Kanuti Gildi SAAL avab esmaspäeval 24. hooaja. Olgugi et hooaja avaõhtu sisustavad eelmise hooaja kunstnikud, valmistutakse proovisaalis esimeseks esietenduseks. Liisbeth Horn, Kärt Koppel ja Anumai Raska toovad 19. septembril lavale karjamentaliteedist tõukuva uuslavastuse "Roti Rumba". 

Koppeli sõnul ei ole üldse ebatavaline, et kolm etenduskunstnikku ühe lavastuse juures kokku on saanud. "Me õppisime kõik koos Viljandis ja sellel, et me üldse "Rotirumbat" teeme, on päris pikk teekond olnud. Selle teekonna kõige kaardistatavam punkt on see, kui tegime eelmine aasta Saal Biennaal festivali raames ühes performatiivse installatsiooni "Stalk your dance"," selgitas Horn.

Performance'ist võetakse uude lavastusse kaasa mõtisklused võimusuhetest ja küsimus sellest, kuidas neid nihestada või muuta, ning nauding kellegi teise pilgu all olemisest.

"See on liikunud kuidagi lavastuse formaati üle. Tookord tegelesime rohkem tundega, kus inimene on üksi vastamisi seintega, mis on täis silmapaare, millest mõned on päris silmad ja mõned ei ole, ta tajub, et on väga tugevalt üksinda nähtav. See nähtav olemine praeguses kontekstis, kus inimene on karjaloom nagu rott, elame kõik külg-külje kõrval ja selleks, et üldse ellu jääda, on mul vaja teiste inimeste heakskiitu. Üksinda on sotsiaalsetel liikidel väga raske elus püsida. Selleks, et saada teiste inimeste heakskiit, pean olema kuidagi nähtav, kuidagi heast küljest välja paistma," selgitas Horn.

Lavastajate sõnul ongi lavastuse põhifookuses see, kui vajalik on inimesele primaarsel tasandil nähtaval olemine, kui palju inimene sellega tegeleb ja kui palju ennast selle vajaduse põhjal kohandab.

"Kindlasti ka sotsiaalmeedia võimendus sellele kõigele. Teatav kehaline dissonants, mis tekib sellest, et ma tahan näiteks iga päev postitada ühe Tiktok tantsu või pakun seda materjali endast kogu aeg välja," lisas Raska.

Kõikidest karjaloomadest otsustati lugu rääkida just roti kaudu. "Esimene seos, mis meil tekkis oli laborirott, keda jälgitakse, uuritakse ja nende käitumise pinnalt on ju meie maailmas päris palju psühholoogilisi teooriaid välja arendatud. Oleme otsustanud mingi teise liigi pealt õppida, kuidas me ise käitume ja kuidas ise eksisteerime. Natuke poetiseerime seda hüperreaalsusesse, et see rott võib-olla naudib seda väga, et teda läbi puuri jälgitakse. Ega keegi ei saa kunagi teada, ka see rott ise mitte, kas ta ise üldse kunagi liigutaks ennast, kui keegi kõrvalt ei vaataks," selgitas Koppel.

"Meie enda puhul samamoodi, kuna meie tegevused on kogu aeg nähtavad ja vaadatavad, siis me ei oskagi öelda, millised me oleksime, kui keegi meid kunagi ei näeks," lisas ta.

Kuigi etenduskunstnike lavastus on Kanuti Gildi Saali 24. hooaja esimene uuslavastus, lavastajad olid ise 3–4-aastased kui Kanuti Gildi Saal esimese hooaja avas.

"Mina sain kahetsusväärselt hilja teada Kanuti Gildi Saalis. Seal kontekstis, kus mina elasin, see ei jõudnud," tõdes Raska. Horni sõnul jõudiski vanalinnas asuv teater nende ellu ülikoolis etenduskunste õppides. "Saad aru, et vau, äge, selline teater on olemas. Kuidas ma sellest enne ei teadnud. Pigem on sellised klassikalised teatrid olnud pildis ja päris kurb, et see nii hilja meieni jõudis," sõnas Horn.

"Mul on väga suur kana kitkuda sellega, et koolihariduses on kaasaegne kunst nii kõrvale jäetud teema. Me räägime kunstiajaloost ja enam-vähem avangardismi juures lõpeb see koolis ära. See, mis praegu toimub, jäi minu isiklikus koolihariduses täiesti katmata. Kaasaegne kunst on kuidagi välja lõigatud. Kui me räägime kunstist, siis räägime Picassodest, aga see, et meil ka praegu ülipalju ägedaid asju toimub, on kuidagi äärealale jäänud," rääkis Horn.