Kõigepealt küsin, nagu tänapäeval ikka kombeks, Briti koolilaste traumaatilise lapsepõlve kohta. Eestil pole seni veel olnud oma õiget kuningliku pere liiget...

Ma olen saadaval, kui vaja.

...peale mõnede tundmatute mässuliste juhtide 14. sajandist. Aga Suurbritannial on olnud üle 60 kuninga ja kuninganna. Muidugi peavad koolilapsed nende kõigi nimed ära õppima. Kuidas Briti koolilapsed selle katsumusega toime tulevad?

Ma ei usu, et koolilapsed tänapäeval kuningate ja kuningannade nimesid
enam pähe õppima peavad. On üks luuletus, mille saab pähe õppida. Või saab osta joonlaua, millel on kõigi valitsejate nimed.

See oleks muidugi spikerdamine.

Täitsa võimalik. Nende joonlaudade üle käib alati vaidlus, sest kui Tudorite ajaloole mõelda, siis meil on kuningas Henry VIII, talle järgneb ta poeg Edward ja temale järgneb omakorda Lady Jane Grey, kes oli kuninganna kõigest 9 päeva. Kas ta läheb kuningannana kirja?

Meil oli üks peaminister umbes kaks tundi ametis.

Kaks tundi? Kas teil on peaministrid joonlaual?

Ilmselt mitte.

Mõni ütleb, et ta oli üheksa päeva kuninganna ja peaks seega olema joonlaual ja tema järel tuleks Mary I. Ma töötan Hampton Courti lossis kuraatorina ja meie poes on müügil T-särk kõigi nimedega. Kunagi tahtsin kirjutada raamatu kuningas George II. Sain USA-s kirjastamislepingu, kui saatsin neile selle T-särgi. Rõhutasin, et George II oli sellelt välja jäetud. Tema lugu oli täielikult unustatud. Kirjastajad kiitsid heaks. "Jaa, jaa, siin on midagi uut, keegi ei tea temast midagi."

Kas eksamile minnes tohib selle T-särgi selga panna?

Hea küsimus. (naerab)

Aga kui veidi tõsisemalt rääkida, siis mis sa arvad, kui paljusid neist valitsejatest teab tänapäeva keskmine Briti täiskasvanu?

Ilmselt ei teata väga paljusid. Öeldakse, et kuningas Henry VIII oli see, kellel oli kaheksa naist. Ei, tal oli kuus naist.

Aga ma mõtlesin sellele ja ma pole kindel, kas on oluline teada suurte ajalooliste isikute nimesid. Mina eelistaksin ajalooteadmisi kultuurist ja ühiskonnast, ka teistest ühiskonnakihtidest pärit inimeste ajaloost.

Jah, teadmised riigivalitsejate nimedest pole nii head, kui võiksid olla, aga ma pole kindel, kas see on suur õnnetus. Kahtlustan, et Briti kuningatest ja kuningannadest on kõige enam huvitatud vist ameeriklased. Nad armastavad neid!

Aga rääkides sellest, kuidas sina ajaloo juurde jõudsid, kas teadsid juba varakult, et tahad ajalugu õppida? Mis olid sinul lapsena lemmikud ajalooteemad? Või miks sa tahtsid minna ülikooli ajalugu õppima?

Kui olin laps, siis jõudsin ajaloo juurde nagu paljud teised, ajalooliste romaanide kaudu. Nautisin neid väga. Minu lemmik oli Jean Plaidy, Briti kirjanik.
Ta kirjutas just lastele ja noortele. Mul on endiselt alles tema teos "Noor Elizabeth". See räägib Elizabeth I, kõigi lemmikkuningannast. Minu eksemplaril on kaanel pilt Hampton Courtist, kus täna töötan. Vaatan oma raamatut ja mõtlen: "Saatus!"

Sain selle raamatu oma naabritüdrukult kingituseks. Täiskasvanuna märkasin, et ta oli selle varastanud meie kooli raamatukogust, laenutussedel on endiselt küljes, aga seda tagastada on vist juba hilja. Igatahes meeldis mulle koolis ajalugu, aga oli üks probleem.

Nimelt, mu isa oli teadlane, praegu on ta pensionil. Ma ei taha tekitada lõhet
humanitaar- ja loodusteaduse vahele, sest maailm vajab mõlemat, aga isa tahtis väga, et minust saaks teadlane nagu tema. Seega hakkasin keskkoolis õppima
bioloogiat, keemiat, matemaatikat.

Pärast umbes ühte semestrit ütles mu ema, keda pean kiitma, et lõpeta see ja tee, mida süda ütleb ja hing ihaldab, "Õpi ajalugu!" Siis pidin ma seda isale ütlema. Ta ütles sõnad, mis on meie peres kuulsaks saanud. Ta ütles: "Kui sa saad
teaduskraadi ajaloos, tüdruk, siis hakkad sa elatist teenima peldikuid küürides!"

