Sa elad meist põhja pool ehk Rootsis. Palun räägi lähemalt oma kodukohast ja oma juurtest.

Ma elan imetillukeses, umbes 15 elanikuga külas. See asub Arvidsjauris, keset metsa mäe otsas, põhjapolaarjoonest lõunas. Pärit olen ma Jokkmokist, mis asub põhjapolaarjoonel, sellest 150 km põhja pool.

Võin end uhkusega "segavereliseks" nimetada. Olen saam. Minu vanaema sündis Soomes. Vanaisa on pärit Tornedalist.

Kui sinu sünnikodust rääkida, Jokkmoki külast, siis see asub Rovaniemiga enam-vähem samal laiuskraadil?

Asub jah.

Teame nüüd enam-vähem, kust sa pärit oled. Sinu romaani "Folk som sår i snö" ehk "Lumme külvajad" tõlkis Ene Mäe eesti keelde. Romaani sündmustik hargneb sinu kodukandis. Ajakirjanik Kadri Karro põnev usutlus sinuga ilmus paar päeva tagasi ajalehes Eesti Ekspress. Ütlesid, et sinu vanavanavanemate saatus teeb sind maruvihaseks. Palun räägi, mis nendega tehti ja miks.

Saami kogukonda on tabanud mitu tragöödiat. Üheks oli põhjasaamide sunniviisiline ümberasumine, kui riigipiire paika pandi. Mõned saamid olid sunnitud esivanemate maalt lahkuma. Nad pidid lõunasse kolima ja oma eluviisi hülgama, sest nende omal maal polnud neile enam kohta.

See on üks asi, mis mulle viha teeb. See juhtus 1920. aasta paiku. Põhja-Rootsis rändas samal ajal üks rassiteadlane, kes uuris saamisid kui "alamat rassi". Saame mõõdeti, uuriti ja pildistati paljalt. Avastasin hiljuti, et ka minu vanaema pidi lapsena nende meeste ees lahti riietuma, et teda mõõta saaks.

Minevikus juhtus väga palju asju, mis tulevad päevavalgele alles nüüd, enam kui 100 aastat hiljem. See mõjutab meid kui nende inimeste järeltulijaid. Kuid me ei põe seda, vaid oleme vihased. Tahame oma vanavanemate lugusid rääkida.

Saamid elavad praegu neljas riigis. Rootsis, Soomes, Norras ja Venemaal. Aga kuidas tänapäeval on? Kas Rootsi on nende vigade eest vabandust palunud?

Mingis mõttes. Kuid see ei tulnud südamest. Rootsi kirik üritab tehtut heastada ja kogub kannatanute lugusid. Kirik on väga tubli, kuid riik keeldub endiselt tunnistamast saamisid Rootsi põlisrahvana, sest meie maadel on ohtralt ressursse.

Kui me saaksime põlisrahva staatuse, oleks ka meil sõnaõigus ja riik ei saaks enam metsa, jõgesid ja mägesid ekspluateerida. Seepärast seda ei tehtagi.

Jutt ei käi ainult ümber asustamisest, vaid ka kultuuri hävitamisest. Saame sunniti oma keelt ja usundit unustama.

See oli julm. Saami lapsed pandi eraldi koolidesse, mis olid äärmiselt jõhkrad. Paljud seda kogenud inimesed ei taha sellest rääkida, sest on üdini traumeeritud.
Üks Rootsi kirjanik Ann-Helen Laestadius kirjutas saamikoolide õudustest raamatu "Varastatud". Ja rääkimata lugusid on veel.

Kuna oleme vähemusrahvus, kes ei omanud maad ja kinnisvara ega kirjutanud oma lugusid üles, peame esmalt hingeliselt paranema, et suudaksime rääkida, mis meiega tehti.

