"Tammsaare! Kas sa loed seda?"
"Ei." Otto lööb raamatu plaksuga kinni.
"Mul pole lugemiseks aega. Mul on muudki teha."¹

Kirjastus Tänapäev kuulutas 2021. aasta veebruaris esimest korda välja krimiromaanide konkursi. Parimaks käsikirjaks tunnistati ajakirjanik Kai Vare romaan "Võlg", veel kaks – Margit Mägi "Valikud" ja Evelin Alliksaare ning Silja Kerge "Rääkimine hõbe, vaikimine kuld" – märgiti ära ning premeeriti avaldamisvõimalusega.² Praeguseks on see võimalus ka teostunud, nii et nüüd on meil veel kolm pehmekaanelist üllitist, mis toovad täiendust viimasel ajal niigi vohama kippuvale kodumaisele kirjandusliigile, mida võiks irooniliselt tähistada kui…

"Kolga-Jaani krimi"

Nimetus viitab sellele, et nende romaanide tegevus toimub kusagil Eestimaa kolkas. Aga kuna Eestimaa koosnebki üksnes Tallinnast ja provintsist, siis on autorid tagasihoidlikult taandunud just viimasesse (Kärdlasse, Jõgevale, Keilasse, Järva-Jaani). Ja ega Hargla-vabariigis suurt valikut polegi – Tallinn on juba ammu apteeker Melchiori poolt ära võetud. Sellel kolka-armastusel on muidugi ka oma mõte: patriootlik huvi, mis kutsub alati eelistama eestimaist, kindlustab ehk laiema lugejaskonna, kui esimesi rabedaid samme tegevad autorid muidu loota võiksid. Nagu ka žanriks valitud krimi, mis ju definitsiooni järgi peaks tagama erutava lugemiselamuse. Ja tundub, et selle arvestusega ei olegi nii väga mööda pandud – igatahes Kai Vare romaani laenutamiseks tuli raamatukogus lausa sabas seista.

Ent pakutud termin "Kolga-Jaani krimi" tahab viidata siiski millelegi laiemale kui pelgalt tegevuskoha valikule. See on nähtus, mida iseloomustab pigem seesmine kolkalikkus, kirjandusliku ambitsiooni täielik puudumine, võib-olla ka soovimatus kuhugi püüelda. Mulle jääb täiesti arusaamatuks, miks küll tahetakse kirjutada raamatuid, kui ei taheta üldse olla KIRJANIK. Miks küll tahetakse jutustada lugu, kuid arvatakse võivat seda teha ilma kujundite ja karakteriteta, poeetilise keelekasutuse, võrdluste ja sõnamängudeta? Huumori ja teravmeelsuseta. Sügavuse ja alltekstita. Üldistuspüüde või üldinimlike mõtisklusteta. Kui "Kolga-Jaani krimi" autorid võtaksid oma eesmärgiks kas või ühe punkti sellest loetelust, oleks ka juba kordades kergem neid kui mitte kirjanikeks, siis vähemalt kirjanikuhakatisteks tituleerida.

Kahjuks vastavad ka kõik Tänapäeva konkursil sõelale jäänud tööd "Kolga-Jaani krimi" kriteeriumidele. Ja esmane märk sellest on nende teoste stiil, õigemini selle puudumine.

Stiilitus kui norm

Kirjaniku keelelist väljenduslaadi kogu selle ainukordsuses nimetatakse kirjandusteose stiiliks. Stiil pole eesmärk omaette, vaid kirjaniku instrument. Kui klaverimängija istub häälest ära pilli taha ja püüab kuuldavale tuua Mozarti klaverikontserti – kas me imestame siis, et tal midagi välja ei tule? Või kui puusepp püüab midagi tahuda nüri peitliga? Ei, sest me peame loomulikuks, et midagi kaunist ja mõjuvat võib välja kukkuda üksnes korraliku instrumendiga. Miks ei ole siis see, kes kipub kirjutama, suutnud endale selgeks teha, et keel on tema töövahend, mille abil ta avab ukse oma teose maailma? Iseasi muidugi, kas selle ukse taga üldse on mingit maailma… Ent kui keel jääb vaid funktsionaalsele tasandile, mille ainus ülesanne on tegevuse lineaarne edasiandmine, süžee käigushoidmine – midagi muud väljendamata, mingeid muid impulsse andmata, ühtegi kujundit loomata, otstarbekuse kurvalt rajalt kuhugi keeramata –, siis pole vast üldse tegu KIRJANDUSEGA, vaid näiteks riiuli kokkupanemise instruktsiooni või hakklihamasina kasutusjuhendiga, s.o tarbetekstiga, mille eesmärk on täiesti lihtne: et riiul saaks kokku ja hakklihamasin ohutult tööle.

