Junichiro Tanizaki "Arutu armastuse" puhul on tegemist ju tegelikult üpris ammu kirjutatud tekstiga, aga kui seda nüüd lugeda, siis see hakkab väga hästi mängima tänapäevas. Milline oli teie suhe selle raamatu ja selle tekstiga, kuidas teie arvates see tänapäeva tuleb?

See on päris hea, kui leitakse, et sellel tekstil on ka seoseid tänapäevaga. Tanizaki tegelikult ju kirjutas ja elas ajal, mil ühiskonnas toimusid hästi suured muutused, toimus moderniseerumine. Tegelikult kogu aeg toimub mingisugune muutus, mingisugused protsessid, selles mõttes tänapäevaga võib see seostuda küll.

Tekst ise on tõesti sajandivanune juba tänaseks. See hakkas ilmuma Osaka Asahi Simbunis (üks Jaapani vanimaid päevalehti - toim.) järelloona, aga kuna tekst oli päris provokatiivne, siis paraku ajaleht ütles, et tema ei soovi enam selle teksti avaldamisega jätkata, sest neid ähvardas sulgemine. Samas see tekst tegeleb hästi palju naisega Jaapani ühiskonnas, seega Tanizaki jätkas selle avaldamist tollases naisteajakirjas Josei (jaapani k. Naine - toim.).

Ühesõnaga, ta on sedasi kahes kohas algselt avaldatud ja siis pärast hiljem üheks romaaniks kokku pandud. Tänapäeval meil muidugi ei ole enam selliseid tekste, mis ilmuvad algselt ajakirjas ja siis pannakse raamatuna kokku. Selles mõttes ta on ikkagi teistmoodi, oma ajastu väljendus. Tänapäeval raamatuna lugedes seda ilmselt vist päris ei taju, aga tänapäevaga seoseid on ka teistsuguseid.

Eks ole ka ühiskond muutunud, et päris kohane ta tänapäeva Jaapani ühiskonnale enam ei ole?

Tänapäeva Jaapani ühiskond on selles mõttes ikkagi avatum. Enam ei ole vaja üle võtta selliseid asju, mida tol ajal võeti, mida moderniseerimisprotsess nõudis Jaapanilt. Kuna ta oli eelnevalt olnud juba kaks ja pool sajandit suhteliselt suletud riik, siis moderniseerimise käigus võtsid nad ikka kõikvõimalikke asju üle. Seda Tanizaki üritas ka tegelikult näidata, et mis juhtub siis, kui jaapanlane võtab üle lääne kultuuri, et kas see on hea või on see hoopis hoiatav näide.

Mõnes mõttes on selle naiselikkuse teema juures tegemist ka naise identiteedi kindlustamisega, omamoodi ka seksuaalrevolutsiooniga, millega meespeategelane ei osanud tegelikult midagi peale hakata. Siit võib juba näha kahe maailmapildi konflikti või kultuuride kokkupõrget.

Üks asi on kultuuride kokkupõrge, aga samas me räägime ikkagi tollasest Jaapani ühiskonnast, mis oli läbivalt olnud patriarhaalne. Kui siis tekib olukord, kus naine tõstab pead ja läheb nii-öelda kodust välja, läheb ühiskonda, siis juba see oli paras šokk inimestele, sest naine peab olema ju kodus, peab nõusid pesema, lapsi kasvatama. Siis sa paned veel omale selga mittetraditsioonilised riided, ja kimono, issand jumal, see ju jääb kappi. See oli šokeeriv.

Peategelane ilmselt ei mõelnud nii kaugele välja, et see naine, kelle ta laseb nii-öelda modernsena tänavale, et see modernsus, mis selle naisega kaasneb, hakkab talle vastu töötama, talle kui mehele ühiskonnas. See on võib-olla midagi, mida Tanizaki ka oma elu põhjal natukene nagu avastas.

Tanizaki stiil on meie kui lääne inimeste jaoks küllaltki tavapärane või traditsiooniline. Kuidas teile tundub?

Jah, kui kirjastiili mõelda, siis Tanizaki puhul on keeruline rääkida ühest stiilist, sest kui kirjanik kirjutab ikkagi 50 aastat, siis stiil muutub kahtlemata. Aga selles mõttes oli ta küll stilistiliselt novaatorlik, sest sellist päris kõnekeelt, nii nagu Tanizaki kasutab, ei olnud varasemas Jaapani tekstis väga palju. Teda küll peetakse natuke dekadentlikuks, nii nagu võib-olla ka Dazai Osamut, kes on ka eesti keelde tõlgitud.

Tema stiil hilisemas kirjanduses muutus, kuna ta hakkas tõlkima "Genji monogatarit" ehk "Genji lugu", mis on 10. sajandi Jaapani naiskirjaniku tekst, hästi mahukas. Tanizaki hakkas seda panema kaasaegsesse jaapani keelde, mis mõjutas tema enda keelt väga palju, näiteks tema hilisem tekst "Sasameyuki" või "Õrn lumi", on tegelikult stilistiliselt hoopis teistsugune. Seal on klassikalise Jaapani kirjanduse hõngu, pluss see on segatud veel Osaka murrakuga.

Konkreetselt see "Arutu armastus", ei olnud väga keeruline, aga edasisi tekste on ilmselt päris keerulised eesti keelde panna, samas stiilis, nii nagu originaalis on.

"Arutu armastus" on üks selliseid tekste, mis kuulub samuti jaapani kirjandusklassikasse. Kas nüüd võime rahule jääda sellega, kui palju eesti keeles on jaapani kirjandusklassikat ilmunud?

Alati võiks rohkem olla. Aga ilmunud on kahe Nobeli laureaadist kirjaniku, Kawabata ja Ōe Kenzaburō, tekstid eesti keeles, ilmunud on ka 12. sajandi tekst, Sei Shōnagoni "Padjamärkmed". Kuid juba mainitud "Genji lugu" võiks vabalt olla eesti keeles, kui keegi selle ära tõlgiks. Ei tea, kes seda teeb, sest maht on suur. Aga ma arvan, et sellised märgilisemad tekstid on vähemalt suures osas juba olemas.

Eks tööd ole palju, kirjutatakse ju kogu aeg juurde.

Kui mõelda sellist klassikalisemat teksti, siis ma ise tahaks tõlkida Nagai Kafūt, kes on ajastuliselt peaaegu sama, mis Tanizaki. Selliseid kirjanikke, keda tahaks tõlkida, on, aga tänapäeval lihtsalt seda uut kirjandust tuleb kogu aeg peale. Uus kirjandus on ilmselgelt ka kirjastuse maailmas rohkem müüv, sest kes seda klassikat ikka loeb. Kuna uut kirjandust on nii palju, siis üldiselt ei jõua kõigega kaasas käia. Mul ei ole sellist väga head ülevaadet, mis tänases Jaapani kirjandusmaailmas toimub. Loomulikult, kui ma kuulen, siis ma üritan meelde jätta need nimed ja autorid. Aga jah, neid, keda tahaks tõlkida, on.

Jõudu!