jälle ärritas mind. Mis see siis olgu, ei märganud! Ma istusin ju temast vaid paari sammu kaugusel. Seepeale saimegi lähemalt tuttavaks, siis ta juba märkas mind. Ja see oli väga ammu.

Oli see nii, Boriss?

Boriss Hersonski: Muidugi oli see nii. Ma tõepoolest ei mõistnud tol hetkel. See oli üks esimesi kogemusi, kui mind tõlgiti. Ma ei mõistnud tookord üldse, kui keeruline töö see on. Tõtt-öelda mõistsin seda alles Bologna ülikoolis loenguid pidades. Seal küsiti minult, keda ma konkreetselt tsiteerima hakkan. Leiti nende raamatute tõlked itaalia keelde, otsiti üles tsitaadid, need prinditi välja, jagati tudengitele laiali. Selline oli tudengite loenguks valmistumise tase. Selline tase oli mulle, loengupidamist NSV Liidus alles alustanud inimesele, täiesti tundmatu. Toona oli meil üldse selline ettekujutus, et mida kiiremini ja valjemini räägid, seda paremini sind mõistetakse. Sain väga ruttu aru, kui vigane see teooria on.

Kuidas jõudsite kirjandusse? Kas teie staaž on võrdne või erinev?

Boriss Hersonski: Meil on erinev vanus, seetõttu ka erinev staaž. Pean ütlema, et nõukogude luule oli mulle noorusest peale vastik. Minu kooli direktor keelitas mind tegema sisseastumiseksameid Moskva Gorki-nimelisse kirjandusinstituuti. Üritasin talle selgitada, et mind kui juuti ei võeta sinna vastu. Kuigi direktriss ei olnud juut, oli temalgi sidemeid. Ja direktor lubas, et ajab minu jaoks kõik joonde. Seepeale kuulutasin, et selles riigis oleks häbi olla luuletaja. Siis ma vist esimest korda šokeerisin teda. Ta sai aru, et olen teistsugune õpilane, kui ta oli seni arvanud. Selline lugu.

Kirjutasin ma mõistagi noorukieast peale. Enam-vähem normaalset luulet hakkasin kirjutama 26-aastaselt. Praegu olen 74. Olen avaldanud palju raamatuid. Neid on välja antud vene ja ukraina keeles. Ukraina keeles on kuus raamatut,
välja antud Lvivis ja Kiievis. Luulet on tõlgitud inglise keelde – see oli esimene keel, kuhu mind tõlgiti– seejärel tulid saksa, tšehhi, hollandi. Üldiselt on neid tõlkeid palju. Mu vanaema ütles selle kohta nõnda: laialt tuntud kitsastes ringkondades. Pealegi on üsna naljakas, et linnas, kus ma elasin, mind ei avaldatud. See-eest on avaldatud igal pool mujal. New Yorgis on praeguseks
ilmunud kolm raamatut. On ilmunud veel Viinis, Antwerpenis, Amsterdamis. Võiks öelda, et mul on "normaalne kirjanduslik biograafia".

Riiulit oma raamatutega ei julge ma meenutadagi. Seda läbi või üle lugeda ma vist enam ei suudaks. Nagu kirjutas Tatjana Jevgeni Oneginile: "Ma lõpetan – ja enam läbi ei loe neid ridu paberil." Nii on see tõesti. Ljudmila?

