Tiit Aleksejev: Kõigepealt ma tahan öelda, et Meelis Friedenthali romaan "Punkti ümber" on vaimustav lugemine, kes ei ole veel teost soetanud või avanud, siis soovitan seda kindlasti teha. Ma ei ütle seda sellepärast, et me oleme liidukaaslased, kiidame laval teineteise teoseid ja hõõrume pärast käsi õnnestunud turunduse üle, vaid Meelise romaan on tõesti õnnestunud ja haarav.

Meelis Friedenthal: Mul oleks kohane sinna juurde öelda samad sõnad, aga ma pean tunnistama, et ei ole veel jõudnud Tiidu uut raamatut läbi lugeda, olen umbes 200. lehekülje peal ja siiamaani on kõik väga hea. Nagu me jõudsime enne arutada, et üldiselt on nii, et kui esimesed 200 lehekülge on enamvähem, siis mõnikord juhtub, et lõpp vajub ära, aga seda hirmu praegu ei ole.

Mõnikord tuleb ka teiste Eesti kirjanike rääkides raamat jutuks ja siis on küsimus, et kas saab olla aus või tuleb olla diplomaatiline. Aga praegu ma võin küll kerge südamega öelda, et läheb väga hästi, ei ole vaja diplomaatiline olla.

Aleksejev: Aitäh sulle. Kui rääkida nüüd sinu teostest, siis ühest küljest on sul olnud õnne, sest retseptsioon on olnud sõbralik ja tähelepanelik, aga teisest küljest tundub, et kuigi neid ei ole just mööda arvustatud, siis neid on analüüsitud või käsitletud paarist rakursist. Näiteks sinu esimest teost "Mesilased" on käsitletud kui õnnestunud ajaloolist rekonstruktsiooni, mida see kahtlemata on, aga minu jaoks on see samas ka alkeemiline romaan ning veel ühte-teist.

Aga kas iseloomustaksid ise oma teost "Punkti ümber" ning millest sa soovisid kirjutada? Kas sa enda hinnangul saavutasid selle eesmärgi?

Friedenthal: Mul on endal ka selline, et "Punkti ümber" retseptsioon on olnud küllaltki hea ja isegi huvitav, aga vahepeal jääb küll selline mulje, et see, mida ma ise oleksin tahtnud kõige rohkem öelda, jääb tahaplaanile.

Hiljuti sattusin lugema Konfutsiust, kes ütles, et ta ei kurvasta, kuna inimesed ei mõista teda, vaid ta kurvastab, kuna ta ei mõista inimesi. Kui tundub, et sind mõistetakse teisiti, siis pole põhjust selle pärast kurvastada. See pole iseenesest halb. Oluline on see, et kui tekst paneb kuidagi kaasa mõtlema, tekitab mingeid küsimusi ja tekitab mingeid reaktsioone.

Minu enda jaoks on selles tekstis kõige olulisem moment koju jõudmine. See on kirjanduses ikka keskne teema – minnakse reisile, tullakse koju, mis siis toimub, mis see kodu on ja kuidas on poole reisi peal mõelda tagasipöördumise peale. Need küsimused on seal kõige kesksemad, millest ma tahtsin rääkida. Kõik muu seal ümber kas ehitab seda või püüab siis nüansserida seda. Aga eks seal on muid teemasid ka, ühelt poolt on ajastu küsimused, aga teiselt poolt ka vastolulisuse küsimus, mis mitmel pool seal tekstis välja tuleb. Ühtpidi on uue füüsika ihalus, aga teisalt ka kummaline spiritistlik vaimsus ning kuidas need kokku saavad.

See on üks asi, mida öeldakse, et autoritel väga teha ei tasu, et hakata oma raamatut ümber seletama ja kokku võtma, sest miks siis kirjutada raamatut, vaid võiks lihtsalt rääkida ja öelda, mida ma täpselt mõtlesin. Seda saabki ainult pikalt teha ja see ongi romaani mõte.