Praegu talle ei meeldi, kui seda meelde tuletatakse. Mingis mõttes ta seda öeldes eksis, sest meil on ju vaja ka peldikuküürijaid. Selles ametis pole midagi halba! Aga omal moel oli tal ka õigus, sest minu töös kulub palju aega sellele, et mõtlen ja räägin inimestega Hampton Courti ajaloolistest tualettidest. See on külaliste jaoks väga huvitav teema.

Ajalugu, nagu paljud teised valdkonnad, on olnud üsna mehine teadus, kui nii võib öelda. Kas see on ka tänapäeval nii või mitte enam nii väga?

Kui ma sain esmakordselt võimaluse juhtida telesaadet, siis sain ma selle ameti just seepärast, et ma polnud Simon Schama või David Starkey, kes olid toonased ajaloosaadete juhid. Mina olin siis noor naine, mitte vanem mees.

Tänapäeval pole see minu arvates enam mingi teema. Ajaloolased, keda tuleks praegu saadetes esile tuua, on eri piirkondade aktsendiga, eri rassidest, ka eri ühiskonnaklassidest. Nii et minu meelest ei ole ajaloo-alal ega selles, kes ajaloost rääkida saab, piisavalt intersektsionaalsust.

Aga masendav on see, sina, Tauno, kindlasti tead seda, et kui vaadata raamatute müüginumbreid. Siinkohal ütleb turg oma sõna. Keegi ei sunni kedagi midagi ostma. See pole nagu telesaade, mida pead vaatama kindlal kanalil. Kui inimesed lähevad oma rahaga raamatupoodi, eelistavad nad ajalooraamatuid, mille autorid on mehed ja see pole hea. Äkki saaksid meesautorite kirjastamise mõneks ajaks lõpetada, Tauno?

Vähemalt algus on meil tehtud.

Aga kui vaadata ajalooteemasid, siis kas on olemas nn meeste ajalugu ja naiste ajalugu? Kas need on eraldi valdkonnad? Olen alati mõelnud, et mehi paelub üleliia sõda, ohvrite arv. Kas see lõhe on ikka endine?

Mul on tuttavaid naisajaloolasi, kes sõdu uurivad, ja tuttavaid meesajaloolasi, kes uurivad tikandeid. Mingeid reegleid enam pole. Aga turg näitab, et inimesed kalduvad ühele või teisele poole, vastavalt oma soole.

Mitte et mind ei huvitaks sõjaajalugu, ma ei arva, et poliitika või põhiseaduse ajalugu pole olulised. On küll olulised, aga mind isiklikult on pigem köitnud ajaloo räpased üksikasjad, igapäevaelu ajalugu.

Seegi on poliitiline, sest minu arvates ka isiklik on poliitiline. Me saame lugeda revolutsioonilistest muutustest ühiskonnas ja kultuuris, uurides pealtnäha pisiasju, mida ajaloolased nimetavad materiaalseks kultuuriks, mis on peen sõna "igasugu asjade" kohta.

Paljud, kes tulevad Hampton Courti lossi, Henry VIII koju, mõtlevad, et nad peaks esitama küsimusi reformatsioonipoliitikast või baroki esteetikast, aga tegelikult tahavad nad teada, milliseid sokke inimesed kandsid, kus toitu valmistati, kes nõusid pesi. Needki on kõik olulised küsimused.

Kui sellistele küsimustele vastused leida, siis saab palju teada ühiskonna struktuurist, soorollidest ja muust. Vastan rõõmuga ka lollidele
küsimustele. Mul pole mingit väärikust ega häbi, sest ma mõtlen endast kui teemade sissejuhatajast. Olen rõõmuga valmis tegema, mida vaja, et tuua inimesed minevikumaailma.

Paljud ju arvavad, et neile ei meeldi ajalugu. Mina pole nõus. Neile ei meeldi ajalugu veel. Neil pole olnud võimalust lasta mind neid töötlema.

Sa oled teinud telesaateid ja taskuhäälinguid ka kuritegevuse ajaloost. Siin on omamoodi veider erinevus. Mehed eelistavad sõdade puhul ohvrite loendamist, aga naistele meeldivad krimiromaanide müsteeriumid või tõestisündinud kuritegude saladused. Millest see erinevus tuleb?

Jah, on huvitav, et paljusid krimikirjanduse ja tõsielulise krimikirjanduse üllitisi tarbivad just naised. Olen kuulnud mitut teooriat, miks see nii võib olla. Ühe teooria järgi tunnevad naised end ühiskonnas enam haavatavana ja juba eeldavad katastroofi, kui saate aru, mida mõtlen. Arvavad, et nendega juhtub midagi väga halba.

Ma arvan, et soov kuritegudest rohkem teada, "kuritegevuse nautimine", mida on kohutav öelda, aga seda me teeme, kui vaatame dokumentaalsaateid kuritegudest või kuulame selleteemalisi taskuhäälinguid – see kõik on võimalik ainult arenenud maailmas, kus inimese elukeskkond on üldiselt puhas, turvaline ja mugav.

