Skulptor Tõnu Maarand sündis 1940. aastal Tartus muusiku perekonnas. Tulevane kunstnik õppis Tallinna 10. keskkoolis (nüüd Nõmme Gümnaasium), kuhu jääb teda mäletama 2002. aastal valminud president Lennart Mere bareljeef kooli raamatukogu sambal.

Tõnu Maarand astus keskkooli lõpetamise järel Eesti Riiklikku Kunstiinstituudi skulptuuriosakonda ning lõpetas õpingud 1965. aastal skulptori diplomiga. Ta alustas loomingulist tegevust kohe instituudi lõpetamise järel ja näitustel esinemist 1969. aastast.

Tema isiknäitused on toimunud 1976. ja 1990. aastal Tallinna Kunstihoone galeriis (endise nimetusega Kunstisalongis), aastal 2001 Kristjan Raua majamuuseumis Nõmmel ning 2019. aasta kevadel Tallinna Disaini- ja Arhitektuurigaleriis.

Riia skulptuurikvadriennaalidel esines ta alates aastast 1976. Vabanenud Eestis köitsid Tõnu Maarandit võimalused osaleda mitmetel rahvusvahelistel puu- ja kivisümpoosionidel. Koos kolleegidega ka lume- ja jääskulptuuri võistlustel erinevates riikides.

Loomingulise tegevuse kõrval töötas Maarand aastail 1965–1972 Eesti Televisioonis ning 1972–1978 Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadis kunstnikuna. Alates aastast 1982 töötas ta pikki aastaid Kunstiakadeemia õppejõuna. Ta valiti Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 1977. aastal.

Tõnu Maarandi loomingu kõrgaeg langeb 1970. ja 1980. aastatele. Tagasi vaadates meenuvad paljudele kaasaegsetele esmajoones tema avalikud skulptuurid ja monumendid. Kahjuks ilmestab vähemalt kolme monumenti ka rahutu ajalugu. Mälestusmärk 20. sajandi alguse kuulsamale eesti spordimehele Georg Lurichile püstitati Pirita teele 1996. aastal. Väike atleedi figuur järgib Amandus Adamsoni 1903. aastal valminud skulptuuri "Tšempion" ning oli mõeldud tähistama Lurichi 120. sünniaastapäeva. Selle monumendi saatust on varjutanud korduvad vandalismiaktid.

Ka 1990. aastal Juhan Smuulile Kadrioru parki püstitatud pronksist monumendil, mis alates 2006. aastast asub Koguva külas Muhus, on tulnud üle elada laastavaid rünnakuid. Ilmselt ongi tema praegune asukoht Smuuli lapsepõlvemail õigeim. Merele vaatavat kuju kajakaga õlal võib ehk täna, mil Juhan Smuuli valikuid tema noorusaastail varjutavad kahtlused ja süüdistused, vaadeldagi, kui "väikesele mereäärsele rahvale tüüpilist maast lahti pürgimist, tungi näha võõraid maid ja võõraid sadamaid".

Märksa paremini on läinud kauaaegse Tartu Ülikooli spordiõppejõu Fred Kudu kujul (1992) Kääriku spordibaasi looduskeskkonnas. 2002. aastal Kaarli puiestee ja Toompea tänava nurgal avatud admiral Johan Pitka monument asub täna Hirvepargis. Teos on nüüd vääristunud arhitekt Mart Kadariku poolt suurejoonelisemaks kavandatud arhitektoonsete detailidega. Tõnu Maarandi monumendid paistavad eelkõige silma oma portreelise õnnestumisega. Ka tema viimane mälestusmärk Amandus Adamsonile Paldiskis (2000) on eelkõige portreemonument.

Vabaloomingus on Tõnu Maarand loonud üle kolmekümne silmapaistva portree ja parimad neist on leidnud koha Eesti suuremates muuseumides, nagu Eesti Kunstimuuseum, kus asuvad Einari Koppeli (1976), Arseni Mölderi (1982) ja Ralf Parve (1985) nauditava modernistliku üldistusega loodud pronksportreed. Peeter Sauli (1982) ja Tõnu Kargi (1991) portreed on leidnud koha nüüd Ajaloomuuseumi filiaalina tegutsevas Teatri- ja Muusikamuuseumis. Omal humoorikal käsitlusviisil on Maarand suutnud tuua kultuuriinimeste portreedes välja modelli iseloomustava psühholoogilise sügavuse ning vahel ka üsnagi karakteerse olemuse.

Tagasi vaadates tuleks mainida ka Tõnu Maarandi huvi ja kiindumust spordiga seonduva vastu. Nii ilmus 1980. aastal Kunstihoone kevadnäitusele Jaan Taltsi täisfiguur tõstekangiga. Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Spordimuuseumi kogudest leiavad ajuti taas eksponeerimist tema keerulise dünaamikaga 1970. aastali valminud "Jõud"  ja "Sööst", aga ka hilisem fragmentaarsena lahendatud "Finiš", "Jalgratturid" ja "Poksijad".

Peamiselt kipsi ja pronksi materjalina kasutades, tundis Maarand huvi ka puu voolimise vastu ning Eesti Kunstimuuseumi kogudes leidub seitsmekümnendate algusest  kolm suure üldistusega voolitud puuskulptuuri: "Mees lapsega", "Mõtlev naine" ja "Mõtlev mees". 1960. aastail eesti skulptorite hulgas maad võtnud huvi kohrutustehnika vastu ei läinud mööda ka Tõnu Maarandist, nii leidub Eesti Kunstimuuseumi kogus 1968. aastast vaskplekist taondatud "Noormees raamatuga".