Juhan Liivi kujunemisperioodist räägitakse kui ajast, kui ärkamisaeg oli juba vaibumas ja järgmist suurt liikumist, Noor-Eestit, tuli päris pikalt oodata. Tema nooruspõlv on siiski seotud rahvusliku ärkamisaja suurte lootustega. Ajal, kui Juhan Liiv tuleb esile, on raskemad ajad  juba selja taga.

"1860-ndad märgivad rahvusliku liikumise tõusu ja annavad rahvale uusi lootusi. Kõigepealt on seal selline majanduslik plaan või aeg, kus on talude päriseks ostmine, eestlased saavad üle väga pika aja tagasi võimaluse osta omale oma maa. See on selline peremehestumise aeg. Selle tõttu tekivad esimesed Eesti põllumeeste seltsid, kus õpetatakse, kuidas oma maad parimal viisil harida, kuidas temaga suhestuda. Liivi ajastu põhiküsimus ongi see, et mis on see maa ja kuidas temaga läbi käia," selgitas Tanar Kirs, lisades et kui tahta seda aega elavdada, võiks mõelda "Tõe ja õiguse" ajastule.  

Teisalt kujunevad Liivi ajal suured kultuurilised lootused. Usutakse, et pime ja pikk orjaaeg hakkab läbi saama ning uue valguse koidik paistab. "Carl Robert Jakobson nimetab selle koidiku etteotsa luuletaja Lydia Koidula. Nii et Liivi nooruspõlv liigub ikkagi suurtes unistustes, positiivsetes unistustes sellest Eestist," nentis Kirs.

Juhan Liiv sündis ühes pisikeses saunas Peipsi kaldal ja seal lähistel kasvas ta ka üles – Oja talus, kus ongi tänapäeval Liivi muuseum. Liivide peres oli ema, isa ja viis poega. Juhan Liiv oli pere pesamuna. Kirsi sõnul oli Liivide pere väga vaene. "Näiteks võin öelda, et Liivide lähedal elasid Haavakivid ja sealt tuleb luuletaja Anna Haava, kes on samal aastal sündinud kui Juhan Liiv. Haavakivid elasid jõukamat elu, nii et Liivide pere oli oma aja kohta vaene," ütles kirjandusteadlane.

Liivide poiste arengut määrasid nende vanemad, kes olid usklikud ja väärtustasid vaimuvalgust, haridust. Hoolimata kitsikusest tahtsid nad iga hinna eest oma lastele haridust anda.

"Kuigi poisid olid võib-olla isegi natuke ilmaliku eluvaatega, siis nad ikkagi väga toetasid loomingulist tegevust ja kõik need poisid jõudsid edasi. Ühest poisist sai koorijuht ja koolmeister, teisest, Jakob Liivist, sai 19. sajandi lõpu üks olulisemaid kirjanikke Eestis ja hiljem isegi korraks Rakvere linnapea. Ja Juhan Liivist üldse läbi aegade üks võimsamaid Eesti kirjanikke. Nii et Mari ja Benjamin keset vaesust otsustavad, et meie anname oma lastele hariduse, sellel on tohutult suur tagajärg Eestile," lausus Kirs.

Kuigi Juhan Liiv hakkab luulega tegelema juba 18-aastasena, on tema esimene valik hoopis muusika. Tema inspiratsiooniks saab Joseph Haydni eluloo lugemine. "Haydn pakkus talle mingi tohutu visiooni, andis talle suure lootuse, just nimelt see äratusmoment on tema jaoks muusika," rääkis Kirs.

Liiv käis isegi harmooniumit harjutamas, kuid tal pole raha, et korralikku muusikariista soetada. Ühel hetkel viskab ta selle lootuse nurka ja tuleb kirjanduse juurde. Liivi esimene trükis ilmunud kirjatöö puudutab sekkumist ühte ühiskondlikku arutellu, ent tema nime teksti all pole.

"See on aastal 1881, kui eesti kirjanduses vaidlevad Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt. Käib suur vaidlus, kes saab Eesti Kirjameeste Seltsi esimeheks. Juhiks valitakse Jakobson ja sellele järgneb suur pettumuste laine. Juhan Liiv astub Jakobsoni kaitseks välja ja teeb sellise sõnamängu oma koolipoistega, saadab selle trükki ja see trükitakse ära. Nii et see on Juhan Liivi esimene trükis ilmunud töö, ta pidi olema selline 17-aastane poiss," märkis kirjandusteadlane.

1885. aastal avaldab Liiv oma esimese luuletuse, esimene proosateos ilmub 1888. aastal.

Kirs arvab, et Jakobsoni poole juhtis noort Liivi tema enda perekond. "Juhan Liiv ei näinud kunagi enda silmaga Kreutzwaldi, aga Jakob Liiv nägi. Ma arvan, et seal oli juba mingisugune perekondlik foon ees, kes ütlesid, et meie tellime koju Sakalat ja nii edasi. Ja ta tuli perekonna jälgedes Jakobsoni juurde," ütles ta.