Sinu vanavanavanemate saatus tõukas sind romaani kirjutama. Oled öelnud, et saamide joig ja jutuvestmise tava on sinu peres aukohal. Sinu romaan tutvustab meile saamide folkloori. Kas saami folkloor ja usund mängib sinu elus rolli? Räägid oma romaanis ka ühe haldjaloo ja kirjeldad elujõulist loodusvaimude maailma.

Mina elan saami uskumusi järgides, sest minu meelest on võimatu, et maailmas üksi oleme. Puud, maa, vesi, kõik meid ümbritsev räägib meile lugusid. Nüüd, kus kogu maailm on omavahel ühendatud, veedame me palju aega telefonis ja telekat vaadates. Aga mägedes pole meil levi, isegi elektrit pole.

Seal on lihtsam istuda koos mõne eakama inimesega, kellel on mälestusi ja kelle hinges on võluväge. Näed juba tema pilgust ära, mil ta hakkab lugusid vestma. Aeg jääb seisma, kuuled lõkke praksumist ja lusika liikumist teetassis. Pole tähtis, mitmendat korda ma neid lugusid kuulen, tean seda pilku nähes, et ma ei liigu siit.

Usun mitmetesse meie vanadesse legendidesse ja uskumustesse. Mina usun, et üha rohkem inimesi hakkab loodust selle pilguga vaatama. Sest teame nüüd, et seened, puud ja lilled mõjutavad meid. Teame, kui tähtsad need meie ellujäämise seisukohalt on. Usun, et põlisrahvaste tarkus läheb üha rohkem hinda.

Ma tahtsingi seda meie vestluse lõpus küsida. Toon selle küsimuse ettepoole. Räägime sidemest loodusega. Tänapäeva inimene on selle sideme kaotanud. Ja erinevalt saamidest, ka sideme animistlike usunditega. Kas usud, et seda sidet on võimalik taastada? Või on need vanad uskumused ja tavad kõigest jäänukid, mis elavad ainult meie vanavanemate mälestustes?

See kõlab nii nukralt. Ei, loodus on kannatlik. See võib napakalt kõlada, aga minge kallistage puud ja te tunnetate sidet. Loodus võtab meid avasüli vastu meie väärtegudest hoolimata.

Küll aga kardan, et saamide šamanism on hävinud. Liiga palju teadmisi on kaduma läinud. Tean, et on inimesi, kes viivad trummidega riitusi läbi, kuid vanasti oli see palju levinum ja elujõulisem. See tava on vähemalt osaliselt hävinud. Aga loodus on alles, kui seda usundiks pidada. Ja see ei kao kuskile.

Kas saaksid tuua mõne näite enda kogemustest loodusega. On loodus näiteks märku andnud, et ole nüüd ettevaatlik?

Jah. Linnud on saami usundis kesksel kohal. Näiteks, kui lind sulle tuppa lendab, on see hoiatus. Ja minu kassid toovad mulle linde tuppa. Olen tol päeval pisut ettevaatlikum.

Kui mul on ideede- või inspiratsioonipuudus, siis ma jalutan metsas, jälgin jõge, nuusutan rohtu. Sellest on kohe abi. See paneb fantaasia tööle.

Jah, see on ka Eestis ja Soomes nii. Sinu teine vanaema, soomlannast vanaema, oli see, kes sind kirjanduse juurde juhatas?

Jah. Saami vanaema tutvustas mulle jutuvestmist ja joigu. Ta on kõva häälega naine, kes žestikuleerib rääkides. Minu Soome vanaema kolis kaheaastaselt Rootsi. Ta oli "sõjalaps". Ma ei tea, kuidas teie neid nimetate. Ta saadeti teise ilmasõja ajal ohutuse mõttes Rootsi. Üks Rootsi pere lapsendas ta. Ta sündis Soomes, kuid kasvas üles Rootsis. Tema pere jäi Soome. Vanaema on kogu minu elu mind kirjanduse poole suunanud. Ta on ise suur lugeja ja ta jälgib, et mul alati kõik raamatud olemas oleksid, millest ma unistan, sest raamat on uks kellegi teise maailma.