Ljudmila Hersonskaja: Mina kirjutasin luulet juba lapsena, mäletan seda hästi. Esimene luuletus rääkis jõehobust, kes otsis puhvetist mingeid komme. Olin siis neljane. Veel kirjutasin kooliajal mingeid leekivaid värsse. Mõned luuletused saatsin suisa ajalehte Pionerskaja Pravda. Sealt tuli mulle alati sama vastus, nagu läbi kopeerpaberi lastud: "Kallis Ljuda, aitäh, saime su kirja, luuletuse. Avaldada seda kahjuks ei saa, sest sa käsitled meie rahvale väga raskeid teemasid." Esimene luuletus rääkis vist sõjast, teine Pershingi rakettidest. Need olid tookord välja tulnud, ma kartsin neid kangesti. Lapsena kartsin ma väga tuumasõda, me olime kõvasti ära hirmutatud. Oli alati hirm minna vannituppa, sest näis, et tuumasõda võib alata ja mina olen sel ajal alasti vannis! Muidugi ei teadnud ma,
et aastaid hiljem mõtlevad mu kaasmaalased samu mõtteid. Aga nüüd on see reaalne oht, reaalne vaenlane on meie maale kallale tulnud.

Seejärel ei kirjutanud ma mõnda aega luulet. Kui olime juba Borissiga koos, võtsin ma tasapisi hoogu. Ühtäkki kirjutasin luuletuse, mida kaua aega häbenesin mehele näidata. Lõpuks aga näitasin ja Boriss ütles, et see on hea. Siis ma jätkasin. Kõige rohkem kartsin, et minu luule on Borissi omaga sarnane, aga lõpuks ei pööranud ma ka sellele enam tähelepanu. Öeldakse, et meie luule on erinev. Mulle on isegi öeldud, et mu luule on karmim, mehelikum. Mul on praegu kuus raamatut, kaks raamatut on inglise keeles. Üsna palju on publikatsioone, tõlkeid prantsuse, saksa, poola keelde...

Boriss Hersonski: Ja nüüd juba ka eesti keelde.

Ljudmila Hersonskaja: Jah. Aitäh.

Öelge palun, kuidas tabas teid 24. veebruar 2024?

Boriss Hersonski: Olukord oli järgmine. Ma pühendusin mõnda aega poliitanalüütilisele ajakirjandusele ja mõistsin väga hästi, et kui sõdurid magavad vaksalites üksteise seljas – seda ju näidati –, siis tähendab see, et nad ootavad midagi. Nad ootavad käsku. Sain suurepäraselt aru, et kui tsiviliseeritud riigid paluvad oma kodanikel otsekohe Ukrainast lahkuda, siis ka see tähendab üht-teist. Rohkem kui aasta enne olin mõistnud suure sõja – sest sõda on meil ju kestnud kümme, mitte kaks aastat, ainult et vähesed meenutavad seda praegu –vältimatust. Seega kui ühel hirmsal ööl kõlasid plahvatused ja lennukite mürin, ärkas Ljuda hirmuga üles, mina aga rahustasin teda. Ütlesin, et teen sulle kohvi, võta sisse rahustav tablett. Selline see algus oli.

Ja teie mälestused, Ljudmila?

Ljudmila Hersonskaja: Nagu Boriss ütles, ärkasin selle peale, et maja vappus, kõik klaasid värisesid. Sõjalennukid lendasid hirmsa mürinaga, väga madalalt, kostsid plahvatused, mis panid maja rappuma. Ja kuna on varajane hommik, ärkad sa mõistmata, mis toimub. Ma ei saanud aru, et sõda võib välja näha selline, et võib loopida pomme lihtsalt sinna, kus elavad inimesed. Mulle polnud see pähe tulnud. Mäletan, et tundsin loomalikku hirmu. Seda hirmu ei anna ma neile mitte kunagi andeks. See on kõige alandavam asi, mida inimene võib tunda. Mäletan, kuidas plagisesid hambad, nagu mul oleks külm. Boriss ütles täiesti rahulikult: "Kuule, see on sõda, võta rahustit. Ära vabise, lähme joome kohvi." Et nojah, mis parata. Mäletan, et kuidagiviisi ma seal siis toibusin.

Edasi tuli aeg, kui ma nädal hiljem istutasin plahvatuste saatel lilli. Olin ostnud mitu lille, sest parajasti oli kevad. Olin ostnud potihortensiad, mida kavatsesin õue istutada. Aga sisimas kees minus mingi solvumine ja raev. Olgu, mõtlesin, sõda või mitte, lilled istutan ma igatahes maha! Hakkasin istutama, aga jälle anti häiret, plahvatused, paugud. Need kurdistasid mind, aga jätkasin maruvihasena lillede istutamist.