Mind huvitab tõsiselt selle hobi ajalugu. Ma arvan, et üks põhjus, miks Suurbritannias kujunes varakult välja krimikirjanduse koolkond, on see, et Suurbritannias toimus varakult tööstusrevolutsioon. Enne tööstusrevolutsiooni, 18. sajandi Suurbritannias, olnuks ilmselt inimese suurim hirm surra nälga või nakkushaigusse või ehk hukkuda sõjas. Sa elasid kusagil külas, tundsid kõiki naabreid – sul olid sellist laadi hirmud.

19. sajandil elasid britid peamiselt juba linnades. Elu oli puhtam ja mugavam. Oli veevärk, politsei, imelised kemikaalid, millega kodus parasiite tappa. Aga sa ei pruukinud enam teada, kes on sinu naaber. Inimeste mõttemaailmas avanes nagu uus ruum. Nad olid looduse ohtude eest kaitstud, aga tekkis hirm selle ees, mida imelik tüüp naaberkorteris teha võib. Äkki on ta sarimõrtsukas?

See krimikirjanduse ja kuritegevuse saadete nautimine käib kaasas neuroosiga,
ärevusega, paranoiaga ja kõige muuga, mida tänapäeva linnaelus "naudime".

Üks tore asi tänapäevasema ajalookäsitluse juures on see, et pole enam raamatuid nagu "Maailma ajalugu 20 peatükis". On pigem niinimetatud mikroajalugu – ajaloo selgitamine spetsiifiliste pisiteemade kaudu. Olgu see toit, tervishoid, haigused, mänguasjad, nööbid ja nii edasi. Kas sinul on ka mõni mikroajaloo spetsiifiline pisike uurimisteema, mis sulle huvi pakub või millest oled lugenud?

Mul oli mõne aasta eest imeline võimalus, mis kasvas tegelikult välja minu abielust. Kas tead sellist Suurbritannia saadet nagu "Strictly Come Dancing"? USA-s on see "Tantsud tähtedega".

Jah, meil on samuti.

Tavaline inimene õpetatakse tantsima koos profiga. On suur tantsuvõistlus, väga peen ja särav. Igatahes, ma abiellusin ja mu abikaasa veenis mind alla kirjutama abieluvaralepingule, mis oli väga lühike, selles oli vaid üks punkt. Nimelt, et ma ei lähe kunagi tantsusaatesse.

Kui mind kutsuti, pidin vastama, et kahjuks ma ei saa. Minule oli see südantlõhestav, sest ma oleks nii tahtnud. Selle asemel leidsin enda jaoks uue lahenduse – tegin terve saatesarja tantsimise ajaloost. Tantsu kaudu uurisin ühiskonna ajalugu.

Saade nägi välja nii, et minu meeskonnas oli kuulus Briti võistlustantsija Len Goodman ja me pidime õppima selgeks tantse eelmistest sajanditest. 18. sajandist õppisime menuetti. See on väga range hierarhiline tants hierarhilisest ajastust. Mehed ja naised tantsivad eraldi kahes pikas rivis. Seda on arvatavasti ajaloodraamadest ka nähtud.

19. sajandist õppisime ära polka. See oli ikka dirty dancing, sest esmakordselt panid mees ja naine teineteisele käed ümber. Nad keerutasid põrandal. See puudutab ka moodi, sest polkat tantsides on kõige efektsem kanda laia krinoliinkleiti, milles saab end keerutada.

Siis jõudsime 20. sajandisse tšarlstoniga. 1920. aastate seltskonnanaiste tants, kes ei pruukinud veel abielus olla, sest võimalikud kavalerid olid esimeses ilmasõjas hukkunud. Võib-olla töötasid need naised esmakordselt väljaspool kodu. Need võisid olla briti naised, kes 1918 said esmakordselt valimisõiguse. See oli vabanemise tants, jõunäitamise tants. Naine tõukab end mehest lahti ja tantsib omaette. Liikumises on midagi aafrikalikku. See on omamoodi mikroajalugu.

Mida su abikaasa saatesarjast arvas?

Ta oli päris pahane. Ei olnud kuigi rõõmus. "Siin järgiti seadust sõna-sõnalt, mitte aga selle mõtet."

Mulle meeldib analoogia, et arhiivis töötamine on nagu varandusejaht või seenelkäik. Arhiivis on alati tohutul hulgal materjali ja leiad ikka asju, mida ei otsinud, läksid sinna ju hoopis teisel põhjusel. Kas sina oled läinud kunagi mingit konkreetset asja otsima ja leidnud midagi hoopis muud, mille järel üldse vahetasid teemat?

