X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Tauno Vahter: kuidas on tõusnud eri kultuurivaldkondades hinnad?

Viru keskuse Rahva Raamat
Viru keskuse Rahva Raamat Autor/allikas: Tõnu Tunnel

Inflatsioon ja kultuuritarbimise kallinemine muutuvad majanduslikult kehvematel aegadel tavapärasest veel valusamateks teemadeks. Kuidas väljendada numbrites seda, mis on toimunud viimased paarkümmend aastat ja mis toimub edaspidi, kelle ja millega peaks eri valdkondi võrdlema? Kui palju on kultuur kallimaks läinud ja millised on võimalused edaspidi?

Viimase paari aasta jooksul oleme näinud regulaarselt uudiseid, kuidas ühte jalga kõige muuga kallineb ka kultuuritarbimine, millest vahest enim on tähelepanu saanud raamatute ning teatripiletite hinnatõus. Et näidata eri kultuurivaldkondade hinnatõusu aastate jooksul, toon siin ära väikese võrdleva uurimuse, mis võib osa eelarvamusi kinnitada, aga teisi ka ümber lükata.

Statistikast on tuttav mõiste keskmine ostukorv. Et igaüks saaks hinnata keskmise kultuuritarbimise hinnatõusu, toon siin lihtsustatud kujul sisse kultuuritarbija ostukorvi. See ei põhine teaduslikult raudkindlal alusel, aga selgitan natuke võrdluse põhimõtteid. Kultuuritarbija ostukorv näitab, kui palju raha kulub ühes kuus kultuuritarbijal, kes tahab osta ühe uue raamatu, käia korra muuseumis, korra teatris ja korra ooperis. Tegelikus elus on seda mõne inimese jaoks väga palju ja teisele vähe. Et need grupid oleksid paremini võrreldavad, siis olen raamatute puhul aluseks võtnud keskmise müügiedetabelis figureeriva umbes 300-leheküljelise uue juturaamatu hinna, muuseumi puhul on aluseks võetud suurima kunstimuuseumi tavapilet, ooperi külastamisel pileti hind põrandal (aga mitte kõige kallimal ega kõige odavamal kohal) ning teatri puhul vastava riigi suure draamateatri tavapileti keskmine hind põrandal.

Olen võrdluseks toonud hinnad seitsme riigi kohta. Peale Eesti (hinnad võetud eestikeelsete raamatute edetabeli, Kumu, Estonia ning Eesti Draamateatri tavahindade alusel) on siin Läti, Soome, Islandi, Saksamaa (täpsemalt Berliini), Ungari ja Sloveenia vastavate kulude hinnad. Kõik muuseumid on vastava riigi ühe juhtiva kunstimuuseumi tavapileti hinnad, ooperi piletihinnad peamiselt klassika tavaesitused (mitte väga suurte staaridega) ning teatrietendused suurte teatrimajade tuntud tükkide lavastused, aga mitte esmaettekanded. Loomulikult on poes nii viie- kui viiekümneeuroseid raamatuid, vahel saab näitusele tasuta ja teatrisse kümnekaga, aga lähtutud on tavalisest tasemest.

Kultuuritarbija ostukorvi võrdlus

Numbritest näeme, et kõige suurema summa saab kokku Soome (169 eurot), talle järgneb väikese vahega Island (165), Eesti aga edestab oma 105 euroga nii Sloveeniat (93), Lätit (98) kui ka Ungarit (86). Saksamaa kulusumma ajab kõrgeks just ooperipilet, ükshaaval on tegelikult kõik muud hinnad madalamad ja see on üsna sarnane teiste riikidega, kus on suur rahvaarv. Just mastaabiefekti tõttu ei ole sisse toodud kinopiletit, sest mass aitab hindu paremini konkurentsis all hoida.

Enim kallineb teater, kõige vähem raamat

Et asi teha natuke huvitavamaks, siis arvutame välja selle kulu osakaalu keskmisest brutopalgast (2023 andmed). Pilt muutub hetkega – vaesemates riikides on see protsent muidugi selgelt suurem. Kui soomlane kulutab samalaadse elamuse jaoks 4,4 protsenti oma brutopalgast, siis meie juba 5,8 protsenti ja ungarlased-lätlased veel rohkem. Meist jõukamal Islandil on see number siiski Eestist suurem, aga selle juurde tuleme veel mitu korda tagasi.