Vanaema üks esimesi päris oma raamatuid oli "Roheliste viilkatuste Anne". See räägib kasuperes elanud tüdrukust. Tema suhetest enda ja teistega, armastusest ja enesearengust. Vanaema Anni ütles alati, et see raamat rääkis temast.

Sinu Soome vanaemal vedas, sest ta oli nii noor, kui ta lapsendati. Paljud niinimetatud "sõjalapsed", kes sõjategevuse tõttu Soomest Rootsi viidi, olid sellest traumeeritud. Paljusid lapsi solgutati kahe riigi vahet. See ajas nad segadusse.

Jah. Sest nad pidid oma peredest eemal olema. Vanaema sõnul oli tema vanus nii õnnistus kui ka needus. Tal oli seitse õde-venda. Tema oli ainus, kes Rootsi saadeti, sest ta oli nii väike, et teda sai üle piiri smugeldada. Tema õed-vennad ja vanemad jäid Soome. Kuna vanaema oli pisike, siis ta pääses Soomest, kuid jäi oma õdedest-vendadest ilma. Nad jäid ellu, kuid vanaema ei kasvanud koos nendega üles.

Ta jäi ka soome keelest ilma.

Jah. See on nii kurb, sest kui nad nüüd kokku saavad, on nad nii ühte nägu, kuid
vanaema ei saa nendega rääkida. See on südantlõhestav.

"Lumme külvajad" on sinu debüütromaan ja see on väga edukas. See tõlgiti soome ja nüüd ka eesti keelde. Tõlkeõigusi on müüdud juba peaaegu 20 riiki. Palju õnne!

Aitäh. Olen endiselt šokis.

Sa mainisid, et kirjutamisprotsess oli muinasjutuline. Millest kõik alguse sai ja mis edasi juhtus?

Kõik sai alguse koroonast. See oli raske aeg, kõik oli halvasti. Hakkasin mõtlema
oma vanemate pereliikmete peale, sest nad tuli ühiskonnast eraldada. Mulle oli see üliraske, sest eakad on saami kultuuris kesksel kohal. Olin väga kurb.

Ma töötasin raamatukogus, kus käis palju eakaid. Sest meie ühiskonna üles ehitanud põlvkond pidi õppima üleöö tehnoloogiat kasutama. Nad tulid oma iPadide ja iPhone'idega raamatukokku: "Õpetage mind seda kasutama, minu lapsed ei näe mind. Ma tahan FaceTime'i kasutada." See oli nii kihvt. Eakad ei andnud alla, vaid tegid endale asja selgeks. Üritasime neid loomulikult aidata.

Hakkasin mõtlema kõigest, mida telefonid endas kätkevad. Et mis juhtuks, kui mõni eakas hakkaks Sirit pärisinimeseks pidama? Nõnda sündis romaanialge. Arutasin seda teemat pidevalt ka oma mehega. Mida vanem inimene Sirile ütleks? Minu mees ütles: "Kirjuta sellest romaan." Vastasin, et ei kirjuta. "Saad koera, kui raamatu kirjutad." Olgu, kirjutan. Sest soovisin õudselt koera. Kirjutasin raamatu ja saingi koera.

Kuid siis tuli see kuidagi ka avaldada. Olin loomulikult väga enesekriitiline ega teadnud, kas romaan on kirjastaja jaoks piisavalt hea. Palusin oma venna sõpradel minu romaani lugeda, sest see abielupaar on ehtsad kirjanikud. Saatsin neile oma käsikirja. "Öelge, kas see on sitt või tasub seda veel pisut toimetada?" Nad ütlesid, et käsikiri on väga hea ja saatsid selle minu teadmata kirjastajale. Minu esimesene kokkupuude kirjastajaga oli kõne neilt, nad avaldasid soovi minu romaani kirjastada.

Too abielupaar ka õpetas mind, kellega koostööd teha, kuidas ennast ise toimetada. Sain neilt väga palju kasulikke teadmisi. Võrratu.