Jah. Ma saan aru, millele sa viitad. Aga võib-olla kujutad sa ette, et ajaloolase amet on selline üksildane kangelaslik uurimistöö. See on üldlevinud arvamus. Ajaloolast peetakse inimeseks, kes läheb tolmusesse arhiivi, avab raamatuid,
mida pole sajandeid puudutatud.

See on tõeliselt solvav professionaalsete arhivaaride suhtes. Arhivaarid hoolitsevad, et arhiivid poleks tolmused. Nad hoolitsevad ka selle eest, et arhiivid oleksid kataloogitud. Põhjus, miks ajaloolane enamasti arhiivis käib, on see, et keegi on seal käinud enne teda. Inimesed ei mõista, et ajalugu on meeskonnasport – ajaloolane seisab alati enne teda tegutsenud ajaloolaste õlgadel. Nende tehtud märkmed on juhatanud sind arhiivi.

Seega, tihtipeale on võimalik ette aimata, mida avastad. On ebatõenäoline, et mingi üks asi su täiesti kursilt kõrvale kallutab. Pakun, et kui see juhtub, pole sul eeltöö kuigi hästi tehtud. Ajaloovaldkond on ka palju sõbralikum, kui inimesed arvavad. Vahel mõeldakse ajaloolastest kui vaenutsevatest rüütlitest, kes peavad igal juhul oma vastase tapma. Tegelikult hoitakse üksteisel käest ja toetatakse üksteist.

Kui võtta näiteks raamat, mis ka meil on avaldatud, sinu uus raamat Agatha Christiest, siis oli sul vist privileeg kasutada tema isiklikku arhiivi.

Jah.

See on muidugi väga oluline ja mõnes mõttes ka loomulik, et sa said uurida tema isiklikku kirjavahetust. Lugesid asju, mis polnud tõenäoliselt mõeldud avaldamiseks, vähemalt nende kirjutamise ajal.

Aga mis juhtub tulevikus? Ühe põlvkonna jooksul oleme kaotanud kirjavahetuse harjumuse. Kas varsti hakkame nägema võib-olla sinugi arhiivis näiteks kuninglikke kõvakettaid, kuninglikke mobiiltelefone? Kust me hakkame tulevikus sellist teavet saama?

Sa tuletasid mulle nüüd meelde, et kuigi ütlesin, et enam ei leia niisama mingeid põnevaid dokumente, siis Agatha Christie'ga seoses ma leidsin. Tema maja Devonis kuulub nüüd muinsuskaitseametile. Christie' pere andis selle mõne aasta eest üle. Muinsuskaitsel polnud veel aega kõigi dokumentide kataloogimiseks.

Ma olin üpris järjekindel ja palusin, et kas avaksite, palun, selle kapi, või selle kapi, ma väga tahaksin, et te selle kapi avaksite. Esmalt väga abivalmid ja siis üha tõrksamad kuraatorid avasid lõpuks need kapid ja me leidsime näiteks vannitoast materjali, mis oli seni jäänud leidmata. See oli vast selline indianajonesilik avastushetk.

Aga minult küsitakse tihti, et mille põhjal tuleviku ajaloolased töötavad. Küsijad näivad selle üle mures olevat. Mina arvan, et selles küsimuses on omamoodi moraalse paanika element. Arvatakse, et me peaksime üksteisele kirju kirjutama, sest nii me ju nooruses tegime. Tänapäeva ajaloolased, kes lähiminevikuga töötavad, on juba digitaalsete andmete kasutamisega harjunud.

Sa mainisid näiteks kõvakettaid. Nii juba asjad käivadki. Paljud, kes töötavad digihumanitaaria valdkonnas, uurivadki suuri andmemassiive, tuvastades teatud mustreid. Need pole enam avastamata paberid tolmustes arhiivides. Kuigi see pole iial nii olnud!

Sa oled kirjutanud raamatuid, teinud telesaateid, päris palju telesaateid, juba peaaegu 15 aastat. Sa töötad endiselt kuninglike losside kuraatorina. Minu lihtne küsimus on, kuidas sa sellega toime tuled. Milline on su tavaline aastane töögraafik, et jõuaksid seda kõike?

Mul on elus väga, väga, väga vedanud, sest mu töö on samal ajal ka mu rõõm. Ilmselt veedan töötades rohkem aega, kui paljud tervislikuks peaksid. Aga ma ei suuda lõpetada, sest mulle meeldib see.

Mulle meeldib ka kontrast Hampton Courti lossi, kirjanikutöö ja telesaadete tegemise vahel. Samal ajal ei pea ma neid tegevusi ka üksteisest nii väga erinevaks. Kõik need on minu jaoks seotud ajalooga, üritades ajalugu inimestele huvitavaks muuta. Ekskursioon Hampton Courtis on peaaegu nagu saate tegemine Hampton Courti teemal.

