Tere tulemast sellele toredale kohtumisele kriminaalsetel teemadel. Kõigepealt tervitan Chris Carterit, kelle pärast me täna siin oleme. Kelle raamatud hoiavad meid öösel kauem üleval, kui sooviksime. Tere, Chris.

Tere. Aitäh kõigile tulemast.

Ma lugesin su tekste veebis. Päris hirmus värk. Aga esimene ja kõige tähtsam küsimus: miks mitte ikka rock'n'roll? Mis kitarriga juhtus?

Et miks ma selle nurka viskasin? Ma olin kriminaalpsühholoog, aga loobusin siis kõigest. Olin rokkbändis kitarrist. Seda seepärast, et kitarristina õnnestus rohkem tüdrukuid saada kui kriminaalpsühholoogina. Läksin seega Californiasse. Mul oli oma bänd, üritasin plaadilepingut saada. Jõudsin lähedale, aga ei saanud lepingut, kuid mul vedas sessioonimuusikuna. Kas te teate, mis see on? Sessioonimuusikule makstakse tähtsatele ninadele mängimise eest. Me oleme muusikalised prostituudid – nemad maksavad, meie mängime. Vahet pole, kas muusika mulle endale meeldib. Kas te teate, kes on Rod Stewarti kitarrist? Vaat tema ongi sessioonimuusik. Talle makstakse Rod Stewartile mängimise eest. Kõik teavad Rod Stewartit, aga keegi ei tea tema trummarit ega kitarristi.

Ma ise olin sessioonil, aga minu bändi trummar oli sessioonimuusik. Tema agent helistas talle ja küsis: "Sa rääkisid mulle, et sinu bändi uus kitarrist on brasiillane?" Tüüp ütles, et jah. "Kas ta bossanoovat oskab mängida?" Bossanoova on Brasiilia stiilis džäss, "Girl From Ipanema" näiteks. Hoopis teine džässistiil. Tüüp ütles, et ei tea. Agent ütles: "Küsi siis temalt. Mul üks artist, vajab kitarristi, kes mängib bossanoovat." Trummar helistas mulle ja küsis, kas oskan bossanoovat mängida. Ütlesin, et jah, mis siis? Nüüd helistas mulle juba ta agent. "Kuulsin, et oskad bossanoovat. Kas sa Björkile tahad mängida?" Ma küsisin seepeale: "Mida?!" Arvasin, et ta teeb nalja. Björk? "Jah, ta vajab kitarristi, kes oskab bossanoovat mängida." Ja nii sai minust sessioonimuusik. Ma mängisin Björkile.

Sessioonil oli Björki trummar, kes oli brasiillane. Mõistagi said meist sõbrad ja ta küsis mu telefoninumbrit. Tal oli oma sessiooniagentuur ja ta lubas mulle töökohti. Ma andsingi oma numbri, ta helistas kahe nädala pärast ja küsis, kas tahan Michael Boltonile mängida. Mängisin palju aastaid ka Michael Boltonile. Aga toonane muusikatööstus – nüüd on kõik muutunud, digiajastu –, oli kohutav. Muusikatööstuse juhid olid s*tapead. Nad olid halvad.

Ma ütlen kõigile alati, et me – ükskõik kas oled kirjanik, maalikunstnik, muusik, tantsija – tegeleme kunstiga, sest armastame seda, mitte raha pärast. Keegi ei hakka maalima, sest loodab miljonäriks saada. Keegi ei hakka muusikuks, sest loodab rikkaks saada. Meist saavad artistid, sest me armastame seda. Ma teadsin seda ja ütlesin endale, et ma loobun otsekohe, kui muusika enam lõbus ei tundu. Ja nii ka juhtus. Ma käisin paljudel turneedel, meile maksti hästi. Ma käisin turneel Julio Iglesiasega, seenioriga, mitte juunioriga. Julio Iglesiase turnee jäi viimaseks. Otsustasin, et aitab. See polnud enam lõbus ja ma lõin sellele käega. Seepärast polegi ma enam rokkar.

Seda ma kahtlustasingi. Muusikatööstus ja üldse igasugune kunstitööstus on hirmus paik. Ja nüüd lased sa meil, lugejatel, seda hirmu nautida, sest kirjutasid ühe jubedaima raamatu, mida olen iial lugenud.

Tõesti?

Aga heas mõttes. Kuidas see juhtus? Kas sa kaalusid seda muusikast loobudes?

See on teine suur erinevus. Ma olen seda palju aastaid teinud. Kõik kirjanikud, kellega ma kohtunud olen, tahtsid alati kirjutada. Koolis kirjutasid nad juba lapsena lühijutte, nad lugesid raamatuid. Mina mitte. Mina käisin Brasiilias koolis
ja tahtsin jalgpalli mängida. Jalgpall, muud ei midagi. Lapsena ma ei lugenud palju, ei tahtnud iial kirjanikuks saada. Ma ei unistanud sellest kunagi.