Ja kas lamedas, vaeses, tihti ka kõnekeelsetest stampidest kubisevas keeles kirjutatud romaani saab üldse pidada kirjandusteoseks? Või on see mingit uut sorti raamatulaadne toode? Kaaned justkui ümber ja paber sees, selle peal kenasti mustad trükitähed reas, tähtedest moodustuvad sõnad, sõnadest laused… ja juttki jookseb enam-vähem libedasti punktist A punkti B. Konarlikku või ülepaisutatud stiili võib ju algajale kirjanikule andeks anda – vähemalt on üritatud. Aga STIILI PUUDUMIST, ainsagi märgi puudumist, et sellele üldse oleks mõeldud, et selle olemasoluga ülepea kursis oldaks – seda ei saa õigustada nii kaua, kui kusagil eksisteerib veel tõeline kirjandus, kusagil riiulil seisavad Fjodor Dostojevski, Thomas Manni ja Marcel Prousti teosed. See oleks nagu pärast kosmoseajastut ja aatomifüüsikat kiviaega tagasi langeda…

No country for old ladies

Krimiromaanid eeldavad alati midagi närvekõditavat ja žanri seaduste kohaselt saavutatakse see haarava looga. Enamasti hoiab pinget ülal küsimus "Kes seda tegi?", aga on ka teoseid, kus objektiiv on pööratud kurjategija poolt maailma poole ehk lugeja tunneb süüdlast juba alates esimestest hetkedest, elades kaasa tema võidujooksule oma kinnivõtjatega. Sellisel juhul on küsimus: "Kas saadakse kätte või mitte?" Igatahes liigub süžee mõistatuse lahenduse suunas ja lugeja ülesanne on hoiduda raamatu lõppu lehitsemast, et pidusööki mitte ära rikkuda. Muidugi on krimkasid, kus kogu gourmet seisneb hoopis milleski muus – atmosfääris, sotsiaalkriitikas, inimsuhete psühholoogilistes peensustes, filosoofilistes mõtisklustes kurjuse olemusest – ja kriminaalsus kui lugu käivitav mehhanism on lükatud kuhugi tagaplaanile. Viimased ei erine seega just palju tavalistest romaanidest. Nii et pahategu võib olla kas eesmärk või vahend, aga igatahes eeldab žanr pingest laetud õhustikku. Vaikne, veniv, energeetiliselt tühi ja igav krimiromaan on justkui tühi jäätiseauto keset laupäevast laadaplatsi.

Just selline häda kummitab aga Margit Mägi romaani "Valikud" (2022). Lugu algab justkui krimisüžeele tavalise käiguga: Keilas on kummalistel asjaoludel kaduma läinud vanem naisterahvas ning politsei ülesanne on tütardele nende ema tagasi tuua – kas elusalt või surnult. Ent nagu üha enam selgub, on vana daami otsimine hoopis kõrvalise tähtsusega. Pensionil politseiuurija Uno Kukk teeb küll oma tööd piisava kohusetundega, kuid igasuguse sädemeta. Õige pea kistakse meid hoopis tema enda mälestuste keerisesse ning vanaproua ja tütred oma probleemidega pannakse ootele. Järgneb nelikümmend lehekülge, mille jooksul Uno istub piltlikult öeldes kotiriides ja tuhas ning kahetseb käestlastud eluõnne. Alles pärast seda liigub vanaproua kadumise mõistatus jälle loiu sörgiga edasi. Uno saab aga uuritavast loost üha uut ainest enesevaatluseks, nii et põnevust taotlevast krimijutust läheb romaan uitama hoopis teise žanrisse – psühholoogilisse suhtedraamasse või uurijate rasket argipäeva käsitlevasse olukirjeldusse. Ning alles päris lõpus poetab autor nagu muuseas, et naise surnukeha on leitud, ehkki lugejal pole sellest enam sooja ega külma – ta vaevalt veel mäletabki, kes see Reena on. Tõesti pole siin maad vanadele naistele!