Küsimus on ainult mastaapides ja ajas, mis ettevalmistusele kulub. Suvi on Hampton Courtis põhiline külastushooaeg. Näitused tuleb valmis saada kevadeks, nii et aasta alguses on seal kiired ajad. Suvel on mul jällegi võimalus ringi reisida, nagu eelmisel nädala ja tuleval nädalal, et uusi saateid teha. Seegi on väga põnev. Aga puhkusereisidel ei käi ma kunagi. See oleks igav.

Raamatuid kirjutades on inimene üldiselt üksi. Teletöö puhul seda ei juhtu. Kui suur teie meeskond on? Kui palju on inimesi, kes teevad uurimistööd, otsivad võttepaiku, kirjutavad stsenaariumeid ja nii edasi? 

Teletöö puhul on sama lugu, et see on meeskonnasport. Sa oled tiimikaaslastega väga lähedane. Sina, Tauno, peaks teadma, sa ju kirjutasid samuti saadete stsenaariume.

Väiksemas mahus.

Igatahes tean, et alati on keegi, kes mu kinni püüab, kui kukun. On need, kes valmistavad ette võttepaigad ja jututeemad, leiavad parimad eksperdid, keda küsitleda. Üks asi, mida ma tõesti naudin on tippajaloolaste intervjueerimine nende töö teemal. See on suur privileeg. Ma oleksin nagu üliõpilane, kes saab veeta kaks tundi tipptasemel professoriga.

Ma ei saa küll küsida kõike, mida ise tahan, aga saan üritada jõuda tuumani, mida nad on kogu oma elu uurinud. See on eriline privileeg! Näiteks veel täna pean uurima, mida teeme tuleval nädalal. Mul on väike märkmik ja kui olen sellistel vestlustel ja ekraanil räägin, siis on mul tavaks mingid märksõnad oma märkmikku kirja panna, et ma mingi teema juurde liiga kauaks pidama ei jääks. Kuid isegi siis palutakse vahel midagi korrata, aga lühemalt.

Nüüd ütlen vahel sedasama tipp-professoreid intervjueerides. Ja siis ütleb režissöör seda minule, kui on minu kord. Enamik ajaloolasi ei tea, millal jutt lõpetada.

Sa oled öelnud, et sa pole ajaloolane ajaloolaste jaoks, vaid ajaloolane publiku jaoks. Me näeme, et publik armastab sind, sinu saadetel on suur vaatajaskond. Aga kas leidub ka mõni snoob, kes küsib, kes on see proua, kes end televisioonis ajaloolaseks nimetab? Kas on selliseid inimesi?

Ilmselt on. Kunagi rääkis mu sõber mulle loo, mis oli toimunud Cambridge'i ajaloolaste vestlusringis. Nad rääkisid: "Meile üldse ei meeldi Lucy Worsley! Populaar-ajaloolane!" Mu sõber küsis siis sellepeale, et kas nemad tahaksid olla ebapopulaar-ajaloolased.

Vist on ebaõiglane ülikooli ajaloolasi nii iseloomustada. Paljud neist tegelikult teavad, et me asume sama metsa eri piirkondades. Mõni inimene tuleb Cambridge'i sisseastumiskatsetele ja kui professor küsib, miks ta tahab ajalugu õppida, siis vastatakse, et nähti BBC2 pealt ühte saadet ja arvati, et see võib väga lahe olla. Nii et ma juhatan inimesi nende juurde. Seda võiks vahel kirjeldada kui omamoodi tööjaotust, mida mööda inimesi mineviku uurimise juurde tõmmatakse.

Üks parimaid asju, mis minuga on juhtunud ja mis on suur rõõm, on see, kui keegi kirjutab mulle Hampton Courti. Saan seal ka väga veidraid saadetisi. Hiljuti tuli mulle kingitus ühelt väikselt tüdrukult. Käsitööprojekt, mille ta oli ise õmmelnud ja täitnud. See oli kõige armsam ja pehmem kuninganna Catherine Howardi mahavõetud pea. Tüdruk arvas, et mulle meeldiks see ja tegelikult meeldibki.
Catherine Howardil on pea maha löödud ja ta naeratab! Nüüd on ta mu lauasahtlis.

Aga kirjad, mis mulle meeldivad, räägivad midagi sellist, et inimene käis minu ekskursioonil või nägi mu saadet, luges raamatut, ja see teema hakkas teda huvitama! Ta luges selle kohta veel raamatuid, siis läks kursusele seda õppima, siis sai ülikoolikraadi ajaloos. Ja nüüd tahab ta minu töökohta!

See ongi minu eesmärk. Luua endale ise asendusi. Pesumasinate kohta räägiti kunagi, et neile oli tööiga sisse programmeeritud, lähevad ise rikki ja siis tuleb pärast seitset aastat uus osta. Minul on sama programm. Loon uusi ajaloolasi mind asendama. Ma vähemalt loodan seda.

Kui tihti, kui üldse, juhtub midagi sellist, et sa pakud välja telesaate või raamatu teema ja siis ütleb produtsent või kirjastaja, et see ei sobi?