Kui võtta eraldi reana välja raamatud, siis ühe uue menuka raamatu ostmiseks kulutab eestlane 1,4 protsenti, sloveenlane 1,3 protsenti ja islandlane 1,6 protsenti oma brutopalgast. Kas märkate mustrit? Need on kõik väikese rahvaarvuga riigid, üks meist nõksa suurem, teine väiksem.

Järgmine tabel näitab samasuguste raamatute (kõvas köites 300-leheküljeline menukas juturaamat) hinnamuutust alates aastast 2000 (sest sellest ajast on mul vastav arvepidamine endal olemas). Varasemad kroonihinnad ja palgad on arvutatud eurodesse.

Raamatu hinna muutus alates 2000. aastast

Siit näeme, et raamatu hind on 23 aastaga tõusnud umbes kaks ja pool korda. Kui me selle jagame keskmise brutopalga võrdlusega, siis on näha, et raamatu hind on sissetulekutest tõusnud oluliselt aeglasemalt. Kui ohjeldamatu raamatuostja oleks 2000. aastal saanud keskmise palga eest osta 30 raamatut, siis praegu saaks osta umbes 70. Alati saab korrata ütlust väikeste ja suurte valede ning statistika kohta, alati on olemas ka muud kulud, kuid need on reaalsed numbrid. Hinnalipikule kirjutatud numbrite mõttes on tõsi, et raamatute hinnad on kõrgemal kui varem, suhtelises mõttes on see aga vale.

Nüüd aga toome sisse teiste valdkondade hinnad. Kui 2000. aastal maksis selline "tingraamat" 11 eurot, siis tavaline teatripilet umbes 4 eurot (60 krooni), ooperipilet umbes üheksa ja muuseumid vähem kui kõik eelnevad. Seega võib öelda, et kui raamatu hind on 23 aastaga tõusnud 2,5 korda, siis ooper umbes neli ja teater peaaegu kaheksa korda (ja ma ei maini siin suveetendusi ja jõulumuusikale, mille hinnad on sageli juba üle viiekümne ning neljaliikmelisele perele tähendavad hoobilt koos muude kuludega umbes 400-eurost ööbimiseta väljasõitu). Raamatute hinnatõus on protsentuaalselt hoopis kõige väiksem ja huvitav on märgata, et vahepeal on etenduskunstide suhteline kulu raamatute omast mööda kihutanud. Me läheneme kiirelt maailma kõige kallima kultuuriga riikidele.

Kuidas riigi suurus hindu mõjutab

Aga kui raamatute hinnatõus pole teiste kaupadega võrreldes tegelikult üldse olnud nii kiire, siis miks see väide nii palju levib. Üks põhjus on see, et inimesed näevad raamatute hindu lähemates ja kaugemates riikides ning imestavad, miks raamatud on seal sageli odavamad või nüüdseks samas hinnas, kuigi enne olid meist palju kallimad.

Korduvalt on ilmunud artikleid, kus otsitakse süüdlast. Igav tõde on see, et sellise muutuse põhisüüdlased ei ole kirjastused, kauplused ega kaugeltki mitte autorid. Jah, aastatega on jaehinnas pidevalt tõusnud raamatupoe juurdehindluse osakaal (praegu saab kirjastus umbes 50 protsenti nähtavast hinnast), kuid see ei ole kõige otsustavam näitaja. Me lihtsalt oleme jõudnud hetke, kus väikese rahvaarvu ning vahepealsete aastate majandusarengu tõttu on tekkinud koosmõjuna väga kalli omahinnaga kultuuritarbimine. Kulud on tõusnud, kui rahvast jääb üha vähemaks. On väga lihtne ennustada, et see protsess üksnes süveneb. Mida see kaasa toob, kellega peaksime ennast võrdlema ja mida tegema?

