Meelis Friedenthali neljas romaan "Punkti ümber" on vahealade odüsseia, kus jälgime peategelase Verdi Jürgensoni rännakuid läbi XX sajandi alguse Euroopa, veelgi enam aga läbi erinevate vahealade elavate ja surnute, paigalolijate ja pagulaste, enesest teadlik olemise ja enesele võõraks olemise vahel. Peategelase persoon toetub õrnalt Odessas sündinud Friedrich Jürgensonile (1903–1987), keda ajakirjanduses on nimetatud "multitalendiks" ning kes uskus muu hulgas, et suudab makilindile jäädvustada teateid surnutelt. Meelis Friedenthali "Punkti ümber" vaatleb Jürgensoni aga hoopis laiemal skaalal – romaani peategelane näib igatsevat eksistentsiaalset koordinaadistikku ning tema eluloos eri hetkedel ilmuv abstraktse koega kaart ei juhata teda küll piltmõistatuse kombel ainsa võimaliku lõpplahenduseni, ent lubab siiski aimata, et nii aeg, ruum kui inimhing on tunduvalt mitmemõõtmelisemad, kui praktiline meel uskuda suudab.

Romaani süžeeliin juhatab meid läbi Odessa saksa-eestlase Verdi Jürgensoni eluloo erinevatesse paikadesse, kuid selle juhusliku moega rändamise lõppsihiks, nii-öelda porgandiks vankuva hobuse nina ees osutub Friedenthali kodulinn Tartu. Revolutsionääride märatsemise ajal Odessas otsustab pere saata Jürgensoni just sinna, tema esivanemate sünnipaika, kus ta pole kunagi käinud – nii algab tema teekond kodust võõrsile, kuid võõrsist peaks saama uus kodu. Rännak viib teda läbi Konstantinoopoli Kreekasse, ta näeb Smyrna põlemist ja linna muutumist tuhaks, ning läheb siis ühte teise tuhalinna Pompeisse, enne kui jõuab veel ka Pariisi ja Berliini. Teel kohtub ta erinevate inimestega, kellest mõned on ajaloolised isikud, mõned fiktiivsed, moodustades galerii XX sajandi alguse intellektuaalidest, esoteerikutest ja kunstnikest.

Kuid see on vaid süžeeliin ega ole antud romaani juures kõige olulisem. Maalikunstnik Olev Subbi sõnul on maalikunsti kolme tähtsaima komponendi – kompositsiooni, faktuuri ehk pintslikirja ja kujutamise – vahel alaline ning lahendamatu vastuolu. Selles vastuolus on Friedenthal osutanud süžeele (ehk kujutamisele) ühelt poolt justkui punktiirjat tähelepanu, lugu teeb läbi erinevaid dramaatilisi pöördeid, kuid mida edasi romaani aeg kulgeb, seda väiksema detailsusega märkab autor, ehk ennekõike tema peategelane, ümbritsevaid juhtumeid. Realistlik loojutustuse kude rebeneb ning tekkinud pragudest paistab üha enam midagi teistsugust, mille kohta "unenäoline" öelda oleks liialt üldsõnaline, kuna Verdi Jürgensoni teadvuses on lisaks ärkvelolekule ja unenägemisele veel seisundeid, mille täpne taksonoomia on võimatu ja seda enam ligitõmbavad nii Jürgensonile kui ka Friedenthalile.

Mõnes mõttes neist teadvuse vahealadest see romaan ongi: piirjooned hägustuvad, reaalsused segunevad, toimuvad kattumised ja petlikud selginemised, mis peatselt muutuvad taas nii autori, peategelase kui ka meie jaoks päriselt haaramatuks. Romaani lõpu poole loobub Friedenthal senisest loojutustuse perspektiivist, ta ei juhata lugejat enam läbi aja ja ruumi, vaid distantseerib nii peategelase kui tema kaudu ka lugeja säärasest lugemisest, kus loole elatakse kaasa vahetult. Me distantseerume veidi brechtilikult Verdi Jürgensoni eluloost, kuid me pole ainsad. Ka peategelane ise hakkab ühel hetkel vaatlema oma elu võimalikke trajektoore eemalt, need kulgevad omalaadses tillukeses maketis, mida tavaliselt ehitatakse teatrilavade kujundusmudeliks, ning seal askeldavat tillukest iseennast ja tema valikuid silmitsedes saab Jürgenson aru, et toimuva manipuleerimiseks piisab kas või sellest, kui ta sosistab.