Mida sinu pere ja vanaemad romaanist arvasid?

Soome vanaema luges selle kohe läbi. Ta tegi endise õpetajana ka palju parandusi. Ta oli selle üle nii uhke. Minu saami vanaema vaevab dementsus. Ta on palju mälestusi kaotanud ja tema nägemine on kehv. Ta pole romaani lugenud, aga ma jutustasin selle talle. Peategelane Mariddja põhineb temal. Vanaema tunneb Mariddjat romaani lugematagi, sest tema ongi Mariddja.

Räägime Mariddjast. Ta on romaani peategelane. Seal on palju põnevaid tegelasi, kuid 85-aastane Mariddja on eriti äge ja nutikas, jäärapäine ja tark, aga ka krutskeid täis.

Ta on sõge.

Ta on abielus Bieraga. Räägi sellest vanapaarist.

Mariddjal ja Bieral on selja taga pikk ja õnnelik kooselu. Täielikust õnnest jäi puudu vaid ühine laps. Nad ei saanud lapsi ja see on neile valus teema. Biera oli sunnitud kolima Põhja-Rootsist lõunasse, kus kohalik kogukond teda omaks ei võtnud. Ta sündis kesksaamide maal, kuid teda peeti põhjasaamiks. Mariddja oli kohalik ehk kesksaami.

Kogukond oli nende suhte vastu, olgugi et oleme sama rahvas. See tekitas konflikte, et me kõik olime sunnitud elama nõnda väikeses paigas, kus nappis ressursse. Põhjapõtradele ei jätkunud maad, kus toituda. Kõik olid ninapidi koos.

Romaani Mariddja ja Biera põhinevad suuresti pärisinimestel.

Suuresti. Kasvasin üles koos mitme Mariddjaga. Mul on vedanud. Nad olid värvikad isiksused. Erilised naised, kes ei lubanud endale pähe istuda. Tahaksin 85-aastasena ka ise Mariddja-sugune olla. Loodetavasti olen siis sama sõge.

Kindlasti oled.

Minu mees on sinuga päri.

Biera põhineb minu vanaisal. Ta on vaikne, armastav ja salliv mees. Sest kooselu sellise naisega nõuab sallivust.

Aga romaanis on ka üks noorem paarike, Mimmi ja Kaj. Mõnes mõttes on nad hoopis teistsugused inimesed, aga neil on ka sarnaseid jooni. Mõlema paari puhul kirjeldad sa õnnelikku kooselu. See on tänapäeval haruldane. Romaanides on suhted tavaliselt keerulised ja toksilised. Aga sinu romaanis on kaks tasakaalukat paari.

Sul on õigus. Ma ise ei tulnudki selle peale. Kümme-viisteist aastat tagasi kirjutanuks ma teistsuguse loo. Kuid nüüd olen ma 13 aastat väga õnnelikult abielus. Mul on raske halvast suhtest kirjutada, kui ma ise nii õnnelik olen.

Ka Kajl ja Mimmil on muidugi omad probleemid. Aga nad on armunud ja soovivad teineteist õnnelikuks teha. Kuid nad erinevad Mariddjast ja Bierast.

Mimmi on soomlanna, Kaj on pärit Lõuna-Rootsist. Nad kolisid põhja, Mariddja ja Biera kodukülla. Me ei paljasta romaani lõppu, sest kõik pole seda veel lugenud, kuid nende abielupaaride vahel on mitu olulist seost. Kui me räägime saami nimedega Bierast ja Mariddjast ning Mimmist ja Kajst, näeme erinevusi maa- ja linnaelu vahel. Kas tunnetad neid ka oma kodukülas?