Aga 2007. aastal nägin ma und. Esiteks oli see arukas unenägu. Mu unenäod pole seda kunagi, tavaliselt on need pöörased. Teiseks oli see lugu – alguse, keskpaiga ja lõpuga. See jäi mulle meelde. Tavaliselt ei mäleta ma unenägusid. Ma ütlesin ärgates oma tüdrukule, et ma nägin väga imelikku und ja ma rääkisin loo talle ära. Ta ütles, et see on hea lugu ja pane see kirja.

Järgmisel päeval istusin maha, et see lugu kirja panna. Aga see polnud krimilugu, vaid armastuslugu. Ma õppisin kriminaalpsühholoogiat ja tegin seitse aastat Ameerika politseiga koostööd. Vestlesin sarivägistajate, sarimõrvarite, saripedofiilidega, aitasin politseil neid vahistada. Mõtlesin, et kui ma hakkan lugusid kirjutama, siis suudan ilmselt kirjutada parema kriminaalloo kui armastusloo, sest mul on sellega kogemusi. Ma lõpetasin oma unenäo esimese peatüki ja siis mõtlesin välja ühe krimiloo peatüki. Mul polnud valmis lugu peas, vaid mõtlesin, mis oleks krimiraamatule heaks avapeatükiks. Mul polnud lugu, lihtsalt kirjutasin peatüki.

Kirjutasin mõlemad valmis, mu tüdruk luges neid ja ütles, et krimilugu on parem. No selge see. Siis kirjutasin teise ja kolmanda peatüki, ikka polnud tervet lugu. Ma ei arvanud, et kirjutan raamatu valmis, ma ei teadnud, mida teen. Aga siis andsin talle teise ja kolmanda peatüki lugeda. Ta ütles: "See meeldib mulle väga, kirjuta edasi." No kurat. Siis pidin ma hakkama lugu välja mõtlema. See oli minu esimene raamat. Kolm peatükki eimillestki.

Kirjutasin esimese raamatu kümne kuuga valmis. Ma lihtsalt kirjutasin. Mingeid kogemusi polnud. See ongi teistmoodi. Ma võin iga oma raamatu süžee 20 minutiga ümber jutustada, aga kuidas teha 20 minutist 400 lehekülge? Ma ei osanud seda teha. Ma polnud kunagi isegi lühijuttu kirjutanud. Aga ma aina kirjutasin ja kirjutasin, kuni lõpuni jõudsin. Lugesin internetist, et peatükk tuleb agendile saata. Saatsingi. Agent helistas ja siin ma nüüd olen, 16 aastat hiljem 13 raamatu autorina. See on minu lugu. Ma ei tahtnud kirjanikuks saada, see oli unenägu.

Raamatutest rääkides. Kas sa valisid Los Angelese oma muusikakarjääri pärast või arvasid, et Michael Connelly on üksildane?

Ei, ma hakkasin kirjutama 2007. aastal. Google Earthi polnud siis veel olemas. Ma elasin mitu aastat Los Angeleses. Los Angeles meeldib mulle, sest sellega on nii, et sealt leiab kirjutamiseks uskumatult palju motiive. Võid kirjutada kuritööst Hollywoodi kunstniku vastu, võid kirjutada rokkstaari kuritööst või kampadest või kirjutada maffiast, narkootikumidest. Los Angeleses võid olla Malibus, aga viis kilomeetrit lõunasse liikudes jõuad Comptonisse, kuhu keegi ei taha minna. See on jõukude pealinn. Selles linnas on kirjutamiseks palju teemasid.

Nüüd elan ma Ühendkuningriigis Londonis. Ma otsustasin kirjutades, et ei vii tegevust Londonisse, sest ma ei tea, kuidas Briti politsei töötab, peaksin seda uurima, aga olen väga laisk. Tahtsin seda vältida. Los Angelesse oli mul lihtsalt kergem tegevust paigutada. Seepärast toimub kõigi raamatute tegevus ikka Los Angeleses.

Rääkides peategelasest, mehest, kes on jõudnud inimlike intellektuaalsete võimete tippu. Kas sa kogesid sellist suurt traumat oma tööd tehes? Või kas sa otsustasid talle lihtsalt nukra armastusloo anda?

Minu uurija on Robert Hunter. Tal pole kallimat ega naist, ta on selline erak. Paljud küsivad, millal Robert Hunter armuelu saab. Nad on seepärast väga mures.

Lugejad on väga naljakad, nad elavad tegelasele väga kaasa. Näiteks minu raamatud on mõistagi krimilood. Ma tapan oma raamatutes palju inimesi. Mitte ainsatki halba märkust. Ma tapsin ühes raamatus ühe kassi – issand jumal! Mulle saadeti tuhat sõnumit: "Sa tapsid kassi!" Esiteks on see väljamõeldis. Ma pidin lisama tiitellehele, et ühelegi kassile ei tehtud viga. Aga tõsiselt ka, kui raamatus loomi mainida, siis sa upud kirjadesse. See ei meeldi inimestele.