Lõpp halb, kõik halb

Seevastu on Kai Vare "Võlas" (2022) vanadele naistele, nende elulooseikadele ja argiaskeldustele reserveeritud pea pool romaanist. Kohe nagu ootadki, et õige pea saab mõnest televiisori ees istuvast kampsunikudujast terane miss Marple, kelle elutarkus harutab lahti mõistatuse lõngakera ning toob päevavalgele kuritöö asjaolud. Aga võta näpust!

Romaani lähtepunkt jälle sama: ergas pensionär Anu on korraga jäljetult kadunud ning tema tuttavad, politsei ja kohalikud aktivistid asuvad otsingutele. Seejärel leitakse meesterahva laip, millel pole pealtnäha Anu looga mingit pistmist (peale selle, et kõik leiab aset Järva-Jaanis). Lõpuks sõlmuvad need kaks niidiotsa siiski kokku, kaduma läinud Anu ilmub aga ise lagedale ja jutustab oma loo peategelastele ära, ilma et keegi oleks palunud. Pea püsti ja selg sirge, astub ta seejärel öhe, et oma saatusele vastu minna…

Ka selle romaani puhul torkab silma, et loo lahendus saabub mitte kellegi nutika detektiivitöö tulemusel, vaid täiesti juhuslikult. Juhuslikult näevad teised peategelased Anu aknas valgust, satuvad asja uurima minnes talle peale ja kuulevad kurba lugu narkomaanist poja ja Anu kriminaalse tegevuse kohta. Olnuks Anu pisut vähem jutukas, oleks ta võinud öösel külla tulnud naabrid lihtsalt koju saata, kuid autor pani selle asemel kirja teatraalse finaali, milles vanadaamidest detektiivid etendavad paraku vaid ammuli sui kuulava publiku osa.

Täpselt sama näeb ka Evelin Alliksaare ja Silja Kerge romaanis "Rääkimine hõbe, vaikimine kuld" (2022). Siingi ei lange ühelegi romaani tegelastest – ei kriminaalpolitseinikule ega eraisikule – osaks kuritöö avastaja au. Autorid reserveerivad selle hoopis endale, andes viimases peatükis kiire ülevaate, kuidas asi tegelikult oli. Seejuures muigab kurikaelast peategelane politsei ponnistuste üle teda kinni nabida ja nii jääb paratamatult mulje, et ta jätkab ka edaspidi takistamatult tüütute tunnistajate kõrvaldamist.

Niisiis on kõigi kolme romaani komistuskiviks saanud oskamatus lugu haaravalt ja usutavalt lahti sõlmida: loo lahendus ei tulene tegevuskäigust endast, vaid tekib meelevaldselt, otsekui autori väsinud võlukepikese puudutusel. Ja kui "Võla" puhul saab rääkida puändist, siis "Valikutes" ja "Rääkimises…" on lahing kaotatud veel enne, kui see üldse alata jõudis. Paratamatult tekib mõte: kas autoril, kes ei valda veel süžeeloomise oskust ja kelle teos on seetõttu pingestamata ja lõtv, on üldse asja krimižanrisse…

Karakteritega kimpus

Sündmustiku kõrval on krimiloo teine tähtis komponent karakterid. Need peaksid töötama sündmustiku heaks ja sellega käsikäes, avanema süžee käigus, mitte autori sõnaohtrate seletuste kaudu. Algajad kirjutajad puistavad teksti üle küll tegelaste biograafia, peresuhete, eluviisi ja töökorralduse üksikasjadega, ent jätavad nende vahetu käitumise ja reaktsioonid sisutühjaks ning üheülbaliseks. Lugejal ei jää üle muud, kui autorit uskuda, sest ise veendumiseks võimalust ei anta. Niisugused "lahtiseletatud tegelased" on pigem märgid, mitte karakterid, ega ärata vähimatki tahtmist sisse elada või kaasa tunda.