Tekivad loo hargnemised, ühe võimaliku ajaloo asemel on mitu ja nende mitme vahel omakorda vahealad. Süžee ei vii ootuspärasesse sadamasse, vaid kaotab ühel hetkel suuna. Taas ilmub esile abstraktne pilt, mille Jürgenson oli avastanud lapsena ja mis oli talle pakkunud omalaadset juhatust hingelises segaduses või ärevuses. Kaart pakub Verdi Jürgensonile justkui täiuslikku orienteerumist olemasolu kaoses ja teisalt avab talle säärase orienteerumise illusoorsuse, andes talle mitte fikseeritud kursse, vaid punkti, mis on "kõigi teiste punktide fookus" (lk 306). Selguse igatsus saab seeläbi ainuvõimaliku lõpu: leitakse absoluut. Leitakse punkt (lõpuks ometi!), kus kõik on kokku pressitud, kõik on mingil moel olemas, inimese eksistentsiaalne või ka filosoofiline kaos pakitakse kokku – ja emotsionaalsel tasandil pakub säärane süžee kulminatsioon ennekõike rahu. Jõutakse kuhugi pärale ja selle nimel on olnud vajalik realistlikust loojutustusest loobumine ning poeetilisele vahetasandile jõudmine, kus motiivi kõrval hakkab romaani edenedes üha enam tähendusi omandama raamatu stiil – miski, mida maalikunstis võiks nimetada ka pintslikirjaks.

Friedenthali keel ei ole krüptiline, nii jutustus kui ka süntaks on haaratavad, tema stiili poeetilisus tuleb lausungi lihvitusest ja avarusest. Friedenthali laused on täpsed, ta ei venita neid kunstlikult lüürilise efekti saavutamiseks, ei liialda võrdluste ega metafooridega, aga ometi suudab avada mitmeid uksi, nii et lakooniliste, isegi veidi arhailise kõlaga kujundite abil tekib mitmekihiline atmosfäär.

Friedenthali romaani atmosfäärilisus on ühtlasi ka tema süžeeline tööriist, veelgi enam aga osaline tähendusloomes. Täpsemalt: teksti tähendused avanevad tänu sellele, et autor ei ehita teksti üles tasapinnaliselt ega sirgjooneliselt, vaid ruumiliselt, liikudes läbi erinevate tasandite, nagu liigutakse läbi korruste, ent sageli juhtuvad romaani võtmelise tähtsusega hetked hoopis trepimademetel, neis kummalise meeleoluga paikades, kus me ei suudagi alati taibata, millisel tekstitasandil me hetkel viibime.

Küsimus ei ole siin ähmasuses, teksti trepikodadesse pole lastud mingit kunstilist udu, vastupidi, nii Friedenthali väidetes kui ka stiilis on aimata igatsust matemaatilise selguse järele, ent ilmselt mitte ilmaasjata ei viita autor Lewis Carrolli romaanile "Alice Imedemaal", kus tähendused ei sünni niivõrd lausungite kulminatsioonis, kuivõrd lausungite loodud atmosfääris. Ent millised tähendused? Lühidalt öeldes võiks romaani "Punkti ümber" kirjeldada ka poeetilise traktaadina enese poole liikumisest läbi filosoofiliste (tähendus ja tähendusetus), eksistentsiaalsete (elu ja surm) ja spiritistlike (keha ja vaim) vahealade.

Friedenthali teksti võiks kirjeldada ka intiimse eepilise romaanina, mida iseloomustab ühelt poolt karakterite lähivaatlus (tõsi, lähedalt vaadeldakse vaid peategelast, teised karakterid on pigem funktsionaalsed), üksikute üleminekute täpne kirjeldamine, tähelepanelik detailide lahtiharutamine, ja teiselt poolt rändamine läbi ajaloo suursündmuste, dramaatiliste kataklüsmide ja eksistentsiaalsete küsimuste. Nendes rännakutes kirjeldatakse korduvalt piirolukordi: elavad liiguvad surnute maailma ja vastupidi, kõneletakse kodust ja pagulusest, omadest ja võõrastest, tegelikkusest ja näilisest, olemuslikust ja unenäolisest. Sääraste piirolukordade reljeefne esiletoomine näib teenivat peategelase jaoks üht eesmärki: saada kunagi ehk aru, kes ta siis päriselt on, ja ühtlasi saada aru, millisel (või millistel) koordinaatteljestikul (-teljestikel) tuleks teda päriselt vaadelda. On see päriselt üleüldse olemas? Autor näib uskuvat, et jah, on, kuid mitte üheski kindlas sfääris, vaid sfääride arabeskses põimituses, mille keskel asub üks teatud Punkt.