Ei, Hunter pole minu põhjal kirjutatud. Nüüd olen 13 raamatut kirjutanud. Mida kauem üks sari kestab, seda rohkem paistab peategelane kirjaniku moodi. Nüüd on Hunteris palju mind ennast, aga algul polnud see nii mõeldud.

Minult küsitakse ikka veel, kas ta saab viimaks kallima või kas ta abiellub, aga ma ütlen, miks ma seda ei teinud. Kirjutama hakates tahtsin kirjutada raamatuid, mis mulle meeldivad. Kui minult küsitakse nõuandeid kirjanikuks hakkamisel, siis ütlen, et kirjuta oma lugu. Mitte lugu, mida su agent, õpetaja või naine tahab. See on sinu lugu. Jutusta seda nii, nagu sina tahad seda rääkida. Seda nimetatakse
sel alal "autori hääleks". See on oma loo rääkimise viis.

Ma ei loe kuigi palju, aga kui ma seda veel tegin, ei meeldinud mulle eriti see, et kui uurijal on naine ja laps, siis peab raamatus olema peatükk, kuidas ta tuleb koju ja lapsel oli koolis mingi jama ning nad peavad minema õpetajaga rääkima.
Ma mõtlesin, et ei, mina tahan lugu. Mina tahan kuritegu. Perekond ei lähe mulle korda. Mina olen selline. Ma tean, et paljudele see meeldib, aga minule ei meeldinud. Ma ei tahtnud kirjutada perekonnast ja lapsest, kes tõmbas koolis kanepit ja jäi õpetajale vahele, sai koolikeelu. Seepärast ei andnudki ma Hunterile naist.

Minu raamatus viib iga peatükk lugu kuidagi edasi. Igas peatükis pean ma looga edasi minema. Seepärast öeldaksegi, et mu raamatud on väga tempokad. See on minu valik ja seepärast jätsin ma Hunteri naiseta. Vabandust.

Mulle tundub inimeste reaktsioon alati naljakas. Mina pole mingi kassiarmastaja, aga mul on neist ikka kahju. Aga kes on Chrisi raamatuid lugenud, siis kui kassi surm muret tekitab, jäid esimesed kaheksa laipa keldris ilmselt märkamatuks. Aga samas on tal paarimees Carlos Garcia, nad moodustavad vägivaldsete kuritegude üksuses tandemi. Tema on Hunteri vastand, eks?

Carlos või?

Tema on õnnelikult abielus oma keskkoolikallimaga. Nii romantiline.

Ma ütlen alati, et krimilugusid on kahesuguseid. Ühest küljest detektiivlood ehk Agatha Christie, kus lõpuks oli süüdi ettekandja või autojuht. Sellised mõrvalood. Nende häda on selles, et keegi ei saa vastu vaielda. Võid öelda, et õde tappis, ettekandja tappis. Keegi ei kobise.

Aga keerulisem on kirjutada psühholoogilist põnevikku. Mis põhjusel see inimene tapab. Ma toon ühe näite. Kumba raamatut te loeksite? Mehest, kellele kuul pähe lasti, või mehest, kellele tapja rinnakorvi liblika pani? Te tahate põhjust teada: miks just liblikas? Tapjal peab olema mingi psühholoogiline põhjus. Seda tahtsin ma oma raamatutesse panna. Ma tean, kui huvitav kriminaalpsühholoogia on. See pakub kõigile huvi, sest see on lihtsalt huvitav.

Ma ei tahtnud uurijat ja tema kõrvale kriminaalpsühholoogi. Ma panin mõlemad kokku. Hunter on endine kriminaalpsühholoog, kellest sai uurija. See osa minust on seal. Ma olin ka kriminaalpsühholoog. Talle meeldib metal-muusika, mulle ka, kui te aru ei saanud. Talle maitseb viski, mina armastan seda. Tema paarimees Carlos on minu teine poolus. Brasiillane nagu minagi. Samasugused pikad juuksed. Ta on vahel vaimukas, mina püüan ka sama hea olla. Ma jagasin ennast kahe mehe vahel. Carlos on üks pool minust ja Hunter on teine pool. Nii see käib.

Võib öelda, et nad on dünaamiline duo. Mulle meeldib alati see, kuidas iga kord, kui Robert Hunter käib välja mingi tarkusetera oma kriminaalpsühholoogina töötamise aardelaekast, esineb tema partner Carlos
mingisuguse sarkastilise märkusega nagu "kust sina seda tead?" Robert Hunteri klassikaline vastus on, et talle meeldib lugeda. Aga sa ütlesid, et ei loe enam.

Ma pole kunagi lugenud. Ma pole suurem asi lugeja. Näiteks olen viimase kolme aasta jooksul ühte raamatut lugenud. Ma tõsiselt ka ei loe.