Liiv ütles ise, et Jakobson on nagu Eesti rahva kangelane ja ta võis temas näha kõige tõsisemat soovi Eesti vabaduse ja õiguse eest võidelda. "Kui Jakobson suri, siis Juhan Liiv mälestuste järgi nuttis nagu väike laps, see oli talle nii suur sündmus. Jakobson on absoluutne väärtus Liivi jaoks. Liiv elu lõpus juba täitsa kogenud mehena ikka veel kirjutas tekste, kuidas ta Jakobsoni austab. See Jakobsoni surm määrab midagi olulist selles, kuidas Juhan Liiv ise hakkab Eestimaad nägema," lisas kirjandusteadlane.

Liivi luule kaks palet

Esmalt kirjutas Liiv armastus- ja loodusluulet. Kui teised luuletajad rääkisid isamaast, siis Liiv sel teemal vaikis.

"Pärast Jakobsoni surma 80-ndate lõpus tekib esimene suur isamaa mõiste kriis. Kriis on kasulik asi, sest siis võetakse ette algküsimused. Eesti kultuuris tõesti neid algküsimusi küsitakse, Jaan Jõgever küsib otse välja, et kuulge, me oleme siin aastakümneid ajanud ühte ja sama joru, et ilus oled isamaa ja eestlane olen ja eestlaseks jään, need sõnad ei toimi enam. Kas Eestimaa päriselt on ilus ja mispärast ta on ilus? Jõgever päriselt küsib need küsimused välja ja nendele küsimustele mingis mõttes hakkabki Juhan Liiv vastama," ütles Kirs.

Kui ilmus "Eile nägin ma Eestimaad", vaatas Liiv Eestimaa täielikult läbi. "Ta vaatab, millises tohutus vaesuses me elame, kuidas talud on lagunenud, meie ümber ei ole paksu tammemetsa ja mühisevat kuusemetsa, vaid võpsikud, looduslik kidurus. Ta vaatab, et vaimuilm on hämaras, Eestimaa on totaalses vaesuses ja see on oluline, et ta selle juurde tuleb. Ta kirjeldab sellist Eesti õudu, aga sellega annab ta oma isamaa nägemusele kaalu, sest ta on päriselt asja juures. See on Liivi isamaa luule lähtekoht," selgitas Kirs.

Juhan Liivi luules kohtuvad Kirsi sõnul õudne Eesti ja palavalt armastatud Eesti. Ta toob näite, et Liivi suuremates isamaalistes luuletustes, näiteks "Ta lendab mesipuu poole" on see armastus absoluutne.

"Ma ütleksin, et ta on omal ajal ainus, kes need kaks asja suudab kokku panna ja see teebki Liivi eriliseks. Tegelikult Juhan Liiv sõnastab suurema visiooni Eestile: "Ükskord kui terve mõte. Ükskord on Eesti riik", need on ta sõnad ja see tähendab, et sellest suurest tumedusest tuleb ta välja ja sõnastab ka selle visiooni, aga see on juhul, kui mõte on terve," rääkis Kirs ja nentis, et nende kahe maailma põimimine ongi Liivi isamaalise luule fenomen.

Naturalistina on tuntud ka Eduard Vilde, kellega Liiv oli samaealine ja võiks mõelda, et ka hea sõber ja mõttekaaslane. Ometi see nii ei olnud, nad olid tülis ja käis sõnasõda. Kirsi arvates valitses nende vahel lihtsalt isiklik antipaatia. "Kui me vaatame Juhan Liivi, siis ta on selline arnotaliliku karakteriga noormees, kes vaatab mõtlikuna kaugusesse, aga Eduard Vilde oli rohkem selline elumees. Nad olid inimestena täiesti erinevad. Juhan Liivile võis tunduda Vilde labane sell, aga Vildele Liiv tundus lihtsalt maalt tulnud kaunishing," selgitas Kirs.

Ka nende loomingulaad ja lähtekoht olid erinevad. Vilde ütles esimesena, et elu on vaja kujutada nii, nagu see päriselt on, mitte nii, nagu see olla võiks. Juhan Liivis elas aga suure kirjaniku kuvand, mida Kirsi sõnul mõjutas kõvasti Juhan Kunder.

"Kunder ütles otse välja, et kirjanik ei tohi rahvast lõbustada, kirjanik peab looma midagi muud ja kutsuma rahva selle juurde, peab seda rahvast liigutama parema tuleviku suunas. Selline kirjanik oli Kreutzwald ja ma usun, et Liiv oli selline kunderlik tegelane, kes mõtles suurte ideede peale ja Vilde oli tema meelest see, kes kirjutas rahvale, lõbustas rahvast," sõnas ta.