Keeleliste sarnasuste tõttu võrdleme ennast sageli soomlastega, kuid soovitaksin sellest kohe loobuda, sest Soome rahvaarv on meist neli korda suurem. Sellel põhjusel olen toonud tabelisse sisse Läti ja Sloveenia, kellega meie kirjastamist rahvusvahelistes uuringutes sageli võrreldakse. Aga miks on siis Lätis raamatud odavamad ja Sloveenias umbes meielaadsed? Seetõttu tuleb nüüd järgmise numbrina vaadata tiraaže. Kui 2000. aastal oli Eestis "keskmise" raamatu tiraaž umbes 1000 eksemplari, siis praeguseks on see number 700–800 kandis ehk me oleme kaotanud vahepealse ajaga üle 20 protsendi mahust. Kulud aga kasvavad ning järelikult hind koos sellega ühe eksemplari kohta tõuseb. Ehk natuke ootamatu on see, et üsna samasugused numbrid meiega ei ole Lätis (kus tiraažid on natuke suuremad) ega Sloveenias (veel suuremad), vaid Islandil. See kummaline statistiline kokkulangevus viis järeldusele, et meie olukorra ja võimaluste peale mõtlemiseks tuleb soomlaste asemel rääkida ka islandlastega.

Island valis üldise tegevustoetuse

Heiðar Ingi Svansson on Islandi kirjastuste liidu esimees ja nagu ühes väikeses riigis kombeks, siis on ta ühtlasi ka kirjastaja, muusik ning ma väga ei imestaks, kui ka kunagine Islandi käsipallikoondise mängija või midagi võrdväärset.

Island on üle maailma tuntud jõulukingiks suurel hulgal raamatute kinkimise ehk Jólabókaflóði ("Jõuluraamatuuputuse") traditsiooni poolest. Riigi aastasest raamatumüügist moodustab kahe tähtsama kuu (novembri ja detsembri) müük kokku peaaegu poole (Eestis pigem 25–30 protsenti) ning sarnaselt mõnede Eesti väiksemate kirjastustega elavnevad paljud kirjastused alles pühade eel.

"Väikeses riigis on otsetoetusteta kirjastamine täiesti välistatud," ütles Svansson. Aastatega hakkas jõulumüük kahanema ja raamatuhinnad üha kallinesid. Island ei ole nii jõukas riik nagu Norra, kus riik teeb väga suuri otseoste norrakeelsetele raamatutele, kuid 2019. aastal otsustati, et kirjastamise päästmiseks hakatakse doteerima kõigi raamatute tootmiskulusid. Aruande alusel maksab riik kinni kuni 25 protsenti kõigi islandikeelsete raamatute tootmiskuludest (selle hulka loetakse autoritasu, toimetamine, tõlge, trükk, kujundus) ning lugemisharjumise toetamise mõttes ei ole raamatute sisule piiravaid nõudeid, olgu ta naistekas, krimka või saagade kirjanduslooline analüüs.

Islandil elab praegu umbes 380 000 inimest, kuid sisserände tõttu on tegu kiirelt kasvava rahvaarvuga riigiga. Islandi rahvaarv on viimase 20 aastaga tõusnud umbes 80 000 inimese võrra, mis kummalisel kombel on umbes sama palju, kui meie oleme selle ajaga kaotanud. "Raskem on raamatukogudel, kuid sealt käib laenamas just üks osa lugevaid sisserändajaid, sest raamatud on nende jaoks väga kallid."

45–50 eurot on ühe uue raamatu jaoks vägagi tavaline hind. Pärast dotatsioonide süsteemi juurutamist tõusis pisut raamatute avaldamine ja jäi püsima umbes endisel tasemel, kuid üldarvudes ilmub Islandil vähem raamatuid kui Eestis. Kui meil on viimastel aastatel ilmunud 3500 raamatu ümber, siis Islandil ilmub aastas umbes 1000 raamatut. Riik annab nendele tuhandele raamatule aastas toetust kokku umbes kolm miljonit eurot ehk jämedalt võttes 3000 eurot ühe raamatu tootmiskulude kohta – on vaieldav, kas see aitab raamatut teha odavamaks või lihtsalt aitab kirjastusel ellu jääda, kuid lõpptulemus on see, et kirjanduselu mitmekesisus säilib.