"Verdi alles õppis ennast tundma," (lk 12) ütleb autor päris romaani alguses ning see juhtlause saadab Verdi Jürgensoni läbi tema järgnevate aastate. Tegelase odüsseia viib teda sageli hävingupaikadesse: sinna, kus eelnev kihistus on tühistumas ja uus pole veel selgunud. Säärased ajaloolised vahealad laotuvad lugeja silme ette revolutsionääride märatsemises Odessas, Smyrna hävimises hiigeltulekahjus või post factum mõtisklustes Pompeis, kus ajaloo kulgemine lõigati läbi päevapealt. Sääraste dramaatiliste kataklüsmide kujundatud ajaloolised vahealad kulgevad paralleelselt peategelase isiklike vahealadega. "Ta ei olnud kindel, kus ta algas ja kus ta lõppes," (lk 245) ütleb Friedenthal ühel hetkel oma peategelase kohta, taoline asetsemine kahe modaalsuse vahel, mingisuguses tähenduslikus (mitte süžeelises) murdepunktis, iseloomustab nii Verdi Jürgensoni kui ka ajalugu, kuna mõlemad on pidevalt teel kuhugi: seda nii füüsiliselt (Verdi näiteks on justkui liikumas pidevalt Eesti poole, sellesse Suure Ajaloo silmis nähtamatusse punkti, kus ajalugu vakatab), veelgi enam aga vaimselt.

Vaimne emigrantlus, iseendale võõraks jäämine ja samas pidev püüd iseendale lähemale jõuda on Verdi sisemine odüsseia. Üpris romaani alguses asendatakse tema veri Katja omaga, ta on nüüdsest justkui külaline kellegi teise vereringes, kuni ühel hetkel võtab tema keha üle hoopis Berliin, imbudes tema kudedesse. Ta on sunnitud kodust põgenema, ent juba Odessa sakslasena tundis ta end sisepagulasena, kellel pole ülearu turvaline kas või näiteks oma keeles avalikult kõneleda. Hilisemad rännakud süvendavad tema emigrantlust, kuni ühel hetkel saab temast eksistentsiaalne emigrant. Pärast surnud tüdrukuga kõnelemist muutub Verdi Jürgenson nähtava olemasolu suhtes võõraks, ta ei ole enam päriselt selles maailmas, kuid pole päriselt ka teises maailmas – motiiv, mida Friedenthal rõhutab hiljem ka barzah' piiritsooni kirjeldamisega, kus peategelane on (justkui) surnud, kuid pole (veel) ära viidud. Jürgensoni spiritistlikud kogemused, mis vaatlevad suuresti läbi uurimata esoteerika tugevat mõju Eesti XX sajandi esimese poole kultuurile, paigutavad ta surnute ja elavate, vaimude ja siinolijate vahele, nii et temast kujuneb omamoodi piiripunkt, eksistentsiaalne eesel kahe heinakuhja vahel, kes ammutab mõlemast.

Ent millest säärane vahealade poeetika tung? Tundub, et Meelis Friedenthal ei liigu oma tekstis erinevate tasandite vahel selleks, et veenda vaatajat teistsugususe võimalikkuses, erinevate reaalsuste üheaegsuses jne, vaid ta (või Verdi Jürgenson) võtab seda antusena ega soovi hoomatavasse tegelikkusse kaost tuua. Selles olemasolude müriaadis, pidevalt vahetuvate ja topelduvate vahealade rägastikus tuleks prohveti kombel leida mingigi pidepunkt, valgusvihk mingilegi teerajale, mis annaks selle kõige olulisema – hingerahu. See aga ei tähendaks tingimata odüsseia lõppu, pigem üht teist, kontrollituma trajektooriga kulgemist, mis meenutab (ilmselt) veidi Neo hingerahu "Matrixi" esimese osa finaalis.