"Rääkimises…" mestib märgilisusega kohati ka ebausutavus, lausa vasturääkivus. Lisaks oma pahelisuses maitsetuna mõjuvale koolidirektorile Merike Kadastikule (huvitav, kuidas kriminaalse minevikuga subjekt üldse koolidirektoriks sai – kas läbis vanglas õpetajate lühikursused?) tunduvad ebausutavad ja vastuolulised ka Jaagupi ja Pauli tegelased: kord kirjeldatakse Jaagupit abivalmi, hooliva ja soojana, kord aga sotsiopaadist väljapressijana; Pauli kord ebameeldiva tüübina, kord toetava semuna. Ma ei tea, kuidas nägi välja autorite tööjaotus, kuid tahtmatult meenub üks stseen vanast "Prostokvašino" multikast: poiss istub vanematele kirja kirjutama, peab aga miskipärast töö pooleli jätma. Läkituse lõpetab tema koer, aga muidugi täiesti omas laadis. Kui ema ja isa seda kaasautorluses sündinud kirja loevad, on nad otsatus hämmingus – nende pojal valutavat käpad ja karv tulevat lahti. Umbes samasuguses hämmingus võib olla ka "Rääkimise…" lugeja, kes püüab leida romaani karakteritest mingit järjepidevust ja loogikat.

Eetilised koperdused

Kriminaalromaanis on traditsiooniliselt tähtsal kohal teatud moraalne aspekt, kuna enam kui teistes žanrides käsitletakse siin niisugust peent teemat nagu kuritegu ja karistus, hea ja kurja tundmine. Krimijutul on traditsiooniliselt olnud kohustus olla kõige hea poolt ja kõige halva vastu. Mis mõtet oleks vastasel juhul üldse kuritegusid uurida ja kurjategija välja selgitada?

Imelikul kombel on siinsed konkursandid just moraaliga kimpu jäänud. Romaane lugedes tekib tunne mingist äraspidisest eetikast, mis on seletatav pigem algaja autori läbimõtlematuse kui sihiliku kavatsusega. Loodetavasti. Sest muidu hakka või arvama, et "Kolga-Jaani krimi" üks iseloomulikke jooni ongi olla kõige halva poolt ja kõige hea vastu.

"Võlas", nagu öeldud, saab mõistatus lahenduse peategelase Anu ülestunnistuse kaudu, milles aga domineerib kõhkluseta eneseõigustus. Tundub, nagu oleks poja surm vabastanud Anu eetilistest tõekspidamistest ning avanud talle tee raha kokkuajamiseks mistahes hinnaga. Ning ükski neist, kes tema öist pihtimust kuulavad, ei paota suud ega esita ühte lihtsat küsimust: kas narkodiileriks hakkamine oli siis tõesti ainus väljapääs? See küsimus jääb kõlamata, mistõttu tekib paratamatult tunne, et taoline vaikimine väljendab autori nõusolekut kurjategija loogikaga. Aga mõelge nüüd, mis juhtuks siis, kui kõik hakkaksid Anu kombel elult võlgu sisse nõudma…

Ka "Valikute" eetiline sõnum on kaunis segadusttekitav: 68-aastase elurõõmsa ja energilise peategelase enesetapp leiab autori silmis igakülgset heakskiitu. Jällegi tahaks küsida: mis saaks siis, kui iga kurva diagnoosi saanud vanur hakkaks endalt kohe ülepeakaela elu võtma? Ja kas see mitte ei meenuta ühte vana jaapani filmi, kus kõik teatud ikka jõudnud eakad külaelanikud kaljult alla tõugatakse, et nad teistele risuks jalus ei oleks? Võib-olla leiaks siit inspiratsiooni uueks pensionireformiks? Kummaline tundub ka see, et mõistlikku meeldetuletust "seadus on seadus ja see kehtib kõigi, ka prokuratuuri ja uurimisvalitsuse töötajate jaoks" nimetatakse selles raamatus solgiga üle valamiseks (lk 104) ja meeldetuletajal (kes selleks, et lugeja ikka teaks, kelle poole tuleb hoida, on eelnevalt võimalikult naeruväärseks tehtud) köetakse kõrvad tuliseks. Kas säärane korporatiivne kaksikmoraal, mida pealegi õhinal õigustatakse, ei võiks tekitada lugejas teatud kõhedust selleks puhuks, kui ta ise peaks kunagi taolise mõtteviisiga  "seadusesilmade" kätte langema?

