Enda viimaste kuude üheks eredamaks lugemiselamuseks peab Vahter Horvaatia-Serbia kirjanik Bora Ćosiću romaani "Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni". "See räägib nõukogude aega mäletavatele inimestele natuke tuttavliku loo ühest suhteliselt tavalisest perekonnast nõukogudeaegses Jugoslaavias. Ta üsna lustakalt kirjeldab sellist olmet ja see on küll raamat, mida soovitaksin lugeda inimesel, kellel kiiksuga huumor korda läheb."

James Joyce'i "Ulyssese" eestikeelne tõlge on Vahteril aga veel lugemata. "Kuna ma selle raamatu ingliskeelse lugemisega jõudsin omal ajal kusagil 15. leheküljeni, siis ma pole sada protsenti kindel, et ma jaksan selle alla kugistada," tunnistas ta.

"Kirjandushuvilisena mul on hea meel, et see raamat on eesti keeles olemas. See on põhimõtte küsimus, et väärikad raamatud peavad su emakeeles olemas olema. Aga ma arvan ühtlasi, et see on üks seda tüüpi raamatutest, mida palju pannakse riiulisse, aga tegelikult läbi ei loeta," rääkis Vahter ja märkis, et seal pole tegelikult midagi imestada. "Erinevaid raamatuid loetakse või ostetakse erineval põhjusel, nii ta lihtsalt on."

Üks eelmise aasta edukamaid ja olulisemaid ilukirjandusteoseid oli Vahteri sõnul eesti kirjanduses Urmas Vadi romaan "Kuu teine pool". "Kui ma mõtlen selle kalendriaasta peale, siis ilukirjanduse mõttes on olnud suhteliselt tagasihoidlik siiamaani. Ei ole ilmunud kuigi palju eestikeelset ilukirjandust, mis oleks väga suurt tähelepanu äratanud, võib-olla ainult aasta alguses oli Carolina Pihelgase "Lõikejoon". Aga ma usun, et see siiski muutub, sest me tasapisi hakkame liikuma üha rohkem selle poole, mis on meil siin Põhjamaades ja Lääne-Euroopas: iga aasta olulisemad uued ilukirjandusraamatud ilmuvad sügisel."

Üks žanridest, millele Eesti kirjastajad rahvusvahelisel kirjandusväljal tormi jooksevad, on Vahteri sõnul endiselt elulood. "Neid loomulikult pole palju, kes ülemaailmselt tähelepanu ärataksid. Sel sügisel on rahvusvaheliselt kaks elulugu, mida tohutult palju tõlgitakse ja katsutakse umbes samal ajal avaldada. Üks on näitleja Al Pacino ja teine Elvis Presley tütar, Lisa Marie Presley," rääkis Vahter.

Huvitav nähtus on Vahteri sõnul aga fantaasiakirjandus. "Seal on küll endiselt mõned sellised populaarsed autorid, aga nende tõlkimisega on teistes keeltes tekkinud huvitav nähtus, et tõlked eriti ei lähe, lapsed loevad inglise keeles. See nähtus on ka Eestis väga suur viimasel ajal," selgitas kirjastaja, miks enamik Eesti kirjastusi ongi fantaasia žanri eesti keeles avaldamisest peaaegu loobunud.

Endiselt on Vahteri sõnul küllaltki suur kriminullide turg. "Seal ilmub väga palju ja ka Eestis ilmub krimikirjandust natuke liiga palju. Ega neil kõigil ei ole tegelikult ostjaid, see on lihtsalt turg, kust on väga palju võtta pidevalt, sest tundub, et võiks ühe asjaga proovida, teise asjaga proovida," sõnas ta ning lisas, et krimikirjanduses on oluline, et sel oleks küljes mingi oma kiiks.

Vene kirjandusega läheb Vahteri sõnul aga mitmel põhjusel halvasti. "Meile endiselt pakutakse ka Venemaalt või vahendajate kaudu, kas me tahame üht või teist asja avaldada. Aga nendest vene kirjanikest, kellest on Eestis väga lugu peetud, ükskõik, kas me räägime Ulitskajast, Akuninist või kellestki teisest, siis neil hetkel ei ilmu midagi uut. On selline vaikiv periood suhteliselt. Ja mõnes mõttes on ka endal tõrge valida, et kui kohane see tundub, et sa avaldad sellise romantilise lookese tänapäeva Venemaast, see tundub veider."

Luulet antakse Vahteri sõnul Eestis endiselt välja, kuid müüginumbrid sõltuvad väga palju nimest. "On teatud ring luuletajaid, keda endiselt täitsa ostetakse, aga noorel ja tundmatul luuletajal ei ole ju kunagi lihtne olnud. Ma usun, et seal ongi see vahe, kas tema tiraaž on 1000 või 200," rääkis Vahter ja lisas, et ka teatud klassikuid loetakse endiselt. "Usun, et on võib-olla viis kuni kaheksa meie seast kaua kadunud Eesti luuletajat, keda loetakse siiamaani."

Vahter sõnas, et üldises mõttes loeb eestlane endiselt, probleem esineb aga vanusegruppide lõikes. "Seda on natuke raske ennustada, milline on olukord 10 või 30 aasta pärast. Me ei ole siin kuidagi teistsugused, sama räägivad kõik teised rahvad-keeled. Mina ei julge ülbet ja lihtsat rohtu öelda selle vastu, kuidas kõik noored lugema panna, see on ikka ülemaailmne küsimus. Paljud asjad algavad ka kodust."