Mulle meeldivad alati paroolid, kui kellelgi on mingi oma fraas. See algas esimeses raamatus. Hunteri IQ on kõrge, ta on intelligentne mees, ta jätab lugedes palju meelde, aga ta pole ennast täis uurija, ei ütle, et on intelligentne, vaid et loeb palju. See on raamatus tema fraas. Põhimõtteliselt ütleb ta seda mingil hetkel igas raamatus. See lihtsalt juhtus kirjutades, ma ei mõelnud seda välja. Kirjutades tuli pähe, et "ma loen palju", aga kui lugejad seda mainima hakkasid, jäingi ma seda lisama.

Tegelikult lisab see talle inimlikkust, mida mina lugejana neis raamatutest tohutult naudin. Nagu Chris mainis, inimesi mõrvatakse seal nagu Midsomeris. 13 raamatus on surnud nii palju inimesi... Pool Eestit.

Inimesed ei tea seda, aga FBI on teinud USA kohta hinnangu, et igal ajahetkel on Ameerikas vabaduses 500 sarimõrvarit. Selles asi ongi. Mina töötasin Michigani politseiga Detroitis. Detroit on USA-s ülimalt vägivaldne linn. Ma ei tea, kas te teate, aga on kuriteotasemed. Ameerika on täiesti teisel tasemel. Tõsiselt ka.
On kuriteod, vägivallakuriteod ja ülivägivaldsed kuriteod, siis on 15 meetrit sõnnikut ja selle all on Ameerika. Ameerikas tapetakse meeletus koguses inimesi.

Ma ütlen oma intervjuudes alati, et ma õppisin oma töö käigus kriminaalpsühholoogias ning krimikirjandust kirjutades, et suurim vahe on see, et ilukirjandus peab loogiline olema. Päris elus pole miski loogiline. Kui ma ilukirjandust kirjutan, pean ma põhjust selgitama. Näiteks seda liblikat rindkeres. Raamatu lõpus pean ma selgitama, miks liblikas rindkeresse pandi, ja see peab olema usutav selgitus. Lugejad peavad ütlema, et ahaa, mina seda ei teeks, aga saan aru, miks tema teeb. Suvalist hullumeelsust ei saa raamatusse panna. Aga päris elu pole ligilähedaseltki selline. Päris elus tapetakse sind õllepudeli pärast. Tapetakse viie dollari pärast. Tapetakse nätsu pärast. Ma tean, sest olen seda näinud.

Ma räägin paljudes oma intervjuudes seda lugu, kuidas ma kuulasin Ameerikas massimõrvarit üle. See mees tappis ühe ööga viis inimest. Ma küsisin temalt,
mis värk sellega oli. Ta ütles, et läks baaris ühe tüübiga vaidlema ja otsustas, et tapab ta ära. Kõik. Ameerikas pole muud vajagi. Aga selle asemel et oodata, kuni see mees baarist välja tuleb, ja ta siis tappa, jälitas ta seda meest koju. Kui mees ust sulges, lükkas ta jala ukse vahele, lõi ukse lahti, sisenes mehe majja, tappis selle mehe, tema naise, kaks tütart, poja ja koera. Ta tappis kõik, kes majas olid. Ma küsisin temalt, et olgu, sa läksid selle mehega raksu, aga miks sa kõik tapma pidid? Ja ma ei tee nalja -- ta kehitas õlgu ja ütles: "Nad olid kodus." See oli tema põhjus ühe õhtuga viis inimest tappa. Sest nad olid kodus. Kell oli kaks öösel. See oli nende maja. Kus mujal nad olema pidid? Väljas peol?

See on erinevus päris elu ja ilukirjanduse vahel. Kui ma kirjutan raamatu ja panen selle lõppu, et tapja lihtsalt tahtis nad maha lüüa, ei loe enam keegi ühtegi minu raamatut, sest see on nõme. Päris elu ongi selline. See, mida sa päris elus näed,
on mõistusvastane.

Teine lugu on minu teisest kuriteopaigast. Ma lõpetasin kooli väga varakult, kriminaalpsühholoogia oli lapsekingades. See oli uhiuus asi ja meid koheldi uurijatena. Meid viidi kuriteopaikadesse kohale, kui ohvrid veel seal olid. Me nägime igal pool laipu. Ma olen näinud kõiki mõrvu, mida on võimalik ette kujutada. Elusalt põletamist, pooleks lõikamist, pea ja jäsemeteta laipu. Verest tühjaks lastud laipu. Minu teises kuriteopaigas, ma vannun teile, pani mees beebi mikrolaineahju ja lülitas selle sisse. Ta tappis omaenda beebi teda ära küpsetades. Ja kui me küsisime, miks ta seda tegi, ütles ta, et laps aina tönnis.
See oli tema põhjus, miks beebit mikrolaineahjus küpsetada.

See toob mind küsimuse juurde, mida olen tahtnud küsida sellest peale, kui selle tööotsa sain. Need, kes on Chrisi raamatuid lugenud, on ilmselt märganud, ja need, kes pole veel lugenud, märkavad loodetavasti, et igas raamatus iseloomustab kurikaelu, seda tapjat või tapjaid, keda Hunter ja Garcia jälitavad, – olenemata jubedustest, mida oled raamatus lugenud või mida te just kuulsite –, et raamatu lõpus, kui probleemi lahendus leitakse, on minul väga keeruline väga sügaval tasemel mitte mõista, mis muutis need tapjad selliseks, nagu nad on.Igal mõrvaril sinu raamatus on mingi kohutav lugu, mis lükkas veerema selle lumepalli, mis viis teda lahingusse selle politseiüksusega.

Ma olen alati arvanud, et meil kõigil on murdumispunkt. Ükskõik mis asjaga elus.
Teil neid siin pole, ma ei ole vähemasti näinud, aga Ameerikas ja Inglismaal
on tänavatel palju kodutuid. Ja ma mainisin seda ka ühes oma raamatus, et kui selle inimese elu kõik päevad läbi käia, siis võib leida täpse hetke, millal ta murdus, selle, mis sundis teda tänavale kolima. Meil kõigil on murdumispunkt kõige jaoks. Tapmise jaoks ka. Meist kõigist võivad mõrvarid saada.

Ma ütlen inimestele alati, et väga lihtne on öelda, et sellest joonest üle ei astu, kui sulle ei öelda, kus see joon on. Aga kui see joon on sinu ees, ja valik on tappa või surma saada, siis on kindel, et tapate. Kui aga ütlete, et ei tapa, tõstame joone ümber ja kaalul on sinu lapse, sinu ema või abikaasa elu, mitte sinu elu. Mida te siis teete?

Igaühel on murdumispunkt. Mul on sõber, kes oli arst. Ta polnud seda varem teinud. See juhtus Ameerikas. Ta kõndis öösel kööki, sest tahtis sealt vett võtta.
Ja ta nägi, kuidas kellegi vari tema tütre tuppa lipsas. Tütar oli nelja-aastane laps.
Ta läks endast välja, haaras püstoli, läks tütre tuppa ja seal oli tõesti üks mees
nelja-aastase tütre voodi kohal. Ja ta tulistas salve tühjaks, 12 lasku mehe pihta.
Ta ei arvanud kunagi, et võiks tappa.

Ma püüan oma raamatutes alati lõpus näidata, mis tegi sellest inimesest tapja. Ma tean vana küsimust, kas keegi sünnib kurjana või saab selleks. Minu kogemuste järgi on vastus, et mõlemat. Muidugi võib ümbritsev ühiskond sind kurjaks muuta. Kui sa elad Comptonis, kus sa iga päev vägivalda näed, kampasid ja kõike seda, siis sa muutud halvaks inimeseks. Aga võib ka kurjana sündida. Või sündida kalduvusega kurjusele.

Ma toon ühe näite. Kas keegi võib sündida kuue, mitte viie sõrmega? Jah. Kas see on levinud? Ei. Kas pimedana võib sündida? Jah. Kas see on levinud? Ei. Kas võin sündida kalduvusega või mingi ebakohaga ajus, mis muudab selle inimese teistest rohkem vägivaldseks? Jah. Kas see on levinud? Ei, aga see on võimalik.
Kõik võivad sündida keemilise tasakaalutusega või kasvaja või millegagi, mis surub peale või muudab seda, kuidas aju töötab. Igal juhul on vale öelda, et me kõik sünnime võrdsena.

Ma püüan oma raamatutes alati näidata põhjust, miks keegi teeb neid hirmsaid asju, mida ta teeb. Ja nagu juba öeldud, minu raamatutes on väga võikaid roimi.
Eelviimase raamatu "Genesis" jaoks olevat ma loonud kõige hullemad kuritööd.
Aga sellel on kaks põhjust. 2019. aastal suri mu elukaaslane. Ma olin vaimselt
väga sünges meeleolus. Ja ma kirjutasin selle raamatu Covid-19 karantiini ajal, mis oli kõigile halb aeg. Oli palju süngust, sest ma kaotasin oma elukaaslase, oli palju süngust, sest Covid-19 aeg oli hirmus, ja kõik see tungis raamatusse.
See on väga ränk raamat, meeletult sünge, ja kuritööd on täiesti kohutavad. Aga lõpus kuritegusid selgitades sain ma palju sõnumeid inimestelt, kes ütlesid: "Jah, need on võikad kuritööd, aga tead mis? Mina oleksin ilmselt sedasama teinud."

Ma püüan alati seda näidata, sest väga lihtne on kirjutada raamat sarimõrvarist
ja panna lõpus selgituseks, et ta oli psühhopaat. Ja see ongi lõpus selgitus? Sa lugesid 400 lehekülge, et avastada, et ta on psühhopaat? Mulle see ei meeldi. Mina pean põhjust korralikult selgitama. Ma püüan alati näidata seda hetke
inimese elus, mis oli murranguline ja tegi selle inimese tapjaks.

Väga sünge, aga samas olin mina üks neist, kes kirjutas sõnumi, et kõike, mida kurjategija selles raamatus tegi, ei tohiks teise inimesega teha, aga kui hakata lahkama, miks seda tehti, siis pärast sellise olukorra kogemist pean ma ütlema, et võiksin ka murduda.

Selle kirjutamise järel – ja valmis sai see karantiini ajal – oli mul palju Zoomi intervjuusid. Ma ütlesin ühes intervjuus, et see on väga sünge raamat. Öeldi, et kõik mu raamatud on sünged. Ma ütlesin: "Oodake." Ja kui raamat ilmus, nõustusid kõik, et väga sünge.

Aga kuigi sa selgitad põhjusi, miks nad seda teevad, siis sinu raamatute tegelaste peale mõeldes ja kui täpselt arvet pidasin, on Robert päästnud Carlose elu umbes kaks-kolm korda? Ma ei mäletagi.

Mina ka mitte.

Ma tahan öelda, et nende kahe tegelase vaheline tasakaal on minu arvates väga huvitav. Robert Hunter on geenius konservatiivse arvamuse järgi keskmisest politseinikust, aga ta suudab töötada koos sellise mehega nagu Carlos, olemata temaga ninakas, nagu autor ise selle kohta ütles, ja püüab oma teadmisi jagada. Kas Carlos saab targemaks ka?

Mõistagi said neist head sõbrad. Kui minult küsitakse, mis raamatuga alustada, ütlen alati, et esimesega. See pole ainult minuga nii. Võtke suvaline Inglise või Ameerika autor. Kui te pole ühtegi tema raamatut lugenud, võtke alati ette esimene. Alati. Ma räägin ka põhjusest.

Esimene raamat vajab agenti, et see Inglismaal või Ameerikas avaldataks. Keegi ei saada käsikirja otse kirjastusse, sul peab agent olema. Kui sul agenti pole, ei hakka keegi su käsikirja lugema. Esimese raamatu puhul pole tähtis, milline lugu see on. See peab olema piisavalt hea, et leida agent ja et leida kirjastus, mis selle eest raha maksaks. Esimene lugu peab hea olema, sest muidu pole lootustki kirjastuslepingut saada. Lugege esimest lugu, see peab alati hea olema. Ma tean nii paljusid kirjanikke, kellel oli imehea esimene raamat, aga teine raamat oli mitte väga hea. Nii see lihtsalt on.

Esimene raamat peab hea olema, et leida agent, mis on väga raske. Et te mõistaksite, kui raske see on – minu agendile saadetakse 300 käsikirja kuus. Ta teeb lepingu kahe autoriga aastas. Seda teeb agent, kes saadab talle meeldinud käsikirjad kirjastusse, mis sõlmib lepingu ühe autoriga aastas. Sest neil on eelarve, millest peab jätkuma praegustele ja uutele.

Mida sa küsisid?

Carlose ja Hunteri tasakaal.

Kirjutama hakates tahtsin ma Hunterile partneri anda. Ma ei tahtnud, et ta seda üksinda teeks. Ma kasutasin oma kogemusi Ameerika politseis töötamisega ja igal Ameerika uurijal on paarimees. Üksi töötada on pöörane, sellega ei saa hakkama, sest sellega on teine lugu.

Ameerika kuriteod on esiteks palju vägivaldsemad. Teiseks on neid meeletult palju. Iga Ameerika uurija, eriti Detroitis või Los Angeleses tegeleb igal ajahetkel
10–15 mõrvajuhtumiga. Kõik mõrvarühma uurijad. Igal ajahetkel. Neil on võimatult palju tööd. Seepärast jäävad paljud kuritööd lahendamata. Neil pole selleks võimekust.

Hunter vajas partnerit ja ma tegin nad erinevaks. Hunter oli intelligentne ja vaikne. Paljud krimikirjanikud ütlevad ühte asja, mis on ka tõsi. Paljud inimesed, kes sellise sünguse ja kurjusega töötavad, kes iga päev nii jubedaid asju näevad, viskavad palju nalja, sest muidu ei suudaks nad jätkata. Sa pead üritama kogu seda olukorda naljakamaks muuta. Nad viskavad alati nalja. Küll mitte ohvrite üle, aga alati leidub mingit huumorit, sest kui sinna huumorit ei too, on elu väga sünge.

Kujutame ette, et aula on inimesi täis, loengus on 50 inimest. Kui ma kriminaalpsühholoogiat õppisin, ütles mu õppejõud kohe, et teist 10 lõpetavad. Mitte seepärast, et kursus on liiga keeruline, vaid kuna te ei talu süngust, mis
kriminaalpsühholoogiaga kaasneb. Me õpime ainult kurjust, valu, haiget tegemist,
kuritegevust, surma, muud mitte midagi. Isegi heal päeval, kui aitame politseil kuritööd lahendada või sarimõrvarit tabada, on asi ikka halb, sest see kurjategija
tappis mitu inimest. Isegi kui sinust on abi, on asi ikka halb. Iga päev on karm. Sa lähed tööle ja ohkad tagasi koju jõudes.