On palju eredaid mälestuskatkeid, mida ma püüan praegu mitte puutuda, sest siis läheks olemine päris sandiks. Mul on selline tunne, nagu oleks pea sees mingi koridor, kus kõik uksed on tihkelt kinni. Tean, et iga ukse taga on mõni trauma, mingi õudus. Näiteks mu kass, kes neid plahvatusi kuuldes põrandale viskub ja pöörases hirmus edasi roomab. Seal koridoris on palju sedasorti asju. Arvan, et pärast sõja lõppu tuleb paljudel meist need uksed avada ja sellega tegeleda, kuidagi parandada, kui seda üldse parandada annab.

Näen, et siin saalis istub Jelena Grigorjevna Skulskaja. Meenus tema raamat "Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda." Nüüd siis "Ma istutasin lilli, et peatada sõda". See, millest te rääkisite, on kõige tähtsamad küsimused, elu ja surma küsimused. See on, nagu ütles Ljudmila, kui inimene tunneb metsikut hirmu ega tea, mis järgmisel hetkel saab. Kuid sealt edasi tekib terve pihutäis uusi küsimusi. Need, kes pilluvad pomme, on inimesed, kes räägivad vene keeles. Ja nad pilluvad pomme inimeste pihta, kes Ukrainas kõnelevad erinevates keeltes, sealhulgas vene keeles.

Boriss, kui teie luulet analüüsitakse artiklites, siis sageli on seoses teie luulekogumikega mainitud suurt vene poeeti Jossif Brodskit. Olete oma intervjuudes öelnud, et tunnete temaga hingesugulust. Küsin nüüd selle vastuolude puntra kohta, mis on seotud vene keelega: ründaja kasutab vene keelt ja ka ohver suhtleb samas keeles.

Boriss Hersonski: Siin on huvitav asi, miskipärast räägitakse ka sellest vähe. Kõige kõvemini pommitab Putin Ukraina venekeelseid linnu, näiteks Harkivit. Harkiv on traditsiooniliselt venekeelne linn. Mõkolajiv – traditsiooniliselt venekeelne linn. Odessa oli samuti traditsiooniliselt venekeelne, nagu ka Herson. Seega ei rünnata mitte selleks, et venekeelseid ukrainlaste eest "kaitsta". Tegelikult käib sõda selleks, et "kaitsta" venekeelseid venelaste eest. Ütlen veel kord, et millegipärast ma kuulen sellist formuleeringut harva.

See on toonud kaasa tõsise nihke inimeste teadvuses. Inimesed on hakanud massiliselt ukraina keelele üle minema. Paljud meist olid kakskeelsed, pidasin selliseks ka iseennast. Tõlkisin ju ukrainakeelset luulet vene keelde, seda ka avaldati. Kogu ukraina luule järelkasv, noored ukraina poeedid, sisuliselt kõik nad jõudsid minu tõlgete kaudu vene ajakirjadesse. Nüüd on neist vene tõlgetest saanud justkui negatiivne häbimärk, aga tegelikult avas see kunagi tee maailmakirjandusse. Nii see oli.

Ma valdasin ukraina keelt korralikult, see tähendab, hästi. Ühtepuhku kirjutasin ukraina keeles, eriti publitsistikat. Kui 2014. aastal algas sõda, algas ka minu üleminek ukraina keelele. Mõnede hinnangul on see üleminek olnud edukas. Jõudsin isegi Ševtšenko-nimelise rahvuspreemia finaali. Teiste meelest mitte – minu ukraina keele taga aimati vene allteksti. Või siis juudi allteksti, sedagi on vahel öeldud. Tähendab, kirjutad ukraina keeles, aga tuleb välja, et jidišis! Hästi, seega kirjutan ma juba kolmes keeles, mitte kahes!