Aga kui juba oleme läinud seda teed, et proovida lühidalt kokku võtta pikka asja, siis kas sa oskad enda raamatut lühidalt kokku võtta? Samamoodi mingisse lausesse panna?

Aleksejev: See võiks olla ühe noore mehe oriendi avastamise lugu. Kümmalisel kombel on seal sarnane motiiv, mis sinugi teoses: see algab ja lõpeb pärale jõudmisega või koju jõudmisega.

Siin on tõesti ohukoht, üks Saksa kolleeg kunagi ütles, et kui rääkida kirjanikuga tema teosest või kuulata tema esinemist, siis tulemus on sama, et inimene, kellele meeldib hanemaksapasteet, kohtub hiljem hanega ja püüab saada vastuseid. Aga katsume olla siis ülesande kõrgusel.

Sinu romaani peategelane Verdi Jürgenson ongi omalaadne Odüsseus Odessast. See lugu saab alguse Esimese maailmasõja eelõhtul ja liigub sealt Vene kodusõja pöörisesse. Minu jaoks selle romaani esimene neljandik ehk Odessa kirjeldused ja kogu selle turvalise maailma kildudeks purunemine on midagi erilist ja ilmselt tänasel päeval nii kirjutamist kui lugemist mõjutab see, mis toimub Euroopas, sõda, mis on alanud.

Ma küsingi kohe ära suure eksistentsiaalse küsimus: kas kurjus ja liigikaaslaste hävitamine on vältimatu osa inimsusest või inimlikkusest? On see midagi möödapääsmatut või kust see kurjus sinu arvates tuleb?

Friedenthal: Ma ei tea. Seda, kust tuleb kurjus, on küsitud kirikuisalt juba ammu ja mitte ainult kristlikus kontekstis, selle üle on ka laiemalt pikalt arutatud.

Minu jaoks muidugi on olemine ja mitteolemine ning hirm olematuse ees ongi kurjus, kus siis olematus ise hakkab mõjutama. Kas see on inimestele omane? Jah, see on inimestele omane ja see jääb neile omaseks, sest inimene on surelik ning olematus on alati kohal, sellest ei pääse. Seetõttu inimesed hakkavad tegema igasugu asju, mida nad muidu ei tee. Sõda on igal juhul mingi hirmu vorm.

Ma hakkasin oma raamatut kirjutama enne, kui toimus venelaste sissetung Ukrainasse ning esimene osa oli selleks ajaks juba olemas. See mõjutas teataval määral, mingisugune taaskordumine. Ajalooliste tekstidega tegelemise puhul üllatab alati, et me räägime palju sellest, kuidas ajalugu on alati uus, kordumatu ning me ei saa võtta ajalugu aluseks, et prognoosida tulevikku, aga kui ajalooga tegeleda, siis ta mõjub alati äratuntavalt, me saame aru, et see on see sama. Ikka ja jälle toimuvad sarnased asjad, nüansid on muidugi erinevad, aga teatavas mõttes see asi on ikkagi taaskordumine. See on võimetus õppida.

Kui ajaloo ja sõja juurde minna, siis ma just ise mõtlesin, et sa oled kirjutanud ristisõdadest neli raamatut ning see on väga selge eesmärgiga süveneda 11. sajandi lõpu suurde sõtta. Kuidas on sellise asja juures nii pikalt olla? See on tõesti mingisuguse programm, mis vähemalt enda jaoks läbi kirjutada.

Aleksejev: Kui sa nüüd räägid kordusest, siis võime rääkida ka püsivusest. Mis mind Lähis-idas reisides on üllatanud, on see, et kogu see materiaalne pool ehk hooned, müürid ja lahinguväljad on sageli lagunenud ja kadunud, aga mentaalsuses ja suhtumises on jäänud midagi alles. On võimalik kohtuda inimestega, kes oleks kui muistsetest aegadest välja astunud. Need samad sõjapealikud, usujuhid, teatud usuline ekstaas, kättemaksuhimu ja selle sama püha sõja motiiv on seal kõik alles ja olemas.