Romaani kulminatsioonis vaatleb peategelane oma elu maketina, jõudes nõnda tagasi Friedenthali poolt ka varem kasutatud teatri eesriide kujundini, mis varjab vaataja eest kõike seda, mis on olemas, aga mida pole hetkel lihtsalt näha. Samamoodi on Jürgenson ka valikulise kuulmisega ja säärane kärbitud tajumine meenutab ikooni vaatamist, nagu Friedenthal seda kirjeldab: ikooni vaadates me ei kasuta oma meeli mitte selleks, et tajuda olemasolevat pilti, vaid et vaadata sinna taha. Veendumus, et kusagil on midagi veel, mingi paralleelne ajalugu, ja igatsus sinna jõuda peegelduvad ka mosaiigi kokku ladumise metafooris, kus killukestest pannakse kokku tervikut. See on kokkuvõttes Smyrnast toodud huvitava ornamendiga vaiba ja Odessast avastatud abstraktse maali või kaardi kordus, need on ühe ja sama igatsuse erinevad avaldumisvormid, mille tulemuseks on tunne, et ta "ongi võibolla kusagil teises kohas, väljaspool maailma nagu jumalad" (lk 247).

Maailmakäsitluselt meenutab Friedenthali romaan aga huvitavat kombinatsiooni tulevikku suunatud ulmekirjandusest ja retrospektiivsusest. Mõnes mõttes on "Punkti ümber" nn Tartu-kirjandus, mida on mõjutanud ülikooli klassikalised erialad – filosoofia, klassikaline filoloogia, teoloogia, matemaatika ja nii edasi. Säärased aegadeülesed distsipliinid ehitavad autorile samasuguse platvormi, nagu Verdi Jürgensonil on romaani lõpus: tribüüni, kust vaadatakse inimkonna kirgedele eemalseisja positsioonilt, kes on – olgugi et vaid mõtteliselt – elanud aastatuhandeid ning silmitseb seetõttu neid kirgesid nii, nagu vaatab kaldal istuja mäslevas jões edasi rulluvat oksakest. Mõtlikult, veidi nukralt, ennast emotsionaalselt mitte üleliia sidudes.

Friedenthal ei vaata Verdi Jürgensoni kaasakõndija positsioonilt, keda huvitaks tegelase iga viimnegi psühholoogiline uid või värelev tundekogemus, vaid ta pigem kaardistab neid uidusid ja värelusi laiemate kontekstide jõekäärudes. Ta ei pühitse neid mitte niivõrd kordumatu individuaalsuse puhanguna, vaid millegi suurema avaldumisvormina. Ilmselt seetõttu on Friedenthal valinud ka ajaloolise vaatenurga, kuna tema ja inimkonnas juhtunu vahel on tekkinud piisav distants, ja nagu paljudele säärase platvormi pealt vaatlejatele, lõpeb ka tema jaoks ajalugu enne selle tegelikku lõppu. Autor jääb inimese vaatlemisel pidama umbes saja aasta taha, ta ei soovi teadlikult liikuda tänapäevale lähemale, kasutada moodsaid kunstiteooriaid (selle asemel Kandinsky), rääkida uusimast filosoofiast (selle asemel Lukianos), vaadelda uusimaid probleeme (ta mainib küll transsoolisust – taas üht vaheala –, kuid ei kiika sellessegi lähemalt).

Sääraselt mõtete, vaimu ja hinge, vaatluste, analüüsi ja mõtluste vahealadel liikudes küsib Friedenthal lakkamatult autentse enesekogemuse järele, laskumata päriselt ei nende parteisse, kes usuvad suure osa reaalse kokkuleppelist iseloomu, ega ka nende sekka, kes peavad sääraseid kokkuleppeid eimiskiks. Friedenthal küsib, aga ei vasta – või õigemini, tema vastus on edasi juhatav küsimus. Küsimus, mis kutsub lugeja trepimademetele, vahekäikudesse ja piirolukordadesse, sest ainult seal, ajaloo vulkaanipursete tuha alla mattununa, on võimalik puhastada kildhaaval välja iseenda olemise mosaiiki, avastades pärast iga killu puhastamist, et see juhatab meid järgmise mosaiigi, trepimademe ja vaheala juurde. Punkti ei ole.