Septembri keskpaigas jõudis lugejateni Tauno Vahteri uusim romaan "Elevandi üksildus", mis räägib nii Eesti kollase ajakirjanduse sünnist kui inimlikust üksildusest.

Kultuurisaatele "OP" antud intervjuus rääkis Vahter, et teoses on mitu tegevusliini. Esimene liin ulatub tänapäeva ning selle peategelane on üks Eesti jõukamaid mehi, kellel on natukene kinnine iseloom – ta ei jaga kunagi intervjuusid ning temast ei teata väga palju. Ühel päeval annab ta enda asjaajajale teada, et ta soovib omale elevandi osta.

Loo teine liin on vanem ja see algab 1930. aastatel. "Sellest liinist on üsna suur osa tõsilugu. See räägib ühest naisest, kes sai lühikeseks hetkeks kõige kuulsamaks inimeseks Eestis, kuna ta peaks olema teadaolevalt kõige raskem naine, kes on Eestis elanud. Aga rohkem kui see haiguslugu, on see lugu sellest, mis toimub selle ümber. See annab rattad, et läbi sõita sellistest teemadest, nagu kollase ajakirjanduse sünd, tollane tsirkuse- ja laadaelu ning kõik muu, mis on seotud kuulsuse, ajakirjanduse ja sellega kaasnevaga," tutvustas Vahter.

Vahter märkis, et talle on alati seesugune realism ulmelistest fantaasialugudest rohkem meeldinud. "Päriselu on ka piisavalt jabur. Mulle meeldivad tihtipeale need teemad, mis on seotud nii-öelda tavalise inimese erakordse kogemusega. Presidendid ja kindralid mind ei huvita väga," tõdes ta.

Vahteri hinnangul on kollane ajakirjandus aastatega üsna samasuguseks jäänud. "Aga samas kui vaadata 1920-ndate ja 1930-ndate kollaste ajakirjade uudiste pealkirju, siis ma arvan, et enamik lehti ei saaks endale nii jõhkraid pealkirju lubada. Selles suhtes ei ole maailm rohkem hukas, kui ta varem oli," naeris ta.