Seda näeb üha vähem, kuid minu kodukülas on veel eakaid inimesi, kelle elustiil on traditsiooniline. Nende lapselapsed on aga täielikult linnainimesed. Mõtlen mõnikord, et kas leiame veel ühise keele? Kuna tehnoloogia areneb suurel kiirusel edasi. Kas suudame vanematega veel ühist keelt leida või elame otsekui erinevatel sajanditel? Sest erinevused on juba praegu tohutud. Ja lõhe muudkui kasvab.

Näeme seda ka saamide aktivismis. Sama riigi erinevate kogukondade vahelisi lõhesid. Ilukirjanduse väeks on anda lugejatele edasi ideid, väärtusi ja uut infot. Mul oli huvitav lugeda saamide ajaloost ja kultuurist. Mulle näib, et sinust on saanud tuntud saami aktivist.

See oleks imetore.

Näiteks nagu Soomes on Niillas Holmberg, muusik, kirjanik ja näitleja. Mainin Holmbergi, sest tema luulet on eesti keelde tõlgitud. Ta on Eestit külastanud, siin esinenud. Ta elab Soome põhjatipus, Utsijoki linnas. Me vajame selliseid aktiviste. Ja sa vist oled selle rolliga rahul.

Olen. Usun endiselt, et pean kasutama mulle osaks saanud tähelepanu teiste aitamiseks. Nende aitamiseks, kes praegu enim kannatavad. Ma loomulikult pole kõigi puudutatud teemade ekspert, ma lihtsalt kasutan oma häält neile probleemidele tähelepanu juhtimiseks.

Ma tunnen Niillast isiklikult. Ta elas aastaid minu parima sõbrannaga kokku. Imetore inimene, laia teadmistepagasiga. Ta on minust palju suurem aktivist. Mina lihtsalt tõstan kisa ja kuulan meie eksperte. Saamide hulgas on mitmete valdkondade eksperte.

Sa kirjutad oma emakeeles ehk rootsi keeles, aga kasutad ka saami sõnu. Niillas kirjutab saami ja soome keeles. See viib mõtted ühele probleemile. Mitmeid lääne kirjanikke on süüdistatud kultuurilises omastamises, mis tähendab võõra kultuuri või identiteedi ekspluateerimist selle elemente laenates või kohandades, neid oma loomingus kasutades. See teema on põhjustanud tuliseid debatte, eriti just Skandinaavias. Sina ei pea seda kartma, sinu vanaema on saami.

Mina võin neid lugusid rääkida.

See on küll väga keeruline küsimus, aga kas sinu hinnangul on kõigil õigus kirjutada saami kultuurist või oma romaani jaoks sellest ainest ammutada?

Väga hea küsimus. Kuna töötan raamatukogus ja olen pikka aega saami meediaga kokku puutunud, olen osalenud arvukates vaidlustes, et mis teeb raamatust "saami raamatu"? Kas kirjaniku isik, teema, raamatu kirjutamispaik?

Leian, et kõik võivad kõigest kirjutada, kuid peame tegema vahet saami kirjanikel, kes räägivad neid lugusid selle kultuuri liikmetena, ja neil, kes näiteks uurivad või fännavad seda. Neil on lubatud kirjutada, kuid me peame teadma, kes kirjutavad endast ja kes teistest. See on oluline, sest seni on alati teised meist kirjutanud.

Nüüd, kus me ise oma lugusid räägime, teeme seda uhkusega, sest meie "kirjanduseks" on suuline pärimus. Oleme tänulikud, et maailm meid nüüd kuulab. Kuid tahame, et ka teised oma lugusid jagaksid. Kui suudame teisi innustada, on see väga tore. Vajame rohkem lugusid, mitte vähem.

Kõik on teretulnud saamidest kirjutama.

Saamid on sinu romaani hästi vastu võtnud. Ka need, kes on sinust veelgi rohkem saamid. Millist tagasisidet sa oled saanud?