Tean, et ka Eestis on vene keel sattunud justkui surve alla, seda ei soovitata avalikus ruumis pruukida. Sellegipoolest ei ole võimalik midagi muuta silmapilkselt. Ei saa vajutada nupule ja kohe ümber lülituda. Kord vestlesin ühe
ukrainlannast filoloogiga. Ta tõi näiteks mu eakaaslase, 74-aastase pensionäri,
kes teatas, et räägib edaspidi vaid ukraina keeles. Olgu pealegi vigadega, kehvasti. Ütlesin, et kui oleksin enda eakaaslane, aga pensionär, kui minu ainus kohustus oleks poodi tulla ja müüjaga juttu ajada, oleksin kah hoobilt ukraina keelele üle läinud. Mina aga pean ukraina keeles psühholoogia ja psühhoteraapia loenguid. Mulle ei ole see üleminek nii kerge. Kirjutan ukraina keeles artikleid. Aga see naine ei mõistnud mind. Ta rõhutas, et olgu kasvõi kehvasti, aga ikkagi ukraina keeles! Mina aga mõtlesin oma tudengitele. Kas see on ka nende jaoks hea?

Ljudmila?

Ljudmila Hersonskaja: Arvasin, et see küsimus on mõeldud Borissile. Võin vaid öelda, et oleme praegu suured sõbrad Brodski lesega. Läks nii, et ta elab Itaalias. On suur rõõm, et me tuttavaks saime ja nii tihedalt läbi käime. Paljud Jossif Aleksandrovitšile suhu pandud asjad on välja mõeldud. Seda teevad inimesed, kes teda miskipärast ei salli. Neid Brodski-vastaseid on terve trobikond, aga selgub, et paljud asjad olid teisiti, ta on meile hästi palju jutustanud.

Boriss Hersonski: Peab tõdema, et Brodski kirjutas tõesti ühe Ukraina-vastase luuletuse. See ei meeldi mulle kohe üldse. Üldse mitte ei meeldi. Aga see ei meeldinud ka Jossif Aleksandrovitšile endale ja ta keelas kategooriliselt selle avaldamise. Brodski autobiograafia autor, luuletaja Lev Lossev on nimetanud seda poeedi elu ainsaks enesetsensuuri juhtumiks, kuid keegi ei kuula, mida luuletajad räägivad. Muidugi see luuletus avaldati, muidugi hakati seda lahkama ja tegema Brodskist impeeriumimeelset vene poeeti, mis olnuks ülimalt naljakas, sest Brodski ei tulnudki ju Venemaale tagasi. Rohkem ta oma nägu armsas Peterburis / Leningradis ei näidanud, ehkki seal rippus juba päris mälestustahvel.

Peab ütlema, et küllap Brodskil oli põhjust Venemaale mitte naasta. Pealegi on tal võrratud luuletused "Etendus" või "Viies aastapäev". Seal kirjeldab ta vene kombeid ja Venemaad nii põlglikult, et võimatu oleks teda kahtlustada mingiski sümpaatias selle maa vastu. Ei tea, kas keegi teist on lugenud neid ja teisi Brodski luuletusi? Ja impeeriumimeelsus... Tal on poeem "Post aetatem nostram". Selle esimene rida kõlab: "Impeerium – see on lollide riik." See värsirida sisaldab vähevõitu sümpaatiat impeeriumi vastu.

Mu kallid, te olete uskumatult köitvad vestluskaaslased. Kui me prooviks olla analüütikud – mis saab edasi? Mis juhtub Ukrainas? Mis saab agressorriigist?

Ljudmila Hersonskaja: Ma vastan kohe, et see küsimus Borissile edasi adresseerida. Mul endal ei ole sellele vastust, aga Boriss oskab teha prognoose. Väga sageli ennustab ta ette, kuidas minema hakkab. Mina ja teisedki tuttavad vaidleme, et nii ei lähe, sest see on võimatu. Ja natukese aja pärast juhtub just see. Oleme koos nii palju aastaid ja alati on Borissi analüüsid pidanud paika. Olen iga kord näinud, et see läheb nii, seega olen loobunud vaidlemast. Las Boriss vastab sellele küsimusele, kui tal sellest üldse oma nägemus on.