Aga kui nüüd rääkida neist neljast teosest, siis sõda on nendes teostest vaid mündi üks pool. Kogu sellel ettevõtmisel oli ka religioosne mõõde, palverännu mööda, Jeruusalemma jõudmise mõõde. Sellega ei ole võimalik sõda välja vabandada, sõda käis sellega kaasas, aga me ei saa seda käsitleda ainult kui sellist sõjalist kampaania või sõjakäiku. Need põhjused on seal veidi teistsugused, aga ei ole mõtet ka minevikku puhtaks pesta.

Nüüd me jõuamegi sellise huvitava küsimuseni nagu rekonstruktsioon või olnu taastamine. Sinu Odessa stseenid kodusõja päevilt on väga mõjuvad, kirjeldused samamoodi Konstantinoopolist, kuhu peategelane ehk Odessa Odüsseus lõpuks välja jõuab oma spiritistlikul rännul. Ma jõudsin sinu käest küsida, et kui palju sa ise oled Istanbulis ringi uidanud ja sa ütlesid südamerahuga, et ei ole üldse. Mille põhjas sa need maailmad taastasid?

Friedenthal: See on üks asi, mille üle on palju arutatud, et kui me käime kuskil, oleme mingi koha peal, siis mida me seal näeme? Tihtipeale on see, et me ei näe seda kohta seal käies. Käid võõras linnas, vaatad jalgade ette, on palav, oled väsinud ja muretsed mingite asjade pärast. Selleks, et seda kohta õigupoolest näha, on seal vaja elada, õigemini olla kohalik, olla koha peal. Tihtipeale tähendab rännak meile seda, et see on lühike rännak, nädal või paar, aga sealt ei tule seda arusaama, mismoodi see asi on.

Seepärast on isegi parem toetud kellegi teise kogemusele, kes on seal kohapeal pikalt elanud, kes teab, mis tunne on seal olla ning siis sellest tundest lähtuda või õppida. Meil on praegu väga palju reisimist, inimesed reisivad ja omandavad kogemusi, aga enamasti nähakse samu asju, tuntakse seal samu tundeid, käiakse sarnastest poodides. Kõik on üsna ühtlane. Loomulikult otsitakse kohti, kus veel keegi käinud ei ole ning mis on turistidest puutumata, siis pannakse sellest pilt ülesse ja ka kõik teised saavad tungida turistidest puutumata kohta.

See, mis tunne seal kohapeal on, annab midagi muud ja väga vajalikku, aga ajaloo avamise jaoks jääb sellest väheks. Seda kihti, mis seal peal on, on väga raske kätte saada. See avaneb võib-olla palju paremini, kui lugeda mingeid vanu tekste, kust tuleb see tunne välja, kui selle kirjutab inimene, kes on seal kohal olnud.

Ma tean, et sina oled käinud kohapeal vaatamas neid asju, see ei ole mul mingisugune põhimõte, et ei tohi mitte mingil juhul minna, aga idee võiks olla selles, et katsuda seal pikalt olla. Mis sa arvad sellest asjast?

Aleksejev: Mulle tundub ka, et on vaja teada, kuidas tolm lõhnab selles kohas, aga see nüüd ei tähenda, et kõik need maastikud tuleb läbi rännata. Kui me räägime ajalooromaanist kui rekonstruktsioonist, siis siis tuleb neid asju silmas pidada.

Mul endal juhtus kirjutamise käigus selline huvitav seik, et üks peatükk sellest loost toimub Baalbekis Bekaa orus ja seal on seniajani püsti Jupiteri tempel Rooma impeeriumi lõpuaegadest. See on üks mõjuvamaid paiku või ehitisi, mida ma oma elus üldse olen näinud. See tõesti rabas mind ja ma püüdsin siis vastavat emotsiooni edasi anda teoses. Aga ma olin arvamusel, et seesama tempel – nii nagu teda näha on – ja need varemed on olnud muutumatud, sest seitsmendal sajandil oli seal piirkonnas maavärin ja ja nii mõndagi kukkus kokku.

Ma olin selle kirjelduse ilusasti paika pannud ja siis ma sattusin ühele kunstinäitusele, kus oli 19. sajandi prantsuse rännumeeste või siis tänapäeva mõistes etnograafide joonistuste kogu ja sellesama Baalbeki rekonstruktsioon ja ma sain aru, et, et sinder, 19. sajandil oli seda konstruktsiooni märksa rohkem püsti ja ma pidin teatud osad ümber kirjutama. Ma olin ainuke inimene sellel näitusel ja üks noor neiu, kes seal pileteid müüs, vaatas mind juba kahtlustavalt, kuna ma käisin ringiratast, pomisesin omaette ja tegin märkmeid, aga ilmselt ta oli sarnaseid tüüpe ka varem varem näinud. Päris uitama ei tohi seda ainest seega lasta minna.

Sinu romaanis "Punkti ümber" on minu jaoks läbivaks motiiviks soov näha eesriide taha ja seda soovi on tunda ka mitmetes teistes sinu romaanides. Mulle on jäänud mulje, et Meelis Friedenthal on terviklik isiksus, aga seal on siiski akadeemiline pool ja kirjaniku pool ning see kirjaniku pool on märksa pöörasem. Kas pole nii, et seda, mida sa ei saa ei saa öelda välja oma loengutes – sest siis on oht, et mõni kõrge komisjon leiab, et lektor on küll intellgeitne, aga tema mõtted on läinud väga müstiliseks –, hoiad sa ülikoolimaailmas tagasi ja selle müstilis-maagilise poole sa vabastad oma proosas?

Friedenthal: Midagi seal muidugi on, aga sa tead seda ise sama hästi, et sa oled ajaloolase haridusega, aga see haridus ei teosta ennast eelkõige akadeemilises vallas, vaid ilukirjanduslikult. See küsimus on kogu aeg üleval, miks kirjutada ajaloolist ilukirjandust, miks mitte tegeleda akadeemilise uurimusega. Sama hästi ma võiksin sinu käest küsida. Kui sina vastad, siis vastan ka mina.

Aleksejev: Minu olukord on selle võrra kergem, et ma ei ole praktivseeriv ajaloolane ning ma ei pea arvestama võimalike kahjudega, millega ma arvan, et ka sina ei arvesta lõppkokkuvõttes. Kirjanikuna võib end vabaks lasta.

Aga tõepoolest, teatud mõttes kogu tarkus või teadmised võivad osutuda koormavaks ning ühel hetkel tuleb see kõik vabaks lasta või isegi ära unustada ning lähtuda hoopis millestki muust.

See maailm, millest sina kirjutad, seal on olulisel kohal ka hallid varjud ehk siis suhtlemine teistpoolsusega. See ajastu, kus tegevus toimub, oligi spiritistlikult väga rikas – kõikvõimalikud seansid, reinkarnatsioonikogemuste vahendamine. Su tekst on neist laetud, aga kuidas praktikaga lood on? On sul endal ka õnnestunud mingi ühendus saada?

Friedenthal: Jah, seda on küsitud ennegi, aga minu vastus on kogu aeg olnud sama: minu huvi on akadeemiline. Mida iganes see ka tähendab, see on hea asi, mida öelda, aga mis on selle sisu, seda on keeruline öelda. Näiteks hiljuti toimus Saksamaal tõsine akadeemiline konverents alkeemia üle, aga seal tõepoolest oli hulk inimesi, kes olid võtnud nõuks teha need alkeemilised katsed järgi. See oli puhtalt akadeemiline huvi, aga see tähendas alkeemiliste eksperimentide tegemist võimalikult tõetruult, niiviisi, nagu neid oli kirjeldatud. Akadeemilisel tegevusel on ka mitu mõõdet.

Aga miks mind huvitab selline asi? Siin on midagi, mis on meie ajaga väga sarnane. Inimesed otsivad midagi ja katsuvad aimata, mis võiks hakata juhtuma, aga mitte selles mõttes, et toimuks mingisugune ennustavad, vaid see, et nad tajuvad, et midagi on muutumas, mingid muutused on õhus ning nende tavaliste vahenditega, mis on inimese käsutuses, ei ole nad võimelised nendest muutustest aru saama. Siis pöördutaksegi millegi poole, mille kaudu on äkki võimalik jõuda selle asja tuumani või katsuda see asi kuidagi kätte saada. See oli sellel ajal nii, on praegu ja võib-olla on igal ajal täpselt see sama lugu.

See on tegelikult ka sinu tekstis sees, inimesed tegutsevad, nad tajuvad, et mingid suured muutused on toimumas. 11. ja 12. sajand oli tohutute muutuste aeg Euroopas, nn 12. sajandi renessanss hakkas pärast seda pihta. Inimesed tajusid sel ajal selgelt, et midagi on muutumas ning see muutumise tunne väljendub teataval määral alati selles, et see ei ole meie käes. See muutumine toimub, aga see tehakse meile kuskilt mujalt. Meil on see, et ühiskond muutub, tahame me või mitte, me näeme, et see muutub ümberringi, me tunneme seda, aga kuidas selle muutusega hakkama saada?

Sinu peategelasel on kogu aeg see sama küsimus: maailm läheb, midagi toimub, aga kuidas sellega kaasas käia või siis sellega kuidagi kaasa joosta?

Aleksejev: Seal on veel selline huvitav mõõde, et Jumalariigi saabumine juba inimeste eluajal. Pühakirjas on samuti öeldud, et Jumalariik tuleb vargsi, samamoodi nagu Messias tuleb vargsi kui varas öösel. Mulle on jäänud Esimese ristisõja allikaid ja kõikvõimalikke akadeemilise käsitlusi lugedes mulje, et kaks maailma on juba kohtunud. Messias on vargsi tulnud ja need palverändurid, kes Jeruusalemma poole teel on, et see teekond pole ainult ruumiline, vaid seal on ületatud veel üks mõõde. Nad on ühe jalaga teispoolsuses või selles samas Isa kuningriigis. Siit ka see pealkiri "Taevaminejad".

See, mul on jäänud mulje, ei olnud filosoofiline spekulatsioon või mõtteheietus, –palju neil üldse oli aega akadeemilisi dispuute pidada –, see oli teatav äratundmine või ka hirm selle ees, et kui nüüd pühakiri täide läheb – ning selles, et see täide läheb, ei kaheldud –, siis kas tõesti Jeruusalemmal leiab tõesti aset kohtumine antikristuse ja pimeduse jõududega? Ja kas see lahing, mis seal ees seisab, on midagi rängemat kui need lahingud, mis juba olid aset leidnud?

Jällegi mõõde, mis tänapäeva maailmas taandub uusvaimsuse või vaimse otsingu tasemele, aga keskajal oli ta rohkem kohal.

Friedenthal: Võib-olla jah see väljendub erinevatel aegadel erineval viisil. Praegu on meil ka tohutu uue vaimsuse laine, mis on seotud tehisintellektiga, ma saan aru, et see on ka sinu doktoritööga seotud. Seal on täpselt samamoodi selline eshatoloogiline moment, uue maailma saabumise moment, teatav lunastuse otsing.

Kõik need samad teemad on väga tugevalt esil, aga need on lihtsalt sõnastatud teisel viisil, aga see ärevus ja lootus on väga sarnased. Või kuidas sulle tundub? Kas see parallelism on ka praegu olemas?

Aleksejev: Jah, tundub, et see on osa ebakindlusest, mis praegu maailmas on. Tehisintellektist on paljuski osava turunduse tulemusel saanud hüperideoloogia ja sellega kaasneb teatav vältimatus ehk kui sa nüüd tehisintellekti oma uurimustes või kirjatöödes ei kasuta, siis sa oled millestki lootusetult maha jäänud.

Kirjanike jaoks on siin ilmselt teatav küsimus, et mis saab üldse kirjandusest ja romaanikunstist. Kas tehisintellekt võtab selle üle? Kas elav autor kaob üldsegi või muutub parimas juhul toimetajaks?

Mulle on seniajani jäänud mulje, et neid tehisintellekti programmides või platvormidel sündinud tekste iseloomustab teatav steriilsus või kliinilisus. Sealt kaob ära dialoog kahe indiviidi – lugeja ja autori – vahel. Kuidas sina seda olukorda näeb?

Friedenthal: ma olen väga nõus. See sobib meie jututeemaga hästi kokku, sest me alustasime kurjusest ja siis oli jutt tühjusest. Eesti kirjanduses on ka Vana Tühi olemas, see on tühjus, eimiski, ta paistab välja, tal on vorm justkui olemas, aga sees ei ole mitte midagi. See on nende tehisintellekti süsteem, et see on Vana Tühi või antikristus, kellega suur võitlus ees ootab, sest seal on ainult vorm, aga sisu ei ole.

Sa ütlesid ka seda, et kuna ta on statistiline keskmine, siis ta on täiesti keskpärane, mis ei ole kõigis situatsioonis sugugi probleem, seda saab igal juhul kasutada, aga kirjanduses me ei püüdle keskpärasuse poole.

Aleksejev: Me ei püüdle keskpärasuse poole ja igal juhul on meil teosed valmis kirjutatud. Hiljem me võime öelda, et Meelis ja Tiit kirjutasid tehisintellekti-eelsel ajastul või vähemalt sellel ajastul, kui tehisintellekt ei olnud veel proosa kirjutamist üle võtnud.

Kogu digitaalne maailm on nii muutuv ja tänase seisuga on minu veendumus see, et ülevõtmisega läheb veel veidi aega. Sinu mõte Vana Tühjast on suurepärane, võimalik, et antikristus ja tehisintellekt, – mitte, et neid peaks kuidagi võrdsustatama – džihaad ja äraspidine messiaism on kõik osa sellest Vana Tühjast. Kui me muudame need probleemid obsessiivseks, kogu aeg mõtleme neile ja oleme nende vangis, siis see Vana Tühi kogu aeg laieneb ja võtab meie meeled üle.

Friedenthal: Just-just, inimene kardab tühjust kõige rohkem, see on õudne.

Enne natukene jõudsime rääkida sellest, et tihtipeale neid ajendeid, millega inimesed tegutsevad, sõnastavad inimesed viisil, mis ei pruugi meile üldsegi tuttav olla. Näiteks praegu sõnastame mingisuguse asja tehisintellekti hirmuna või sõnastame apokalüptilise hirmuna 12. sajandil, neil võib olla midagi sarnast, aga praegusel hetkel me lihtsalt ei näe seda sarnasust. Kui palju me oleme võimelised nägema ajaloost neid ajendeid ja ära tundma neid sellisena, mis võiksid meid kõnetada?

Tihtipeale on see, et ajalugu lihtsalt on olemas ja me vaatame teda tänapäeva perspektiivist, aga kas meil selleni on võimalik jõuda, et saada aru, mis need ajendid võisid sellel ajal inimestel võisid olla?

Aleksejev: Ma usun, et täiel või isegi suurel määral ei võimalik seda kunagi saavutada, sest need kultuurid on ikkagi nii võõrad. Ajalises plaanis on ülesanne raske, ruumilises plaanis on ülesanne teostatav, sellest me juba ka rääkisime, et on võimalik teatud maastikud läbida ja seal midagi ära tunda, mis on enamat kui kivid või freskod. See sama moment, mis on ka sinu romaanis olemas, et jumalad ei ole lahkunud, nad on kohal ja sarnast äratundmist olen ka mina kogenud, samuti Kreekas, kui ma sain aru – olin seal parajasti oliiviaias ühe kassiga, kellega meil oli sügav vaimne vestlust –, et jumalad ei ole lahkunud, vaid nad jälgivad mind läbi oliivisalu ja ma pean olema aupaklik.

Kuskil on ürgne, see sama hirm, et kas maailm tõesti saab otsa, kas maailm hävib ja mis saab siis minu tähtsast isikust, kui maailm tõesti peaks hävima. Minu põlvkonnal see sama hirm 1980. aastatel seostus üheselt tuumasõjaga. Meid valmistati ette tuumasõjaks, tsiviilkaitse ja kõik need õppused. Selles hoones, kus meie pere elas Lõuna-Eestis, oli keldrikorrusel tuumavarjend. Praegu ma mõtlen, et selle varjendi ehitamine oli oluline samm, säärased varjendid peaksid olema ka praegustes ehitistes, aga kuidagi see hirm püsis ja praegugi, kui kuuled sireene öösel või teatud helisid, siis see hirm tuleb tagasi.

Kõige parem soovitus selles olukorras on taas pühakirjas, et ära karda. Kui see juhtub, siis see juhtub, aga ta võib juhtuda teisel kujul ja see häving ei ole lõplik. See on ka huvitav mõte, et asjad asetuvad teisele kohale, aga see ei tähenda, et kõik kaob.

Friedenthal: Teoloogiliselt ongi mittekartmine vastupanu Vana Tühjale. Kõige rohkem tahab just Vana Tühi, et sa kardaksid.

Tänu sellele, et puutun ülikoolis kokku erinevatega, siis tihti tekib küsimus, millised inimesed elavad ajaloos. See, et neid inimesi katsuda tõsiselt võtta, on väga raske. Nende inimeste tõsiselt võtmine, kes elasid 30 aastat tagasi, on kohati keeruline, aga kui 300 või 3000 aastat tagasi elanud inimeste tõsiselt võtmine on veel keerulisem. Neil on kõik tõsiselt võetavad motiivid: nad elavad oma elu, nad tõesti arvavad midagi ja nad ei ole lollpead. Seda on väga raske kätte saada.

Mul on tunne, et üks ajaloolise kirjanduse põhilise eesmärke on näidata, et ajaloos ei olnud inimesed lollpead. Nad tõesti elasid, soovisid, viibisid mingisuguses maailmas, tahtsid mingisuguseid asju. Kui küsida, miks kirjutada ajaloolist ilukirjandust, siis see võib olla üks asju, mis on minu arvates tähtis.

Aleksejev: Seal on alati suur tundmatu, aga kui vaadata sinu esimese romaani "Mesilased" ajastut, siis seal toimub tegevus 17. sajandi lõpu Tartu Ülikoolis. Ülikool oli ladina keelne, õppetöö toimus ladina keeles ning kolme-nelja võõrkeele valdamine oli midagi enesestmõistetavat, samamoodi mõned sajandid hiljem. Tänapäeval oleme liikunud monokeelse akadeemilise maailmani, kus on iseenesest mõistetav, et kõik tekstid, millest sa lähtid ja võimalik, et ka tekstid, mida sa ise kirjutad, on ingliskeelsed ning see on täiesti piisav. Tekib küsimus, et kes siis rumal on ning milline on müra ja teadmise osakaal.

Friedenthal: Sul on samamoodi, et väga mitmest rahvusest koosnevad sõjasalgad pidid leidma võimaluse omavahel suhelda ja see suhtlus toimub nendes keeltes, milles üksteisest aru saadakse. Moodustatakse segakeeli, aga see vestlus toimub.