Aga kuidas läheb siis autoritel? "Kirjanikuna ei ole väikese rahva liikmena võimalik ära elada. Meil on stipendiumite süsteem autoritele kolme, kuue, üheksa, kümne ja kaheteistkümne kuu kaupa, kuid enam-vähem kõik teevad ka midagi muud või siis peavad lootma, et välismaal nii suurelt läbi löövad, et sealt rohkem sissetulekut saab," nentis Svansson. Kõlab tuttavalt.

Kui kakskümmend aastat tagasi tundusid Saksamaa ja Soome hinnad meile uskumatud, siis kas nende kättesaamine (ning kohati neist möödumine) tähendab seda, et nähtavas tulevikus jõuame Islandiga ühele pulgale. Ma ei näe, et see saaks juhtuda veel lähemate aastate jooksul, kuid vaatame korraks natuke kaugemale. Võtame eelduse, et praegused tendentsid jätkuvad umbes sarnases tempos ning mingi väline või tehnoloogiline tegur ei keera seda pea peale.

Kui 2012. aastal müüs Eestis üle 200 nimetuse ühe aastaga üle 1000 eksemplari, siis mullu oli selliseid raamatuid juba umbes poole vähem. Üle 3000 eksemplari müüs tosinkond raamatut, kümme aastat varem kolm korda rohkem. Mullu oli minu teada vaid kaks eesti romaani, mida müüdi rohkem kui 1000 eksemplari. 3500 raamatut aastas tundub suur number, kuid tegelikult see langeb, sest 15 aastat tagasi ilmus aastaga umbes 4700 raamatut. Miks nii palju avaldatakse? Natuke äraspidise loogika alusel loodetakse, et kui ühe raamatu tulu on väike, siis suurema arvuga kraabib rohkem kokku, kuigi tegelikult kasvatab see ka hoopis laoseisu. Neid numbreid üritustel välismaa kolleegidele nähes võib tunda, kuidas publik jääb vaikseks ja vangutab pead, sest valdkonna inimesed saavad aru, et niimoodi pole süsteem jätkusuutlik.

Peale hinna ja tiraažide toimuvad ka sisulised muutused. Esiteks on kõigis hea keeleoskusega väiksemates riikides üha kasvamas ingliskeelse kirjanduse müük. Selle tulemusel tõlgitakse juba praegu oluliselt vähem ingliskeelset noortekirjandust, aga see mõjutab ka kõige uuema ja edukama tõlkekirjanduse müüki, sest neid tahetakse lugeda kiiremini ja odavamalt.

Järgmine suur kiduv teema on võõrkeelne hea ajalookirjandus ning teatmekirjandus. Eriti inglise keelest tõlkides ei ole selle kirjanduse toetuseks praegu sisuliselt mitte ühtegi mehhanismi. Eestis väga oluline kultuurkapital sellise kirjanduse tõlkimist peaaegu kunagi ei toeta, sest seda pole praegu reeglites eraldi ette nähtud. Kuna kirjastajad kalkuleerivad, et väga paljude selliste raamatute hinnaks tuleks poes umbes 50 eurot, siis jäetakse juba praegu avaldamata rida selliseid raamatuid, mis veel kümme aastat tagasi oleks avaldatud. Ma ei kahtle, et keegi ütleb selle peale, "mis vahet sel on, kui üks natside elulugu avaldamata jääb", aga ma räägin kõige üldisemalt headest ajaloo- ja aimeraamatutest, igasuguse kahtluseta ilmub selliseid tõlkeraamatuid nüüd vähem.

Eestikeelse raamatu tiraaž on väiksem kui inimeste hulk ühes teatrisaalis

Sellise käekäigu puhul on 2035. aastal keskmise eestikeelse raamatu tiraaž umbes 500 eksemplari. Kui mõned kulud selle juures senises tempos kasvavad, siis maksab tavaline raamat tol hetkel umbes 40 eurot. 2025. aastal saab eestikeelne raamat 500-aastaseks, seega saaksime tiraaži tulemuseks umbes ühe eksemplari iga aasta eest.

Raamatute väärtustamist küll alati kinnitatakse, kuid vaadates käesoleva teksti eesosas olnud tabelit, siis paistab silma, et raamat kui aktiivsemat mõtlemist ja sekkumist nõudev meedium jääb liiga paljudele inimestele võõraks ning lihtsam on tarbida näiteks teatrit või filmi. Estonia saalis on umbes 800 kohta, see number on suurem kui praegune keskmine terve raamatu tiraaž. Draamateatris on üle 400 koha saalis, aga päris paljud etendused müüakse pikalt ette. Järeldus on see, et paljud inimesed lihtsalt valivad teadlikult teise valdkonna, hind ei ole siin kõige määravam tegur.