Me kõik oleme üks suur kõrv!

Boriss Hersonski: Kõigepealt tahan öelda, et Venemaa sõda Ukraina vastu, isegi võttes arvesse abi, mida Lääs, küll hilinemisega, annab Ukrainale, ei ole võrdsete vastaste sõda. Manage mõttes silme ette kaart ja te näete hiigelsuurt Venemaa territooriumi. See ripub nagu kõuepilv Ukraina kohal, mis pole sugugi väike riik,
vaid üks suuremaid Euroopa riike. Ent elanike arvu poolest ei saa neid võrrelda.
Võrreldamatu oli ka elukvaliteet, Ukraina elas paremini kui Venemaa. Ukraina asus minu meelest samal teel, millel liikus ja jõudis sihile Eesti. See tähendab
postsovetliku mineviku, ent selge euroopaliku tulevikuga riiki.

Paraku ei hinda hiigelsuur Vene riik inimelu. Ta käib neid elusid välja sadades tuhandetes, et tähistada võitu. Te ehk teate, aga kui nad tungisid meie maale, olid sõduritel padrunivarude asemel kotis paraadvormid! Nad olid seega veendunud, et kolme päeva pärast on neil Kiievis paraad! Ei tulnud välja! Käimas on kurnava sõja kolmas aasta. Venemaa ei saa endale kaotust lubada. See riik võib kaalule panna kõik.

XIX sajandil tähendas Markii de Custine, et kõik riigid sõdivad omandi saamiseks,
olgu see territoriaalne või materiaalne. Venelased aga võitlevad ainult võidu nimel ja miski muu neid ei huvita. Möödunud on 150 aastat. Seega minu hinnangul seisab meil ees pikk kurnav sõda. Kunagi tegin ma nalja, ehkki see oli mõru nali, et kõik Venemaa tähtsamad uudised leiavad aset Ukrainas. Tõesti, Vene uudised algasid ja seal peale Ukraina eriti midagi polnudki. See oli enne suurt sõda. Aga nüüd on oluline, mis Venemaal saama hakkab. Millise lootusega rääkisid kõik, et Putinil olevat vähk! Millise joobumusega väitsid mõned, et ta olla surnud ja riiki juhib teisik! Minu poolest olgu või kolmik. Või nelik! Aga see on see riik ja see poliitika. Sellepärast näib mulle, et kiiresti see asi lõppeda ei või.

Elukvaliteet Ukrainas saab peale sõja lõppu olema vilets. Ukraina taastamine saab meenutama Marshalli plaani Saksamaal. See nõudis tohutuid investeeringuid, kuid need tasusid end ära. Ma lihtsalt usun, et panustamine
Ukrainasse õigustab ennast. Et panustamine sellele, et Ukraina Venemaale järele ei annaks, on õige. See ei kaitse üksi Ukraina elanikke. Ehkki miks neid ei peaks kaitsma? Miks peaks laskma neid kiskjal pureda? See on samuti tõsine küsimus.
Aga see kaitseb ühtlasi Euroopat. Ma saan aru, et me viibime praegu väikeses Balti riigis. Ja ma saan hästi aru, et siin on teatud sisemisi seoseid ja hirme. Ja seda ei varjagi Vene propagandistid, kes väidavad: "See kõik on meie! Me võtame oma tagasi!" Sedasi nad ütlevadki. Meenub nõukogudeaegne luuletus,
mis pöördus James Carteri poole.

"James Carter, te mõtelge kohe,
on aeg tulnud tões ja väes –
me rahval on suured silmad,
me rahval on suured käed."

Mulle meenus vene ütlemine: "Silmad kadedad, näpud nobedad." Küllap oli luuletuse autor selle ütlemise aktualiseerinud.