Seda juhtub kogu aeg.

Kas saaksid näite tuua? Milline idee on tagasi lükatud?

Väga raske on leida seda õiget põnevat uut uurimisnurka, teemal, mis võiks tõesti inimesi huvitada. See idee on ju vaja lõpuks kuidagi maha müüa. Seepärast on Henry VIII väga kasulik mees. Teda on nimetatud ajaloo marihuaanaks. Paljud huvituvad esmalt temast ja siis lähevad uurima 18. sajandit või midagi vähem populaarset.

Lähevad kangema kraami juurde.

Täpselt. Mingis mõttes peamegi seda tegema, see on üsna pragmaatiline. Kasutada tuntumat teemat, millest inimesed on kuulnud, suunates nad loodetavasti edasi teema juurde, mida nad ei tunne. Aga neid teemasid on väga raske leida.

Televisiooni ajaloosaated ei konkureeri ainult jalgpalliga, reklaam- või reisisaadetega. Sinu konkurendid on ka teadussaated, uudistesaated, millest me eriti sõltuvuses oleme, sest tahame ju teada, mis ilmas toimub. See on tõepoolest väga raske.

Kui vaadata tüüpilisi ajalooteemasid või persoone nagu Henry VIII, selliseid rohujuuretasandi ajalooteemasid, meie piirkonnas näiteks Stalin või Hitler, siis mida me peaksime tegema, et avardada seda teemade ja persoonide valikut?

Ma arvan, et tegelased saab samaks jätta, lihtsalt vaatenurka tuleb muuta, et lugu räägiks keegi uus. Võin tuua näite omaenda kogemusest. Selleks on muutused, mida olen enda karjääri jooksul näinud Henry VIII kuvandis. Need britid, kes temast midagi teadsid, mingis mõttes imetlesid teda. "Jajah, Henry VIII asutas mereväe!" Aastal 2016 tegime saatesarja, mis ei rääkinud Henry VIII, vaid tema naistest, tema kuningannadest.

Lugu keskendus nende naiste eludele, mida meie arvates enam ei räägitud. Mäletan, et BBC oli väga tõrges, kui pealkirjas polnud Henry VIII mainitud. Saate nimi oli lihtsalt "Kuus naist", mida peeti toona radikaalseks. Nüüd mõtlen ma, et pealkiri poleks pidanud olema "Kuus naist", sest sellega nagu määratletaks neid ainult tema abikaasadena.

Ma ei tea, kas siin teatakse muusikali, mis sellel lool põhineb. Londonis
ja mujalgi maailmas on see ülipopulaarne. Selle kirjutasid kaks Cambridge'i üliõpilast, kes märkasidki, et neid naisi tunti ainult Henry VIII abikaasadena, ja nende muusikali nimi on lihtsalt "Kuus".

Muusikalis osalevad kuus kuningannat talendivõistlusel ja peavad kõik esitama ühe laulu, tõestamaks, kes on parim Henry VIII kuninganna. Poole peal saab Anne Boleyn aru, et juba see talendivõistlus ise on patriarhaadi konstruktsioon. Ta ütleb, et jätame selle võistluse katki ja teeme tüdrukutebändi nimega Kuus. Kui te pole seda näinud, soovitan vaadata. Väga naljakas ja nutikas.

Vahel ilmub ekraanile rohkemgi ootamatuid nimesid. Näiteks tänu filmikunstile, kuninganna Anne pärast filmi "Soosik" või film "Kuninga kõne", mis vähemalt teiste riikide inimeste jaoks oli midagi uut.

Jah.

Kas on mingeid tegelasi, kelle puhul sa ootad, et kino nad üles korjaks? Kelle lugu peaks laiemalt tutvustama?

See on väga huvitav nähtus. Ja on tõsi, et paljud vaatavad neid filme ja, ma pean sellega leppima, kuigi valuliselt, võtavad seda kui ajalugu. Mõeldakse, et kui see on ajalooline film, siis järelikult nii juhtuski. Kui tuleb mõni selline film, siis helistatakse raadiost ja telest minusugustele ajaloolastele ja küsitakse, kui ajalooliselt täpne see on. Viimati juhtus see filmiga "Napoleon", mis oli suur film, kus oli palju mitteajaloolisi seiku.

Ma peaksin sellesse teemasse tegelikult rahulikumalt suhtuma, aga see ajab mind närvi! Inimesed teevad lausa kategoorilisi vigu. Minnakse kinno, arvates,
et ajalooline film on tõsi. Ei! Kui tahate teada tõde, siis vaadake hea taustatööga ja pädeva saatejuhiga dokumentaali! Mängufilm selleks ei kõlba.