Võiks nii filosoofiliselt kui ka praktiliselt küsida – kui kirjandusala on ohustatud nähtus, siis miks näiteks teatritel on tegevustoetused, aga kirjanduses mitte? Ma saan loomulikult aru, et ükski eelarveplaneerija ei taha sellest sõnagi kuulda, aga praeguste numbrite valguses on täiesti selge, et see teema varem või hiljem tõusetub. See on väga hea, et tõsteti autorite laenutustasusid, kuid näiteks pole sama kuulda raamatukogudele raamatute ostmiseks mõeldud summade kohta. Kui aga inflatsioon tõuseb eraldatud rahasummast kiiremini, siis selle korduvalt läbi käinud "eduka keskmise juturaamatu" hinna järgi saavad kogud osta 30 protsenti vähem kui varem kui kümmekond aastat tagasi.

On õige, et riik peab keerulisemates oludes autoritele rohkem appi tulema, kuid paraku on laenutushüvitised ainult üks osake. Aeg-ajalt käib läbi mõte kulude vähendamiseks minna üle digitaalsele kirjastamisele, kus inimesed loeksid eelkõige e- ja audioraamatuid. Sellistel raamatutel on oma kuulajaskond olemas ning parim külg on see, et natuke tuuakse nii raamatute juurde inimesi, kes muidu eelistaksid teisi passiivsemaid kunstiliike.

Islandi ja Soome kogemus on aga näidanud, et audioraamatute formaadi suurema kasvuga tekib lihtne probleem – tarbijaid on, aga kes ja kui palju midagi teenib. Soome kirjastaja Touko Siltala nentis, et audioraamatute populaarsuse kasvuga voogedastuses tekkis ootamatu mure – kuna inimestel tekkis ootus saada sarnaselt muusikaga kirjandust voogedastusele omaste sentide eest, siis langes raamatu emotsionaalne väärtus. Paljud inimesed ei pidanud raamatut enam väärikaks jõulukingiks. Kui aga kümne tuhande raamatuostja asemel on kümme tuhat audioraamatu kuulajat, on autori ja kirjastuse sissetulek kordades väiksem.

Suuremas riigis suudab osa autoreid voogedastuse suure klientide arvu abil oma sissetuleku taset säilitada, kuid väikeses riigis on selleks liiga vähe kliente. Sellest hoolimata on ka Islandil audioraamatutel palju kuulajaid. Väidetavalt läheb kõige paremini neil autoritel, kelle paberraamatute müük ei kuku nii palju ning samas suudavad endale audioraamatute kliente sellele juurde saada – aga väikesel turul ei ole selliseid palju. "Osta paberraamatuid. Kui sa hoolid kirjandusest ja kultuurist, siis osta aeg-ajalt raamatuid. See on ainus viis raamatupoode ja kirjastamist elus hoida," ütlesid Touko ja Aleksi Siltala ajakirjas Talouselämä.

Kui kultuuritarbimise hinnad väikeriigis ebatavaliselt kõrgele tõusevad, hakkab sellest üha rohkem inimesi kõrvale jääma ning inimeste üldine kultuuripilt vaesub. On täiesti võimalik, et kultuuri toetamist tuleb hakata ette võtma teistsugusel alusel, umbes nagu põllumajanduses tehakse hektaritoetustega või on ette nähtud fonde mahajäänud piirialade toetuseks, väikeriikide kultuuri suured ülalpidamiskulud on üle-euroopaline probleem ja võib-olla peakski sellega nii tegelema. Põhimõtteliselt on olemas ka märksa odavam ja rohkem isereguleeriv lahendus – see on võõrkeelse kultuuri ülevõtmine, mis osaliselt pidevalt ka toimub. Aga mis on sel juhul meie eraldiseismise mõte?

Loo kirjutamisel on kasutatud Eesti, Soome, Islandi ja Läti kirjastuste liidu andmeid.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: