Pean tunnistama, et kutse tulla Anneliga vestlema tema raamatust "Karuküti tütred" oli mulle täielik üllatus. Kui raamatut lugema hakkasin, olin üsna vapustatud, sest raamat on julm, selles on palju vägivalda. Vägivalda loomade vastu, vägivalda inimeste vastu. On vaimset ja füüsilist vägivalda. Isegi vägistamist.

Aga kui juba nii-öelda vooluga kaasa lähed, selgub, et tegemist on väga nauditava ja huvitava raamatuga. Pean tunnistama, et lugemise kõrval ka natuke guugeldasin, sest raamat tegelikult ilmus aastal 2022. Ja see tõlgiti eesti keelde alles hiljuti, aastal 2024. Sellest on juba ilmunud arvustusi ka eesti keeles. Mõtlemist oli palju.

Mu esimene küsimus sulle on, mis ajendas sind seda raamatut kirjutama?

Mõte oli võtta üks klassikaline romaan ja kirjutada uus lugu sellest klassikalisest loost inspireerituna. Vaatasin oma raamaturiiulit ja silmad peatusid Aleksis Kivi "Seitsmel vennal". Mul on imeline mälestus oma noorusajast. Istusin kohvikus, Helsingis, minu lemmiklinnas. Lugesin "Seitset venda". Mind vaimustas see keelekasutus. Lõbustas see süngus ja ilu.

Kui see mõte juba pähe tuli, hakkasin endamisi arutama, mis juhtuks, kui kirjutaksin kaasaegse romaani ja paneksin peategelasteks seitse õde, mitte seitse venda, kes elavad sügaval metsas, kus nad kütivad, kalastavad, kaklevad ja joovad päevad läbi. Ja räägivad väga palju.

Kivi oli näitekirjanik, seega "Seitse venda" põhineb tugevalt dialoogil. Aga minu lugu on veidi teistsugune. Selline idee oligi.

See on omamoodi "Seitsme venna" düstoopiline versioon, sest "Seitse venda" lõpeb õnnelikult, aga seitsme õe saatus on lõpus igaühel isesugune. Tüdrukute lugu on põhimõtteliselt see, et nad elavad oma ühiskonna suhtes skeptilise karukütist isa varjus. Nad vihkavad oma ema. Minu meelest polegi raamatus sellist hetke, kui nad räägiksid soorollidest või naiste vihkamisest, aga raamat ise räägib soorollidest palju. Tüdrukud püüavad leida enda identiteeti, elades mõttega, et isa soovis, et nad oleksid koos ja ei läheks ühiskonda laiali.

Arvestades erinevusi Aleksis Kivi "Seitsme venna" ja "Karuküti tütarde" vahel, siis kas seda oli lihtne kirjutada? Kas oli lihtne seda lugu edasi arendada? Sest raamatus on otseseid viiteid Aleksis Kivi romaanile, – näiteks kui saun maha põleb – aga millised olid hetked, kui sa mõtlesid, et miski peab olema teisiti, sest tegu on tüdrukutega või sellepärast, et käes on 21. sajand?

Ma alustasin mõttega, et võtan Aleksis Kivilt täpsed stseenid ja kirjutan tegelasteks seitse tüdrukut. Aga see ei toiminud. Tundsin, et olen nagu lõksus. Siis otsustasin kirjutada täiesti erineva romaani. "Seitsmes vennas" on mõned peatükid, mida ma väga armastan ja tahtsin oma romaanile lisada.

Tüdrukud elavad seitsmepäevase matka kaugusel lähimast linnast. Nad käivad jahil. Neil on plaan linna turule kaupa müüma minna. Saada raha, et osta kraami, mida on vaja näiteks leiva küpsetamiseks.

Kaks tüdrukut lähevad turule ja müüvad kogu kauba maha. Korraga on neil käes hulk raha. Ja kui sul pole varem nii palju raha olnud, siis seal samas kõrval on baarid ja restoranid... Nad jõid kogu raha maha ja läksid koju tühjade kätega.