Paljud tundsid Mariddja ära. Ta on vist tüüpiline saami naine. Üks Mariddjast noorem naine ütles mulle, kui tore on see, et keegi pani punkti... Kuidas seda öeldagi? Riik on meile alati öelnud, kuidas elama peame. Kus me tohime elada, mida uskuda, mis keeles rääkida. Aga nüüd tuli Mariddja, kes vilistab sellele.
Tema kõnnib oma rada ja teeb seda teadlikult. Ta tunneb oma rahva ajalugu. Tal on seetõttu kõrini. "Keegi ei tule mulle ütlema, et pean oma vähki ravima. See pole kellegi teise asi." Tema ise otsustab oma elu üle.

Inimestele meeldib lugeda isikust, kes Rootsi võimud pikalt saadab.

Sa kirjutad ebaõiglusest, ühiskonna- ja ka koduvägivallast, inimeste igatsusest oma juurte ja pereliikmete järele, kuid raamatus on ka palju huumorit, rõõmu ja naljakaid olukordi. Sinu teos meenutab mulle Mikael Niemi romaane.

Ma jumaldan teda.

Rõõm kuulda. Niemi sündis Pajalas, Rootsi Lapimaa aladel. Ta kasutab meä keelt, millele ka sina viitad. Tegelane Mimmi valdab seda. Kas ka sulle tundub, et põhjapolaarjoone asukatel on kodumaast sõltumata ühesugune huumorisoon? Võllanaljad, must huumor.

Minu meelest küll. Oleme väga sarkastilised. Naudime sarkasmi ja raskuste üle naermist. Sest mõnikord ei saa midagi muud teha. Põhjarahvad on pidanud palju sitta taluma. Võime õuduste üle naerda on kaitsemehhanism.

Näen seda Niemi ja ka teiste Põhjala kirjanike teostes. Kasutasin huumorit teadlikult. See on osa minu stiilist, mida on raske muuta. Jään alati huumorit kasutama ning seda kurbuse ja raevuga kokku segama. Sest see on minu stiil, aga ka seepärast, et kui me saami teemadel räägime, tunnevad rootslased, et neid süüdistatakse. Sest nad teavad, et asjad on halvasti. Nad tunnevad,
et me süüdistame neid ja nad hakkavad ennast kaitsma. "Ei, mina armastan saamisid. Teie põhjapõdrad on nunnud." Sellest kaitsemüürist on väga raske läbi murda. Tahtsin rääkida loo, mis läheks inimestele hinge ilma, et keegi end süüdistatuna tunneks. Kasutasin selleks huumorit.

Ütlesin oma toimetajale: "Ma ei loobu naljadest, olgugi et need on vahel kohatud, kui ülejäänud lõik on kurb või raevukas." Tahtsingi sellist teksti, mida saaks lugeda tundmata, et pead ennast kaitsma. Et lugeja saaks Bierat ja Mariddjat tundma õppida.

Romaan on humoorikas, aga samas paneb ka kurbusest nutma. Ja lõpus kogeb katarsist, kuigi tegelastel, eriti Mariddjal ja tema mehel, oli ränku läbielamisi. Ka romaani pealkiri on mänguline, nii positiivse kui ka kurva varjundiga. Räägi sellest.

Pealkirjad on minu meelest äärmiselt olulised. Ja mulle meeldib sõnadega mängida. Pealkiri on otsetõlge rootsi keelest, ainult selle erinevusega, et külvama tähendab rootsi keeles ka haava. "Haavad lumes".

Ka piiri võib haavana võtta. Lumme tõmmati joon, mis lahutab inimesi, keda poleks tohtinud lahutada. Haavadeks lumes on ka nende inimeste, saanide ja põhjapõtrade jäljed, keda sunniti oma maalt lahkuma.

Kuna see on ka minu pere lugu, tunnen, et me voolasime verena oma kodukohast minema. Minu vaimusilmas oleme meie haavadeks lumes. Samas on lumme külvamine väga optimistlik tegu. Võibolla ka pisut ogar. Teame, et taimed ei taha lumes kasvada. Kuid me õitseme ja elame põhjas ilusat elu. Meie lilled saavad lumes edukalt hakkama.