See probleem on ka partneritega. Kui sul on iga päev selline, aga naine küsib sinu koju jõudes: "Tere, kullake, kuidas päev läks?", siis sa ei taha sellest rääkida.
Nii võib vastu pidada nädala või kuu, aga su naine küsib seda iga päev, ent sina ei jaga midagi. Ta näeb, et sa oled kurb ja sünge. Mõistagi ta armastab sind.
Ta tahab sind aidata, et sa nii kurb ei oleks. Ta tahab sulle toeks olla. Suhted peavadki ju sellised olema. Aga teine inimene ei taha midagi jagada, sest ta tahab teisi sellest pimedusest eemal hoida. Sest see pimedus haarab ka teisi endasse. Ma tean seda omast käest.

Ameerikas lõpeb lahutusega isegi 51 protsenti tavalistest abieludest. Koguni niivõrd, et Ameerikas ei küsita enam: "Kas sa tahad minuga abielluda?" Ameerikas küsitakse: "Kas sa tahad mu esimeseks naiseks saada?" Seda nad küsivad, sest nagunii tuleb ka teine abielu. Pole lootustki kogu elu ühe naisega olla. See on keeruline asi.

Ja lahutuste suhtarv Ameerika politseitöötajate seas, eriti mõrvarühma uurijatel, on röögatu, kuskil 80 protsenti. Filmides on kogu aeg olukordi, kus uurijal on laps, kellele korraldatakse pidu, ja uurija lubab kohale tulla, aga siis juhtub midagi ja ta ei jõua. Seda näidatakse kogu aeg filmides, sest seda juhtub tõesti pidevalt.

Mõrvarühma uurija pojana olen ma sellega nõus. Seda juhtub tõesti tihti, et ootad, millal isa tuleb, aga tal on alati hea põhjus mitte tulla. Sa ootad siiski. Minu arvates on kahe peategelase vahelised suhted sellised, et nad otsekui tekitavad teineteisele perekondliku õhkkonna. Sest kuigi Robertil ei ole naist, on Carlos aeg-ajalt...

Carlosel on.

Tema naine püüab Robertile aeg-ajalt peale käia ja toonitada, et mõnikord on abielus midagi head.

Carlose naise nimi on Anna. Ma olen kirjutanud 13 raamatut ja tema esineb seal vist nii umbes kuues peatükis, kõigi 13 raamatu kohta. Ja ma olen saanud lugejatelt kirju, kus öeldakse: "Kui sa kunagi Anna tapad, siis ma löön sind ennast maha!" Nad elavad väga kaasa.

Hunteri ja Carlosega on sellised lood, et ma tegin Hunterist tõsise mehe ja Carlosest vaimuka mehe. Näiteks on üks koht, kus Carlos ütleb, et ta töötas
baarmenina. Hunter on üllatunud. Ja Carlos imestab: "Sina siis mitte?" Sest ma ütlen alati, et teismelisena või ülikoolis on teatud tööd, mida tehakse – kelner, baarmen. Paljud inimesed siin on ehk vähemalt korra töötanud kelneri, ettekandja või baarmenina. Ameerikas seda tehakse. Mina tegin seda tööd mitu korda.

Räägin alati ühte lugu.Töötasin pitsakohas. Ameerikas on selline tava, et kui pitsat tellitakse ja kelner kööki pitsale järele läheb, siis mis tahes kattega pitsa on, kelner pistab pealt midagi suhu. Ma tean, et see on kohutav, aga me teeme seda. Kui on seenepitsa, võtad alati šampinjoni ja viid siis pitsa lauda. Kui on pepperoni salaamiga, võtad selle vorstilõigu. Mina tegin seda. Ameerikas on pitsad selle laua suurused. Meil ei telli igaüks endale eraldi, pitsad on suured. See oli salaamipitsa, võtsin vorstilõigu ja viisin pitsa lauda. Panin pitsa lauale, naine vaatas pitsat, siis mulle otsa, jälle pitsat, siis mulle otsa. Siis sain aru, et juusturiba ulatus mu suust tema pitsani välja. Ja mina sain kinga. See juhtus sedasi.

Carlos on raamatutes see vaimukas mees, Hunter oli aga tudeng, kes õppis koolis väga hästi. Nii ma selle tandemi lõin.

Mina olen ka Anna fännide seas. Kirjuta temast seitsmes peatükk, aga hoia teda elus, kuigi – reedan pisut sisu – väga napilt läheb. Ükskord läheb väga napilt, aga Robert päästab kõik nagu alati. Ta on nagu Superman, keda FBI endale tahab. Mis tekitab küsimuse: kas on ka mingi põhjus panna ta olukorda, kus ta pidi FBI-le ära ütlema?

Jah, kõik teavad, et portreteerijad töötavad FBI-s. Ma ei tahtnud FBI-d kasutada.
Kui ma alustasin, siis raamatute tegevus toimub Los Angeleses. Ma ei tahtnud Hunterit FBI-sse panna, sest kui raamatutel peaks hästi minema, saaksin Hunteri FBI-sse suunata, sest FBI-s töötades tulevad juhtumid juba tervest USA-st. FBI volialaks on Ühendriigid tervenisti. LAPD aga tegutseb ainult Los Angelese linnas.

Inimesed ei mõista, et Los Angelese linn on päris väike. Seda ümbritsevad linnad, mis moodustavad Los Angelese linnastu. Neil igaühel on oma politsei. Kõik nad tegutsevad väga kindlas kohas. Seda kirjutades tahtsin Hunteri FBI-st välja jätta,
sest kui sarjal peaks hästi minema ja raamatuid tuleb üle kümne, võin lasta Hunteril tööpakkumise vastu võtta, FBI-sse tööle minna. Siis oleks mul ikka sama uurija, aga volialaga terves USA-s. Ma pole seda veel teinud, aga põhjus oli selline.

Ta armastab ikka veel oma kanti. See on ta kodulinn. 

Jah, see on tore ja vahva koht. Väga võlts, aga väga hea koht.

Kuna me ei saa aega peatada, nagu alati kipub olema, kuigi teatud moel oleks see võimalik, aga see oleks kriminaalne.

Eile anti mulle seda... Mis on selle joogi nimi, mida te siin joote?

Vana Tallinn?

Issand jumal.

See selgitab su rõõmsat tuju.

Issand jumal. Selline ma tavaliselt olengi. Enamikus riikides on rahvusnaps – Brasiilias cachaca, Mehhikos tekiila, Peruus pisco, Ungaris palinka.

Ma küsisin alati, mis napsi võetakse. Eile hotellis öeldi, et see. Aga tal oli seda
kuus erinevat pudelit. Mina sain midagi väga magusat. See oli hea, aga väga magus.

Eestlastele meeldib vahel diabeediga flirtida. Nii oma toidu kui ka jookidega, sest kuritegevust on meil vähe, aga oskame oma elu huvitavaks teha. Tegelikult toob see mind mu kokkuvõtva küsimuse juurde. Sa ütlesid, et jood viskit, ja seepärast naudib seda ka Hunter. Aga mis oleks viski järel olnud tema teine lemmikjook?

Vein. Kindla peale. Viski ja vein. Mina võin juua sogast vett otse saatana tünnist.
Tõsiselt. Ma joon ükskõik mida, aga ma armastan veini.

Ühe hetkega viskist millegi poeetilise juurde.

Jah, paljud küsivad selle kohta, sest talle meeldivad ühelinnaseviskid. Igas raamatus mainin ma erinevat viskit. On lugejaid, kes panid kõik need viskid kirja ja ostsid neid. Siis saadavad sõnumeid: "Aitäh, seda ma ei teadnudki, see oli maitsev." Tõsiselt ka.

Ja oli üks tüdruk, kes saatis mulle oma kodulehe, kus on ka minu nimi. Ta avastas
minu lemmikviski, Kilchomani. Ta on Saksamaal kokk, ta teeb viskiga süüa.
Tal on koduleht erinevate pööraste retseptidega, kõik viskiga. Ja ta kirjutas seal,
et selle retsepti põhjuseks on Chris Carter, kes oma raamatutes viskisid mainib.
Näete siis nüüd. Iial ei või teada.

Kas Saksamaal loetakse su raamatuid, et avastada, millega ta süüa teeb?

Ei, selleks tuleb tema kodulehele minna. Minu arvates oli naljakas kuulda tema märkust, et ta teeb selle viskiga süüa, sest see on parim, ja ta avastas selle
Chrisi raamatuid lugedes.

See on hämmastav. Mina ise pole seda proovinud, et lugeda su raamatut
head õhtusööki vaaritades.

Minu järgmine raamat on kokaraamat. Ma kirjutan kokaraamatut "Tule söö koos minuga. Jeffrey Dahmeri salaretseptid" (naerab).

Chris, aitäh, et sa Eestisse tulid ja rääkisid nendest toredatest retseptidest,
mida su raamatutest leiab. Viskid sobivad igal juhul. Avastage, mida Robert Hunter ja Carlos Garcia on vahepeal teinud ja mida nad veel teha võivad.

Aitäh kõigile tulemast. Ma teen seda kõigi teie pärast. Teieta ma seda ei teeks.
Aitäh teile toetuse eest ja aitäh, et siia tulite.

***

Videoversioon Aleksandr Popovi ja Chris Carteri vestlusest festivalil HeadRead jõuab televaatajateni sügisel.