Aga ma olen teadlik, et paljud tutvuvad minevikuga just nii, ja ma ka ise tegin nii, kui lugesin ajalooromaane. Ei tohi vinguda. Ka Cambridge'i ülikooli sisseastumiskatsetel saab nüüd kindlasti lugeda: "Soovin uurida 18. sajandit, sest mulle meeldib Joaquin Phoenix." Ma pean selle tõsiasjaga leppima.

Kas keegi on sulle helistanud ja küsinud, kui täpne on "Bridgerton"?

"Bridgerton"? Jah, pidevalt. See on ajaloolase jaoks väga huvitav küsimus, sest raamatud, millel sari põhineb, pole isegi nn ajalooromaani žanrist. Need on armastusromaanid, soovmõtlemine. Inimesed vaatavad kostüüme ja mõtlevad, et sellel on midagi Jane Austeniga pistmist. Aga ei ole, algmaterjal oli hoopis midagi muud.

See on suurepärane toode, imeliselt, sensatsiooniliselt ja fantastiliselt edukas terves maailmas. "Bridgertoni" eelloona tehti sari "Kuninganna Charlotte" ja tänavu on meie lossis väljas kuninganna Charlotte'i parukas, mis on külastajate seas väga populaarseks osutunud. "Bridgertoni" kolmandat hooaega filmiti just Hampton Courti lossis, nii et paljud käivad meie juures just tänu sellele. Seega väga tore.

Üks tuntumaid uusi Briti ajaloolasi on muidugi nüüd juba kõikjal maailmas kuulus Philomena Cunk. Kui palju on preili Cunk muutnud Suurbritannia ajaloo narratiivi?

Teate, kes on Philomena Cunk? Põhimõtteliselt minu paroodia. Ta on satiir otsekohestest vanakooli Briti ajaloodokumentaalsarjadest. Ta on väga nutikas, kuigi tegelaskuju esitletakse üsna rumalana. See oli päris naljakas, kui seda vaatasin, sest ma sain aru, et sarja tegijad olid vaadanud minu saateid ja parodeerinud teatud lõike nendest saadetest.

On tõsi, et mul on oma klišeed, mille lõksu ma langen. Näiteks ühe portree juurest järgmise ja sealt järgmise portree juurde jalutamine. Tema teeb pidevalt samu asju.

Tema sari on väga naljakas. Paljude enesekindlus sai pärast seda hoobi ja mõtlesid, et nad ei saa enam kunagi ajaloodokumentaale teha. Aga minul on salamisi tunne, et meie töö on oluline. Me ei lõpeta seda. Philomena Cunk, anna aga tuld!

Aga need teised kanalid, mis kunagi olid dokumentaalkanalid? Näiteks History Channel, mis 20 aastat tagasi oli hariv, aga nüüd näitab veidraid vandenõuteooriaid või keskealisi ujumispükstes mehi aardeid otsimas.

Ujumispükstes?

Vahel küll.
Kuidas me oleme sinna jõudnud? See on nagu ajalooteemade tabloid.

Teleturul on toimunud suured muutused. On suured striimikanalid nagu Netflix, mis muutsid olukorda. Avalik-õiguslik televisioon oli varem olulisem kui praegu. On tugev surve nn spetsialistide faktilisele eelarvele. See tähendab minu arvates, et paljud põnevad ajalooteemalised arutelud on jõudnud taskuhäälingute maailma. On palju lihtsam, kiirem ja odavam teha oma podcast. Nii et see on tulevik.

Me näeme edaspidi aina vähem ametlikke ajaloolisi dokumentaale. See on kurb, aga seda asendab taskuhäälingute vohamine, kus ajaloolased saavad oma hääle kuuldavaks teha. See on hea.

Kui palju aega peab mööduma, et rängast tragöödiast saab lihtsalt üks huvitav lugu või ajalugu?

See on huvitav küsimus, millega mina eriti tegelema ei pea. Sest mina teen taskuhäälingut "Lady Killers". See räägib naismõrtsukatest. Saime selleks inspiratsiooni sellest, et tõsielulistes krimilugudes kujutatakse naisi tihtipeale kas alasti metsas jooksmas või laibana surnukuuris. Nad ei ütle seal enam suurt midagi.

Mõtlesime siis, kuidas tuua naised loo keskmesse ja otsustasime kasutada naismõrtsukaid, sest meile meeldivad ka naised, kes teevad halbu asju. Ei tea, miks nad põnevad tunduvad, aga nii on.

Sari kasutab ära ideed, et kui toimub kuritegu, on see ajaloolaste jaoks hea uudis, sest kirja pannakse palju detaile, mida muidu ei jäädvustataks. Mis neil seljas oli, mis oli taparelv, milline oli tuba? Uurijad jäädvustavad ka muud. Mis tööd need inimesed tegid? Millised olid peresuhted? Mis olid nende maailmavaated?

Kuritegu võib vahel näidata valgust nende inimeste ellu, kelle kohta muidu midagi kirja ei pandaks. Seepärast hakkasimegi naismõrtsukatest taskuhäälingut tegema ja sellepärast on mul ka lemmik naismõrtsukas Victoria ajast.