Ladina keel oli tõepoolest üks baaskeeli, aga see ei tähendanud seda, et igaüks pidi omandama ladina keele, vaid omandati need keeled, mida oli vaja. Seda tehti väga kiiresti, on teada, et inimene tuleb 17. sajandil Rootsist siia ja kirjutab juba aasta pärast eesti keeles aleksandriini ehk luulet. Meil on raskusi selle järele tegemisega.

Aleksejev: Mina olen jõudnud järeldusele, mille eest ma teaduspreemiat ilmselt ei saa, kuna see on küllaltki enesestmõistetav, et vestlus toimus koinees või sellises köögi kreeka keeles ja selles omandati baasteadmised kiiresti. Lisaks veel kõikvõimalikud dialektid, kohalikud keeled ja sellest kujunes omalaadne paradiisikeel, mida võis olla väga jube kuulata, aga milles oli võimalik suhelda.

Rääkides taustast, siis kunagi sa ütlesid mulle, et kirjanike liidu arvamuslist on sinu jaoks olulise väärtusega, et sa jälgid seda tähelepanelikult ja me rääkisime toona vist nõiaprotsessidest, et seal on võimalik leida toredat ainest ja tabada neid motiive, mis panevad inimesi kummaliselt käituma. Aga mis sind lisaks kirjanike liidu arvamuslistile kirjutades inspireerib? Kas need on eelkõige klassikalise filoloogia traktaadid või teoloogilised traktaadid? Sinu romaanis "Punkti ümber" on palju viiteid erinevatele alustekstidele, aga need viited on diskreetsed, paljud neist tekstidest olid mulle võõrad, aga ma ei tundnud end lugedes halvasti, need olid peenelt sulandatud. Aga kas on ehk mõni autor või leiad sa inspiratsiooni muusikas või inimestest? Millised on su varasalved?

Friedenthal: Ma olen püüdnud ka mõelda, miks hakata midagi kirjutama. Selleks, et võtta ja kirjutada romaan, see on väga palju vaeva ja tööd. Ma võin omast kogemusest öelda – sina oled nüüd ka doktorantuuris –, et romaani kirjutamine on palju raskem kui doktoritöö kirjutamine. Kui juba mõni romaan on valmis, siis see doktoritöö pole üldse nii hull. Aga midagi on sarnast, sest see on teatava küsimuse esitamine: kõigepealt esitad ise küsimuse, on mingi vaev, mida on vaja siis hakata lahendama. Doktoritöös või mingis akadeemilises töös vormub see artikliks, raamatuks või mingiks käsitluseks, kus see on siis lahti kirjutatud. Romaanis on see teistmoodi, vormub ka mingisuguseks käsitluseks, kus loodetavasti tuleb see ka välja, aga mul on tunne, et need romaaniküsimused on raskemad kui doktoritöö küsimused, millele on sageli võimalik vastata ühemõtteliselt. Romaan on vastus, mis on suurem, seal on rohkem asjaolusid sees ja see väärtus ongi selles, kui sa tunned, et minu jaoks see küsimus on lahendatud ja vastus on olemas.

Selle tõttu, et ma olen kirjutanud raamatuid – "Mesilastel" ei ole järge, "Inglite ajal" ei ole järge, "Kuldsel ajal" ei ole järge" –, mille ma tunnen, et olen sellele küsimusele ära vastanud. Aga sina oled kirjutanud juba neli raamatut. Kas sa tunned, et see küsimus on suur või sa tunned, et need esimesed raamatud ei suuda vastata sellele küsimusele? Või vastavad need raamatud erinevatele küsimustele?

Aleksejev: Ilmselt need samad vastused ja liinid tahavad kokku sõlmimist, aga praegu ongi hea koht lõpetada kolme punkti ja küsimärgiga.