Enne kui esitan viimase küsimuse, räägin ma ära isikliku vinjeti. Kuulasime ära teie loo 2024. aasta 24. veebruarist. Ise ma olin sel ajal Eestis, aga festivali fotograaf, mu oma vend Dmitri viibis sel ajal Ukrainas. Nad saadeti ajalehe poolt Ukraina eri linnadesse juba 15. veebruaril. Vend ja teine ajakirjanik olid seal, kui algas täieulatuslik sissetung. Märtsi alguses olid nad Harkivis, pärast pidid sõitma Odessasse. Siis meenus mulle, et mul on seal tuttavad, ja ma kirjutasin teile, Boriss, et kas te võiksite minu venna vastu võtta ja temaga suhelda. Vastasite, et teil on kohvrid pakitud ja te sõidate Itaaliasse. On möödunud üle kahe aasta. Kuidas on nüüd? Kus olete, kuhu lähete?

Boriss Hersonski: Luuletus, mille ma ennist ette lugesin, kirjeldab üsna üksikasjalikult ja täpselt kohta, kus me praegu elame. See on üks loss Umbrias, Civitella Ranieri. See on loomeinimeste residents: heliloojatele, kunstnikele. Kunstnikele meeldib, kui ei öelda "kunstnikud", vaid "visual art". Niisamuti ütlevad luuletajad, et nad kirjutavad projekte. Tähendab, midagi muutub. Muusikud töötavad "sound'iga". See on kamp kaasaegseid kultuuriinimesi, väga põnev.

Meie oleme seal nii-öelda adopteeritud, kasulapsed. Tegelikult oodati meid sinna 2022. aasta sügisel, kuid elu muutus, algas sõda ja nad võtsid meid vastu märtsis. 15. märtsil astusime üle selle lossi läve. Kus kõik me sestpeale pole käinud! Festivalid, kohtumised... Ma võiks öelda, et sedasi elavad rändajad.

Võimalik, et sedasi elasid vene emigrandid pärast revolutsiooni, kui publik ei saanud veel aru, kes need bolševikud säärased on, ja seda tuli inimestele selgitada. Emigratsioon oli populaarne kuni hetkeni, mil vene aadlikud Pariisis taksojuhtideks hakkasid. Arvan, et see ootab ka neid, kes on Venemaalt ja Ukrainast lahkunud. Selline on olnud meie elu. Meie tahame tagasi minna. Kas meile selline võimalus avaneb? Me ei tea.

Ja nüüd siis viimane küsimus, jällegi seoses teie elukutsega. Mul on üks hea sõber, eesti kirjanik ja ajakirjanik Andrei Hvostov. Tema väidab, et kõik loomeinimesed on haige psüühikaga – et looming olevat teatud psüühilise haiguse vili. Siit ka mu küsimus: doktor, kas me oleme haiged?

Boriss Hersonski: Psühhoanalüütikud ja filosoofid on väitnud järgmist: igaüks, kes surub alla oma ihasid tsivilisatsiooni nimel, on neurootik. Ta ei saa realiseerida oma ihasid – agressiivseid, seksuaalseid. Hetkel, kui need ihad tekivad, sünnitab allasurumine neuroosi. Filosoofilise versioonina ei kõla see üldse halvasti, kuid see, kes on näinud päriselt haige psüühikaga inimesi... Ma pühendasin 19 aastat elu tööle "suures" psühhiaatrias. Mõistan suurepäraselt, et inimesed võivad olla ebastandardsed, veidrikud, neil võivad olla isevärki huvid. Nagu mõni ütleb: "Värvige mind või üle, aga kirjutama ma ei hakka!" Ja ta on normaalne, terve.
Aga seegi, kes kirjutab, on normaalne, terve. Ainult me oleme kõik erinevad. Aga ma tahan ka lohutada. On olemas ka versioon, et kõik psühhiaatrid on samuti hullud.