Samas olime teadlikud eetilisest dilemmast ja küsisime endalt, kust see piir läheb. Et poleks elavaid sugulasi ja et me ei ekspluateeriks kellegi isiklikke tragöödiaid. Aga meie lood on kõik üle saja aasta vanad. Otsustasime, et siis on kindel ja pole ohtu, et sellest piirist üle astume.

Aga mul on mõned sõbrad, kes töötavad lähemate ajalooperioodidega ja nemad õigustavad seda enda jaoks nii, – mis võib ka õige olla, mina neid hukka ei mõista – et vahel on hea teha selgeks mõni lugu lähiajaloost, sest see mõjub ühiskonnale hästi.

Suurbritannias on näiteks üks kuulus sarimõrtsukas, keda kutsutakse Yorkshire'i rappijaks. Seni on huvi tuntud selle mehe enda ja tema tagaajamise vastu. Aga hiljuti tehti sari, mis uuris hoopis tema ohvreid. Selle loomise põhimõttega
saame vist kõik nõus olla.

Jõuame ka kollase ajakirjanduse teemani. Ka raamatus Agatha Christiest räägid sa sellest, et ta oli vahel oma elus omamoodi kollase ajakirjanduse ohver. Me seostame kõmuajakirjandust pigem tänapäevaga, uuema ajaga.

Aga see läheb ajaloos üsna kaugele tagasi. Vähemalt 19. sajandi lõppu, Inglismaal veelgi kaugemale. Millised on sinu teada varasemad näited, kuidas kõmuajakirjandus inimeste elu muutis ja mitte tingimata heas suunas?

Huvitav küsimus. Sa viitad asjaolule, et vanemas eas oli Agatha Christie väga endassetõmbunud. Ei andnud intervjuusid, ei rääkinud endast. Ta ei rääkinud oma tööst, mis mind väga kurvastab, sest tal on selline odava meelelahutusliku lennujaama-romaanikirjaniku maine, ja see sai alguse temast endast, sest ta ei tähtsustanud oma loomingut, mis oli ometi geniaalne.

See endassetõmbumine oli põhjustatud ilmselt avalikust häbistamisest, mis talle aastal 1926 osaks sai. Ta kadus kodust 11 päevaks. Toona ütles ajakirjandus, et ta tegi seda selleks, et saada avalikkuse tähelepanu, mis aitaks tal raamatuid müüa, või lavastada oma truudusetu abikaasa süüdi tema mõrvas. Hea lugu, mis? Aga see polnud tõsi.

Ta kadus, sest tal oli tõsine vaimse tervise probleem. Ta oli tõesti hädas, oli teinud enesetapukatseid. Osaliselt oli selle põhjuseks tema ema hiljutine surm ja tema mees oligi truudusetu. Lisaks lasus tal suur surve lõpetada oma järgmine bestseller. See oli tõsine survekoorem. Avalik häbistamine.

Kui vahel räägitakse, kuidas sellised asjad toimuvad internetis, kirjeldades seda kui midagi uut, mida vanal heal ajal ei juhtunud, siis juhtus ikka küll. 1920. aastatel, ajalehtedes, ja seda juhtus ka varem. Kui mõelda sõna "nõiajaht" päritolule, siis see toimus 16. sajandil. Tol ajal ei olnud ühismeediat ega ajalehti, inimesed lihtsalt levitasid kuulujutte inimestest, keda tajuti teistsugusena, kes olid kogukonna serval.

16. sajandi Šotimaal, kus käis väga aktiivne nõiajaht, elas küla serval üks veidi vanem naine, kellel oli ehk kass, kes talle seltsi pakkus, ja kes võib-olla keetis endale toitu suures pajas. Sellisel juhul oli väga tõenäoline, et teda tabavad sellised süüdistused. Küsimus oli selles, kas sa oled ringis sees või sellest väljas.

Inimest, keda häbistatakse, ei taheta kunagi omaks pidada. "Meie oleme paremad, sest me pole nagu see inimene! Meie oleme head kristlased ja tema on nõid." Seega, ma ei arva, et sel käitumisel mingisugune alguskuupäev on.

Ainult tehnoloogilised arengud.

Just. Häbistamine muutub tõhusamaks koos tehnoloogia tõhusamaks muutumisega. Aga ilmselt juba koopainimesed häbistasid üksteist.

Äkki saaksid lõpuks öelda midagi nende mõne päeva kohta, mil sul õnnestus näha killukesi Eestist. Mis mulje on jäänud? Mis sind üllatas? Mis tekitas mõtteid?

Ma nägin selle maa ilu. Nägin ka selle maa haprust. Lähen koju Inglismaale ja räägin kõigile sõpradele, et nad toetaksid Eestit ja tuleksid teid külastama.

Suur tänu!