Arikawa Hiro loomingust on Margit Juurika ja kirjastuse Tänapäev vahendusel eesti keelde jõudnud ta peamised teosed "Rändava kassi kroonikad" (2019), "Kassid, kes valvavad me üle" (2022) ja käesoleval aastal välja antud "Järgmine peatus Hankyū liinil". 

"Järgmine peatus Hankyū liinil" on omapärase struktuuriga romantiline romaan, mis ehitub Hankyū raudtee Takarazuka-Imazu liinile. Romaan jaguneb peatükkideks liinil asuvate peatuste järgi ja imaginaarne jutustaja võiks sel olla kasvõi rongijuht, kes paneb tähele, mis rongis toimub, kes ja kuidas rongile tuleb, ning kes ja kuidas sealt lahkub. Ülejäänu, mida tegelased räägivad, mida teevad väljaspool rongi, kujutab ta lihtsalt ette.

Hiro visandabki oma tegelastega toimuva kõikjale nägeva silma vaatepunktist, keskendudes seejärel karakterile, kes rohkem huvi pakub. Takarazukast Minamiguchisse ja tagasi sõitva rongi teekonnal ristuvad mitu tegevusliini ning moodustuvad omad kangelased, nagu sõbranna pulmast naasev Shoko, vanaema Tokie lapselapsega või rongis kohtuvate Kei'ichi ja Miho lugu.

Hiro alustab mängust, mida arvatavasti on mänginud kõik, kes kunagi Conan Doyle'i Sherlock Holmesi lugenud. Ta püüab pelgalt väljanägemise ja käitumisviisi järgi ära arvata tegelase tausta, ülejäänu on juba fantaasia. Midagi kriminaalset me aga Hankyu liinil ei koge, kogu romaan jääb pigem selle juurde, kuidas suhtekriisidest üle saada. 

Margit Juurika ladus tõlge on varustatud ka mõne joonealuse kommentaariga, mis selgitab Jaapani kultuurilist tausta, nii aitab Arikawa rongiromaan laiendada lugeja teadmisi selle kauge kultuuri sisemistest koodidest. 

Mõnes mõttes saabki Arikawalt õppida, kuidas kujundada karakterit ja arendada lugu lihtsalt väliste tähelepanekute põhjal. Teisalt osutab selline meetod ka sellele, kuivõrd me ise endast tahtmatult räägime, end reedame. 

"Järgmine peatus Hankyū liinil" on kerge lugemine, nii-öelda öökapi- kui mitte rongiromaan. Tallinna-Tartu liini reisijad annaks ainet võib-olla isegi põnevamateks lugudeks, kõik sõltub autorist ehk lugejast.