Kõhedakstegevalt läheb moraaliga alt ka "Rääkimine…". Olles pikalt siia-sinna rabelenud, otsustab Birgit lõpuks teha õige sammu: usaldada täiskasvanuid, kelle käsutuses on hoopis rohkem vahendeid tema elu raske umbsõlme lahtiharutamiseks. Millegipärast valib ta aga oma usaldusaluseks just koolidirektori, kes osutub südametunnistuseta lurjuseks ning teeb Birgitile külmavereliselt lõpu peale. Tekib küsimus: millise signaali autorid noorele lugejale sellega annavad? Ära usalda kunagi täiskasvanuid ja ära mingil juhul küsi neilt lootust ja tuge! Ära räägi neile kunagi midagi! Vaikimine on kuld! Ja kes seda veel taibanud pole, saab pesapallikurikaga kuklasse. Romaani lõpp jääb kõlama kurjuse ülepaisutatud triumfina – kõik head inimesed või vähemalt väiksema kaliibriga sulid on kõrvaldatud ning mõrvarlik koolidirektor pühitseb iseenda ja kurjuse võitu.

Kirjastused, tõstke kõrgemale latid!

Romaanikonkursid on omamoodi lüüsid, mille kaudu saab kirjutamishimuliste kodanike grafomaanlik adru hoovata väljaandjate töölauale. See on küllaltki loomulik protsess, mille käigus loodavad toimetajad adrust ka midagi väärtuslikku välja noppida. Avastada mõni noor või mitte enam nii noor talent, uus ennenägematu autor. Ent kui väärtuslikku ei leidu, siis on kaks võimalust: kas kuulutada võistukirjutamine läbikukkunuks või teha halva mängu juures hea nägu ja avaldada kokkuvoolanud materjali hulgast kõige esileküündivamad küpsetised. Kolm korda võib arvata, kumma variandi kirjastused tavaliselt valivad.

Selles poleks ju iseenesest veel midagi halba, kui rämpskirjanduse avaldamine piirduks üksnes kirjandusvõistluste raamidega. Paar kergekäeliselt avaldatud hädaraamatut võib ju üle elada. Ent probleem on siiski tõsisem ja haigus juba sootuks kaugemale arenenud: grafomaania on kirjastuste lahkel kaasabil jõuliselt tungimas eesti kirjandusse ja teeb seda just põhiliselt noorteromaani ja krimižanri kaudu. Lati allalaskmise soov kitsalt olustiku rööbastes kulgeva, üldistusvõimetu, mõttevaese ja keeleliselt banaalse produktsiooniga näib olevat tabanud ka seni soliidsemaks peetud suurkirjastusi nagu Varrak ja Eesti Raamat. Suundumus tundub seda ohtlikum, et nii mõnigi neist pulp fiction'i "kirjanikest" näib arvavat, et tema tulekut kirjandusse võib pidada igati kordaläinuks (kui kord juba trükivad!) ning treib oma teist või viiendat või seitsmendat raamatulaadset toodet. Ja selliseid autoreid on oi kui palju! Nii palju, et võime juba peaaegu rääkida mingist "uuest normaalsusest" omamaises kirjanduses. Varsti ei julge enam ükski toimetaja soovitada autorile niisuguste kirjutiste sahtlisse jätmist – kuni autor on õppinud töötama sõna, mõtte ja kujundiga. Või kuni ta on leidnud oma pingelises literaadielus pisut aega ka Tammsaare lugemiseks…

¹ Birk Rohelend. "Kes tappis Otto Mülleri?" – Tallinn: Postimees, 2021, lk 182.

² 2024. aastal ilmus Evelin Alliksaare ja Silja Kerge sulest ka romaani järg, "Silm silma, hammas hamba vastu". Kuna raamat ilmus pärast käesoleva teksti kirjutamist, ei ole seda siin käsitletud.