Eesti lähiajaloost rääkivaid kirjandusteoseid on mitmeid – Edgar Savisaare "Peaminister" ja "Tõde Eestist", Mart Laari "Pööre" ja "Ajaga võidu", Kalle Muuli "Kodanike riik" ja "Vabariigi sünnimärgid", Tarmo Vahter "Riigi tulek" jpt. Tauno Vahteri sõnul sobib nimekirja hea paralleelina nende raamatute loetelusse ka Mihkel Muti "Rahvusvaheline mees".

"See näitabki, et teatud juhtudel võib ilukirjandus ajastut paremini mõtestada kui asjaosalise enda memuaarid. Poliitilised, ja tegelikult ka ükskõik millised, memuaarid on ju alati kallutatud. See ei ole 20. sajandi leiutis. Võib minna ajas ükskõik kui kaugele. Juba Julius Caesar kirjutas oma Gallia sõjakäigust raamatu, mida ma usun, et gallialased oleks selle kohta retsensioonis üht-teist kriitilisemat arvanud," rääkis Vahter.

"Minu meelest on huvitav mõelda selle peale, et kui võtta tuntud suurkujud Eesti poliitikast ja mõelda, kes neist üldse on midagi kirjutanud. Siis jääb järgi peaaegu mitte midagi, ainult üksikud näited. Kas minna presidente, peaministreid või kompartei esimesi sekretäre mööda, siis tegelikult seal väga palju ei ole. Ei kirjutanud ei Laidoner ega Päts mingit ulatuslikku populaarset mälestuste raamatut. Nõukogude ajast on meil sisuliselt ainult Käbini mälestuste raamat," selgitas kirjastaja.

Käbini teose käsikirjas Vahter pikalt kahtles, aga see teos siiski lõpuks ilmus. Samas tõi ta välja, et lugejatele valmistas teos pettumust. "Ta oli ikkagi küllaltki ametlik. Seal oli lapsepõlve ja propagandistlikku joont üksjagu. Kahjuks ei tulnud sealt väga palju huvitavaid fakte välja," lisas ta.

"Ükskõik, mida me võime mäletada ja arvata Karl Vaino kohta ja ükskõik, kuidas ta oma raamatu kirjutanud oleks, siis ikkagi oleks vaadanud, mis seal kirjas on. Ja kus on Vaino Väljase memuaarid? Seda nimekirja võib pikendada tohutult," ütles Vahter.

Põhjuseid, miks neid teoseid ei kirjutada, võib olla mitmed. "Kas keegi ei taha, ei tohi, ei oska või ei ole lihtsalt motivatsiooni. Ma usun, et küllap Lennart Meri oleks osanud kirjutada, kui ta oleks tahtnud või kui tal oleks piisavalt aega olnud," sõnas Vahter.

"See kirjandus, mis varasemate aegade kohta olemas on, seda ju ka tsiteeritakse. Mida aeg edasi, seda rohkem tekib oht, et tekib ladestus, kus ei mäletatagi päris täpselt, mis oli päriselt nii ja mis oli kirjutaja enda vaatepunkt. Tuntud näide natukene sarnasest asjast on esimese Eesti Vabariigi kohta, endise riigiametniku William Tomingase mälestuste raamat vaikivast ajastust, mis ilmus välis-Eestis ja tekitas tohutut kõmu," ütles ta.

"Ta oli vapside rahastaja ja Pätsi seltskonna suhtes muidugi üsna kriitiline, nii et selle raamatu ilmumise ümber käis kõva lööma. Aga ta on kirjutatud väga seikluslikult ning sellepärast on sellest ka palju kordustrükke. Samas ütlevad ajaloolased, et seda raamatut ei saa võtta tõepähe. Tihtipeale viskab ta seal ikka täitsa villast ja on välja mõelnud seikluslikke lugusid. Mingites muudes episoodides on ilmselt mälu järgi üritanud taastanud mingisuguseid vestluseid. Võta nüüd kinni, kas see oli nii või ei olnud, aga näed, raamat veel aastakümneid hiljem elab," tõi Vahter välja.

Ilukirjandusliku näitena pakub Vahter välja Jaan Roosi "Läbi punase öö". "See kirjeldab tavainimese tasandil, kuidas oli igapäevane elu ja millised kuulujutud liikusid. Kõik sellised lood, kuidas inimesed uskusid, et kohe-kohe tullakse läänest appi," sõnas ta.

Laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise kohta meil ühte raamatut, mis kõike kokku võtaks, oma versioon ameeriklaste kodusõjast jutustavast teosest "Tuulest viidud", ei ole. "Aga see on võib-olla ka ajastu märk. Tänapäeval ei ole ilukirjanduses enam saja aasta tagust seisu, kus selleks, et midagi hoomata, pidi kirjutama viieosalise jõgiromaani. Sellise asja ootamise asemel tuleks pigem lugeda mitut väiksemat raamatut. See on võib-olla see õigem tee ja on teistes riikides samamoodi," tõdes Vahter.

Vahter toob välja, et omamoodi huvitav on kriminaalse maailma mikroajalooline nurk. "Ma olen mitu korda vaadanud, et reeglina müüvad kriminaalide raamatud paremini kui poliitikute omad. See on täpselt samasugune kirjandus. Ka seal tahetakse ennast jäädvustada mingisuguse nurga alt, et oleks esindatud tema vaatepunkt, tema versioon sündmustest," rääkis ta.

"Peaministreid on meil ka juba nii palju olnud, et nendest, kes 1990. aastatest ametis on olnud, kannaksid puhtalt nimena raamatu välja nii, et inimesed seda ostaksid ja loeksid, üsna vähesed," tõdes Vahter.