Sellest sai vägivald alguse, sest vanem tütar Johanna, kes on umbes 20-aastane, on tõeliselt vihane. Tema on liider, kes võttis pärast isa surma juhtimise üle. Ja nii algab vägivald. Kirjutades mõtlesin, et tahaksin uurida, mis juhtub, kui kirjutada vägivallast naiste vahel. Me pole harjunud seda nägema kirjanduses ega filmides. Kui need pole just õudusfilmid või žanrifilmid. Draamas me seda ei näe.

Naiste kaklemist näidatakse pigem koomilisena. Niisiis sel teemal kirjutada oli väga raske. Aga tahtsin väga proovida. Raamatut kirjutades kasutasin erinevaid vastandeid, nagu naised ja mehed, linnaelu ja maaelu, inimkond ja loomariik. Kui elad metsloomade lähedal, kas oled ikka inimene või tegelikult loom? Tahtsin uurida neid vastandeid, see on võitlus.

Minu jaoks on kolm vanemat tüdrukut väga kehalised, füüsiliselt tugevad. Nooremad tüdrukud on pigem vaimsed, loovad uusi asju sellest, mida metsast leiavad. Aune vestab palju lugusid. Minu jaoks olid õdede omavahelised positsioonid nagu võitlus keha ja mõistuse vahel.

Huvitav, et sa seda mainid, sest lõpus, kui nad leiavad ema kirjad, siis on tunne, et isal oli alguses esimeste tüdrukute üle suur mõju, aga siis ta nagu tüdines, et jälle sündisid tüdrukud. Ja nooremad tütred ei olnud isegi mitte lähedasemad emaga, vaid rohkem iseseisvad, avastasid omapäi maailma ja ei kasvanud isa käskude all.

Tõsi. Ja nooremad õed tahavad väga õppida. Isa, kes valitseb peret nagu klannipealik, käsib tütardel hoida eemale linnarahvast. Hoida eemale õpetajatest, arstidest, sotsiaaltöötajatest, sest meiesugustele ei tule neist midagi head. Seega isa valitsemine oli karm.

Ma arvan, et peredes ongi nii, et sa arvad, et tunned oma vanemaid, aga tegelikult ei tunne. Ja sageli, kui vanem on suremas, siis võib-olla räägib ta välja mõne varjatud saladuse. Korraga on ta hoopis teistsugune inimene, see ema. Ja ka isa on raamatus ühel hetkel tütarde jaoks teistsugune inimene.

Jah, tütred leiavad vanemate surma järel mitmeid juhtlõngu. Ema kirjad ja jutud nende isa kohta.

Räägime tegelaste kujundamisest. Selles mõttes oli lihtne, et sa teadsid, et on seitse peategelast. Alguses sa ütled, et neid on raske kirjeldada. Ei saa kirjeldada nagu seitset pöialpoissi, igaüks omamoodi. Aga raamatu edenedes hakkab selguma, millised nad on. Mõni tundub sümpaatsem, mõni nii väga ei meeldi. Kuidas sul nende kujundamine käis? Kas tundsid mingil hetkel, et näiteks viis põhikuju on juba olemas, ülejäänud olgu kõrvalisemad? Või olnuks ruumi isegi üheksale või kaheteistkümnele õele?

Seda küll mitte! Seitsmest piisas! Ma olen õpetanud koolis raamatukirjutamist. Sellest romaanist rääkides ütlen oma õpilastele, et ärgu nad endale nii tehku, mitte mingil juhul. Ei tohi luua seitset tegelast, kes kõik on pidevalt loo keskmes. See on lihtsalt kurnav.

Minuga ju juhtus nii. Mul sai täiesti kõrini. Pidin arsti juurde minema. Ei suutnud kirjutada ega lugeda, ei suutnud midagi teha. Lihtsalt istusin ja jõllitasin nende seitsme tegelase pärast. Seega kaksteist – ei!

Sain juba alguses aru, et on liiga raske kirjutada korraga seitsmest tegelasest, nii et hakkasin kirjutama lühilugusid igast õest – mis neile meeldib, mis ei meeldi. Mida nad arvavad oma positsioonist selles õdede rühmas. Nii õppisin neid ja nende mõttemaailma tundma.

Aleksis Kivi raamatus nad räägivad palju, neil on erinevad iseloomud, aga mina lähen sügavamalt oma tegelaste peadesse ja tunnetesse. Siin on erinevus.

See on vist hea nõuanne igale algajale kirjanikule. Kõigepealt tuleb luua tegelane ja siis hakata lugu arendama. Neid ei saa lihtsalt süžeesse lisada. Kas sul on oma lemmiktegelane ka?

Ma samastun nooremate tüdrukutega, kes rohkem mõtlevad. Aga ma tahaksin olla nagu Tiina. Teda huvitab mehaanika, autod. Ta suutis paljajalu kõrgele puu otsa ronida. Lebada oksal nagu metsik kaslane. See oleks väga kena. Tiina on ka väga ropu sõnakasutusega. Ja väga koleda häälega.

Mu ema hoiatas oma sõbrannasid, et nad seda raamatut ei loeks. "Seal on väga brutaalne keel! Poleks iial uskunud, et Anneli selle kirjutas!"

Aga kuidas seda brutaalset keelt nii kirjutada, et see kõlaks loomulikult? Kas kirjutad ja siis ütled valjusti välja, et saaks aru, kuidas kõlab? Kuidas roppusi kirjutada?

Krisztina Tóth, kes enne mind festivalil vestles, istus Ungaris metroos ja kuulas inimeste juttu. Mina teen sama. Ma kuulan palju noori vestlemas ja nopin nende jutust lauseid. See on väga hea moodus, raske on luua mitte millestki.

Muidugi, ma kasvasin ka maakohas. Seal tüdrukud ja poisid ei räägi nagu akadeemilised linnainimesed, neil on teine keel. See on terav, aga minu arvates humoorikas. Ja oma ilusal moel brutaalne, see meeldib mulle väga.

Oli ka üks dokumentaalfilm ühest naisterühmast Põhja-Rootsis. Nad sõidavad pisikeste roller-autodega, millega sõitmiseks pole lube vaja. Neid oli umbes 15 ja filmifestivalil Põhja-Rootsis olid nad nagu taksojuhid. Vedasid režissööre ja nii edasi. Nende keelekasutus oli minu jaoks täiuslik! Kui nad suu lahti tegid, panin kohe kõik kirja ja lisasin oma romaani. Olen neile väga tänulik!

Usun, et ka filmilavastajad said neist inspiratsiooni. Midagi eksootilist ja kohalikku.

On veel üks vasturääkivus, mida sa ei maininud, aga mis oli raamatus selgelt olemas. Simone on usklik tüdruk, samal ajal, kui teised tüdrukud püstitavad tootemeid, on pigem loomakummardajad. Mis lugu selle vastasseisuga on? Mis tundega sa sellest kirjutasid? Või kuidas?

Kivi "Seitsmes vennas" sarnaneb üks vendadest Simonega. Tema on usklik ja teised poisid kiusavad teda selle pärast. Et ta peaks selle jeesuse-jama unustama ja nii edasi. Ma mõtlesin ka totalitaarsetest ühiskondadest nagu NSV Liit, kui religioon täielikult tühistati

Huvitav, et tema on ka see tüdruk, kellel oli emaga eriline suhe.

Sest ka ema oli usklik. Nad on omamoodi heidikud. Simonel ei lähe väga hästi, ta on selle õdede rühma jaoks liiga tundlik. See räägib ehk liiga palju sisu ette ära, aga ta on ainus tüdruk, kes sureb.

Kas see on tema jaoks kergendus? Või miks ta surema peab?

See on huvitav küsimus. Otsesemaks põhjuseks on tema vaimuhaigus, nii et mitmed asjaolud ja juhtumised juhatasid ta surmani. Oli ülimalt külm talv ja ta läks paljajalu ja napi riietusega mägedesse. Seega ma arvan, et ta surm ei olnud ette määratud. Ma olen päris kurb, et ta ära suri.

Koerad surid ka.

Jah, see on ka kurb. Mul on romaanides alati koerad. Alati on koerad ja arstid. Ma ei tea, miks. Küsige Freudilt. Koerte koha pealt tegelikult tean, sest mul oli koer, keda väga armastasin. Aga arstide kohta ma ei tea. Hetkel kirjutan romaani, kus üks peategelane on arst. Jälle...!? Jah. Mina ei tea.

Minu jaoks, kui Simone suri ja kuna ta oli usklik, ja kui koerad temaga koos surid, siis oli tunne, et see on lõplik eemaldumine ühiskonnast. Sest selle hetkeni oli tüdrukutel veel mingi side jumala ja loomadega. Siis oli side katkenud, nad olid omapead. Saabus talv. Ja korraga muutus kõik väga halvaks.

Ja siis nad pöörduvadki ühiskonna poole. Nad ei tahtnud seda, aga nii juhtus. Nad pidid seda tegema.

See on ka huvitav paralleel tänapäevaga ja tänapäeva inimestega. Meil on tahtmine minna tagasi loodusesse. Paljudel inimestel Eestis on veel suvilad, et suvel maal käia. Kõik on roosiline ja ilus, peale sääskede. Ja kui tuleb talv, siis kõik põgenevad. Selles raamatus on samamoodi. Nad väga tahavad omaette elada ja ise hakkama saada, aga kui saabub talv, on nad hädas.

See oli ka ülimalt külm talv. Nagu sõja ajal Jämtlandi läänis, kus mu sugulased elasid, oli vist 50 kraadi külma. Inimesed külmusid surnuks, sõdurid oma telkides. See oli selline sõjapakane, mingis mõttes. Tüdrukud ütlevad, et oleks hakkama saanud, kui polnuks nii külm talv.

Aga ma arvan, et kirjanduses ja filmides saab linnaelu alati maaelu üle võidu. Ja sõnum on, et sul on parem, kui kolid linna ja käitud nagu tsiviliseeritud inimene. Ma ei tahtnud, et minu romaan nii lõpeb. Nüüd vist räägin ka sisu kohta midagi ära, aga need tüdrukud ei taha olla nii-öelda "tsiviliseeritud" mingis väikelinnas. Nad tahavad metsa jääda. Loomadega koos. Seal nad tunnevad, et on vabad, kaitstud, neil on turvaline.

Kivi romaanis on allegooria soomlastest, kes elavad metsas, kütivad ja kalastavad. Ja siis saavad neist põlluharijad, tsiviliseeritud talunikud. Mina leidsin, et selline lõpp oleks igav. Minu tüdrukud küll nii ei tee! Mina tahtsin näha, et minu tüdrukud jäävad metsikuks.

Huvitav on ka, et sa ei kirjuta kõigile sama lõppu, igaüks läheb oma rada. Mõned jäävad kokku, mõned jäävad omaette.

Jah, sest nooremad õed tahavad olla linnale veidi lähemal, sest nad hakkasid armastama raamatukogu. Mina kasvasin maakohas ja toona olid Rootsis maakohtades raamatukogud. Mina olin üks neist, kes kõik raamatud endale laenutas, raamatukogud päästsid mu elu.

Ja igas minu romaanis on raamatukogu. Isegi kui kirjutan elust ürgmetsas, on ikka raamatukogu olemas.

Mina kasvasin samuti maakohas, mu vanemad elavad endiselt seal, keset metsi.

Kas seal on raamatukogu ka?

Raamatukogu ei ole, aga neil on auto. Kui 20 aastat tagasi sinna kolisime, oli seal pood, postkontor ja muu. Aga nüüdseks on need pikkamööda kinni pandud. Nüüd jaanuaris suleti ka tankla. Lähim koht, kus kõik on olemas, jääb 25 kilomeetri kaugusele. Isa käib seal tankimas, poes ja raamatuid laenutamas.

Samasugune oli ka Rootsi maaelu. See on väga kurb. Ilusad majad on maha jäetud.

Sa näitad ka ilusasti, et tsiviliseeritusel on eri tasandid. Pole nii, et sa kas oled tsiviliseeritud või ei ole. Saad ikkagi elada metsas ja käia raamatukogus ja olla nii-öelda tsiviliseeritud. On ka teisi väga olulisi kriitikanoote. Eriti isalt, kes on ühiskonna suhtes väga skeptiline. Maksud, sotsiaaltöötajad, tervishoid – ta ei usalda midagi.

Minu jaoks on see huvitav paralleel praeguse hetkega. Ühiskonnas on käimas hulk kriise. Sõdadest koroonani. Paljud inimesed on praegugi väga skeptilised. Kui lugesin internetist arvustusi sinu raamatu kohta, siis enamasti rääkisid inimesed soolisest aspektist. Et raamat on täis mürgist maskuliinsust ja tüdrukud on stereotüüpsed. Aga leiab ka teistsugust sotsiaalset kriitikat. Kas oled ise tagasisidet jälginud? Mis on huvitavamad punktid, mida keegi on raamatust välja lugenud?

Huvitav tagasiside tuli kahe nädala eest Prantsusmaal. Käisin kirjandusfestivalil Saint-Malos, Bretagne'is. Intervjueerija ütles mulle, et tema arvates päästab neid tüdrukuid nende tundlikkus. Ütlesin, et see mõte meeldib mulle väga. Alati küsitakse nende vägivaldsuse ja brutaalsuse kohta, aga nii tore on kuulda, et neid tundelisteks peetakse.

Sest seda nad ju ongi. Mängulised, elava kujutlusvõimega, ehitavad maju, räägivad sellest, kuidas elada, filosofeerivad, eksistentsist ja elust. Ka seitse venda räägivad palju eksistentsist. Minu meelest on Soome kirjandus filosoofilisem kui Rootsi kirjandus.

Aga teine vastus on see, et ühiskonnaga silmitsi seistes saavad nad aru, et isa mingis mõttes valetas neile. Nad kohtuvad sotsiaaltöötajatega ja teiste inimestega, kes on väga rahulikud, lahked, toredad inimesed.

Mõte oligi see, et võimustruktuurides töötavad inimesed peaksid olema positiivsed tegelased. Sest filmides ja mujal kipuvad õpetajad ja sotsiaaltöötajad pigem noorte elu ära rikkuma. Kui ringi reisin ja oma raamatust räägin, tulevad sotsiaaltöötajad tihti kätt suruma. Seega...

Huvitav, et sa sellest suunast lähened. Isal võis ju olla ka isiklik halb kogemus ja tütardel mitte. See on teine teema, mille üle mõtlesin. Äkki sotsiaaltöötajad ja tervishoiutöötajad kohtlevadki mehi ja naisi erinevalt. Eriti kuna me räägime ka teismelistest. Tüdrukud on vanuses 12–20, nad on väga haavatavad. Nende kogemus võib olla teistsugune.

Jah, võib ka nii olla.

Ja kogu seda lugu jutustab üks harrastusetnograaf. Sellise tegelase mängu toomine on väga huvitav. Ja taas, vastukaja sellele on üsna erinev. Mõnele see meeldib kui värske vaatenurk, mis võimaldab rohkem subjektiivsust. Teised on lihtsalt segaduses ja küsivad "miks?". Miks selline jutustaja?

Kui alustasin selle romaani kirjutamist, siis üks mõte oli loobuda varasematest põhimõtetest. Ja üks põhimõte on mitte kunagi kasutada kõiketeadjat jutustajat. Mulle ei meeldi, kui keegi räägiks nagu teisest inimesest kõrgemal. Tegelaskujusid kujutades lähen otse nende mõttemaailma.

Aga selles romaanis lõbustas mind see vanamoodne romaanikirjutamise meetod. Eriti selle tegelaskuju puhul. Tema unistus on saada kirjanikuks ja teda paeluvad need metsikud tüdrukud. Ta omamoodi jälitab neid, turul, teeb fotosid.

Rootsi külades on alati üks inimene, kes koostab raamatu eelmise aasta sündmustest ja küla tähtsamatest inimestest. Mulle meeldib selline külade kummardamine lehtedes. See ongi see inimene, kes tüdrukute loo kirja paneb. Sellisesse justkui aastaraamatusse ja on sellest mõttest nii elevil.

See naine on linnas kasvanud. Seega linnainimene vaatleb maakoha elanikke. Ja sellest tekkis mul see "meie ja nemad" teema, millega romaanis palju tööd tegin. Ja sel ajal, kui ma kirjutasin, kõlas ühe ajalehe pealkirjas: "Kurvad sündmused Rootsis seoses jõuguvägivallaga." Nad võitlevad uimastituru üle ja tulistavad üksteist. Vahel on lausa iga päev mõni noor poiss maha lastud. Ja see on väga imelik.

Need narkokaubitsejate jõugud on ehitanud ühiskonna sisse oma uue ühiskonna. Seal põhineb kõik ülimal lojaalsusel. Tuleb reeglitest kinni pidada. Muidu saad karistada. Võtsin selle teema ette. Kuidas rääkida rühmaga, et saavutada täielik lojaalsus? Ja panna rühm mõtlema, et koos püsides ollakse kaitstud?

Tegelesin selle teemaga. Oli oluline, et see jutustajanaine poleks nagu mina ja seda oli keeruline saavutada, sest mina ju jutustan seda lugu, mina kirjutan seda.

Minu jaoks olid põnevad hetked, kui ta ise loosse ilmub ning õed teda kirjeldavad ja temaga suhtlevad. Ta on kohmakas ja imelik naine.

Jah, ta kirjutab ennast loosse sisse. Ja kohtub tüdrukutega kohvikus.

See on taas huvitav viis, kuidas muuta jõudünaamikat, sest kirjutades on sul võim narratiivi muuta. Aga kui vaatenurk muutub, saame aru, et ka jutustaja on kõigest inimene.

Tõsi. Kui näiteks Aune, kellele meeldib lugusid vesta, oleks see, kes tüdrukute lugu jutustab, oleks lugu täiesti teistsugune. Kui ajakirjanikud ja kirjanikud püüavad kirjutada inimestest, kes on valinud teistsuguse elustiili, siis inimesed, kellest kirjutatakse, loevad seda ja mõtlevad, et see on mingi saaga, muinasjutt. Nad ei tunne ise ennast üldse ära. See dihhotoomia on väga huvitav – meie ja nemad.

Olen ise ka etnoloog, nii et puutun oma töös sellega tihti kokku. Ühest küljest sa jäädvustad inimese elu ja juttu, aga kui inimesele esitleda oma tööd ja järeldusi, siis nad tihtipeale ei tunne ennast ära, sest nende arusaamine on teistsugune.

Veel üks etnograafiline detail romaani lõpus on muuseum, mille tütred oma isa auks avavad. Selles mõttes ei murra keegi neist end legendist vabaks. Mehest, kes neid valitses. Miks nad, isegi nooremad, kellele isa eriti ei meeldinud, otsustavad ikkagi legendiga jätkanud?

Johanna on vist see, kes legendiga jätkab. Elga vist samuti. Seda ei näe eriti ette ja mulle meeldivad raamatutes sellised prognoosimatud olukorrad. Johannast, karmist juhist, saab lõpuks reetur.

Elga tahab sellest kodust nagu oma äri teha. See karukütt, nende kadunud isa, oli külas nagu müüt. Elga tahab selle rahaks teha. Niisugune on minu mõte.

Omamoodi võitlus neoliberalismi ja feminismi vahel. Kas mees jalge alla tallata või tema arvel raha teenida.

Jah!

Sa mainisid päris alguses žanrit ja et on raske kirjutada naistest ja naiste rühmadest, ilma et see muutuks komöödiaks. Aga nagu alguses ütlesin, olin lugedes šokeeritud brutaalsusest, aga vahel ka naersin nende omavahelise keelekasutuse üle. Mis sinu meelest su romaani žanr on?

See on lugu metsikust loodusest. Ma mõtlesin Aleksis Kivi romaanile. Ta luges väga palju Shakespeare'i, Shakespeare mõjutas teda tugevalt. Shakespeare'i näidendid on väga sünged, väga humoorikad, neis on palju vägivalda, nendes on realismi, lüürikat. Shakespeare'i tegelaste sugu pole oluline, tihtipeale on nad androgüünid.

Osaliselt on see realism ja samas mitte. Aga mida sina lugejana ütleksid? Mis sinu jaoks selle raamatu žanr on?

Äkki tragikomöödia?

Jah.

Sest nagu ma ütlesin, siis selle julmusega harjub ära. Mingis mõttes saab see normaalseks. Ja siis toimub ka üht-teist naljakat.

Olin väga rahul, kui romaan ilmus, ja Helsingis toimus kirjanduslik koosviibimine. Rootsi kirjanikud kohtusid Soome kirjanikega. Minuga pandi kokku üks minu lemmikkirjanik Rosa Liksom.

Olime Rosa Liksomiga koos laval, arutasime paljudel teemadel, ma üritasin kirjutada tema 1990. aastate novellide järgi, aga ei tulnud midagi välja. Aga seal istusime koos ja pidin talle ütlema, et mulle väga meeldis üks stseen tema viimases romaanis. See on seksistseen, mida on ka muide väga raske kirjutada, kus peategelane on esmakordselt poisiga voodis. Minu meelest oli see väga ilusasti kirjutatud.

Ütlesin talle seda ja tema vastas, et talle meeldib see, kuidas mina kirjeldan vägivalda. Olin väga rahul, et Rosa Liksomi sõnul saan ikka vägivalla kujutamisega hakkama.

Aga kui maailma vaatama hakata, siis mis seal üldse on? Peale vägivalla? Seega tundsin kirjanikuna, et pean vägivallateemaga tegelema, sest meie maailm on nii vägivaldne.

Vägivalda on erineval tasemel ja seda ka tajutakse erinevalt. Kui vestled oma raamatust erinevates riikides, siis kas oled tajunud erinevust ka vastukajas? Kuidas mõnes konkreetses riigis teosest aru saadakse?

Kindlasti. Seal samal koosviibimisel Helsingis tulid soomlased minu juurde ja ütlesid, et on arvustusi lugenud ja nad leidsid, et Soomes olen ma rohkem kodus, sest vägivald ja tüdrukute kõnepruuk ei ole Soomes mingi probleem. Rootsis märkasin, et kuigi ma sain väga head arvustused ja olin väga rahul, et arvustajad oleksid tahtnud väga näha nende tegelaskujude arengut.

Näha, kuidas nad kolivad linnad, panevad end korralikult riidesse ja hakkavad klaverit mängima. Seega Rootsis ja Soomes on väga erinev mõttelaad ja kirjanduslikud traditsioonid. See on ka üks põhjustest, miks ma väga tihti Soomes käin, sest tunnen, et saan seal hingata.

Rootsis on kaasaegsed romaanid väga tasandunud. Rängim katsumus, mida inimene elus kogeda saab, on lahutus. Samas Soomes on sõda ja rahu, okupatsioon, rohkem draamat, palju lugusid töölisklassist, kust ma ise pärit olen. Niisiis tunnen ennast selles traditsioonis kodusemalt.

Ja Aleksis Kivi valimine oli samuti kummardus Soomele.

Aitäh, Anneli.

Tänan!