Möödunud nädalal avati Fotografiskas näitus "Ihualasti". "See idee oli meil juba ammu. Akt, alasti keha, on üks vanemaid teemasid tänapäeva fotograafias ja traditsioonilises kunstis üldse. Tahtsime seda lavastada uuel, kaasaegsel moel. Öelda lahti akti traditsioonilistest normidest, sellesse suhtumisest minevikus, sellest, kuidas keha kunstis tihipeale esitletakse," selgitas Fotografiska ülemaailmsete näituste direktor Johan Vikner "OP-is".

Näitusel on väljas 32 naiskunstniku looming. "See on hea valik kunstnikest, kes töötavad eri žanrites, erinevatel eesmärkidel. Näidates iga moodust, kuidas keha vormida, kasutada, esitleda. Meie jaoks oli see antud näituse puhul eriti huvitav nüanss," sõnas Vikner.

Teiste seas löövad näitusel kaasa Eesti kunstnikud Cloe Jancis ja Marlen Kärema. "Sellel näitusel on tegelikult väga palju erinevaid teemasid. Ühelt poolt näitab naisakti läbi naise pilgu, viies selle kõrvale kunstiajalooliselt laetud meesvaatest. Selles ei ole ainult akti, vaid selles on ka tundlikku ihu, kehaproblemaatikat, soovi sobituda ja erinevust. Meeletu hulk erinevaid kunstnikke, kes tegelevad naisele väga olulise teemaga, sest naise keha on kahjuks see, mis on ikkagi väga poliitiliseks tehtud ja selle üle otsustatakse," rääkis Jancis.

Jancise näitusel väljas olev töö sai alguse sotsiaalmeediast. "Enne kui ma seda tööd tegema hakkasin, levis hästi palju videoid, kus peamiselt naised näitasid, kuidas nad end riietuvad või endale meiki teevad ja seeläbi oma keha või nägu muudavad. See tundus mulle just sellepärast väga põnev, sest see on justkui autentsuse näitamine, olles teiselt poolt osa etendusest, koos tohutute hunnikute vormivate riietega, alates sukapükstest või vormivast pesust," kirjeldas ta.

Fotograaf Marlen Kärema armastab pildistada neid hetki, mida elu annab. "Kui ma selliseid intiimseid fotosessioone tegema lähen, ütlen inimestele, et nad oleksid võimalikult loomulikud – et emad, kui nad saavad, ilma meigita, juuksed võivad ka kammimata olla," sõnas ta. "Mul on tunne, et mul ei ole olnud keeruline inimestele särgi alla pugeda, et neid väga intiimseid hetki jäädvustada. Sa ei pinguta ega ürita midagi saada, vaid see on nagu kingitus – palun, võta."