Sellegipoolest ajasid Vilde ja Liiv ühte ja sama asja, nad mõlemad töötasid end üles ja on Kirsi hinnangul kaks kõige selgema pilguga inimest eesti kirjandusele. "Nad mõlemad saavad aru, kui tühi on see eesti kirjandus, kui mõttetu on see kriitika. Nad ajavad ühte ja sama asja, aga nende vahel on see isiklik hõõrumine ja see segab selle pildi lihtsalt ära."

Mõistatuslik "Vari"

Liivi ainus järjepidev amet oli töö ajakirjanikuna. Ta töötas Tallinnas, Viljandis ja lõpuks Tartus Oleviku toimetuses, mida juhtis Ado Grenzstein. Et ajakirjanikutööst vabaks astuda, hakkas ta kokku panema oma proosatööd ja teise luulevihiku käsikirja.

"Juhan Liiv tegeleb sel ajal, kui hakkab kirjanikuks, ka luulega, aga ta ise ütleb, et kardab, et kui proosat veel saab avaldada, siis luulet avaldatud ei saa. Ta tundis, et see käsikiri lendab ahju ja me ei tea sellest midagi. Sellest ajast ongi jäänud alles proosa ja sellepärast me oleme harjunud mõtlema, et Juhan Liiv astus esile ainult prosaistina, aga see päris tõsi ei ole," sõnas Kirs.

Kirjanikuna kirjutab Liiv otsast lõpuni valmis teose "Vari", mille jaoks võttis ta isegi Tartus eraldi toa ja kirjutas selle seal kaheksa päevaga intensiivselt ära. "Nüüd oli tal tõesti oma tuba ja ta tõesti uhkusega saatis kirju, kus ta sai alla panna oma aadressi ja tal on uhkus selle toa üle," ütles Kirs.

"Vari" on kirjandusteadlase sõnul jäänud eesti rahvale mõistatuseks, sest kogu senine tõlgendus on tegelenud "Varju" saamislooga. See hetk Liivi elus lõppeb vaimuhaiglas. "Kogu aur on läinud sellele, et vaadata eluloolist raamistikku. See raamat, millega Liiv tegeles, millest ta ise vaimustatud oli, on jäänud täiesti kõrvale. Neid küsimusi ei ole kunagi Eestis õieti küsitudki," tõdes Kirs.  

"Varju" tegevustik peab Kirsi hinnangul jääma aastatesse 1830–1850, rahvuslikule ärkamisajale eelnenud aeg. Sündmustik areneb Peipsi ääres ja räägib mõisa- ja talurahva elust. Raamatu peategelane on Villu, kes on vaeslaps, aga kes asetub nende kahe seisuse vahele. Tema ema on pärit eestlaste, isa sakste seast.

Kirs usub, et Liiv on tahtnud "Varjus" osutada ohtudele, mis rahvusliku ärkamisega kaasas käivad.

"Kui ma mõtleksin, mis see ärkamine on, siis minu arvates on see silmade avamine, ja kui me küsime, et mis juhtub, kui Eesti rahvas silmad avab, mis on tema silmade vastas, siis Juhan Liivil on väga lihtne vastus – nende silmade vastas on vari. Juhan Liiv osutab sellele, et 600 aastat orjapõlve on nii raske olnud, et ta on jätnud eesti rahva silmadesse sellise tumeduse, et ta ei suuda sealt läbi näha. Me oleme küll rahvana ärganud, aga meie vaatepiir on tumestatud," selgitas ta.

"See on väga põhimõtteline asi, mida ta tähele paneb, sest tegelikult on ju isamaa mõtte kriis, aga Juhan Liiv paneb lauale mingi koha, kust edasi minna, mida on vaja teha Eesti rahval: see vari on vaja murda. Muidugi ei ole see vari nii kitsas Eesti rahva asi, see puudutab üldse igasugust inimest, rahvast, sest Juhan Liiv ka näitab, kuidas sakslased ei oska eestlastega ümber käia, ei mõista eestlasi ja kuidas eestlased ei mõista sakslasi. See vari on midagi, mis puudutab igasugust subjektiivsust, mis on ajas, millele aeg saab puru silma visata, sellega peab võitlema iga subjekt," rääkis kirjandusteadlane.

Üks "Varju" motiive lasub muusikal ja teatud kõladel. Selle keskmes on Peipsi mühin, looduse seest tulev muusika ning teisalt mõisas mängitud Beethoveni klaverisonaadid. "On huvitav, et võib-olla külarahvas kuuleb seda Peipsi muusikat ja mõisarahvas Beethovenit, aga muusika on neil ühine asi. Kui mõelda, mis seda inimest seal äratama hakkab, siis kindlasti see muusika," lausus Kirs.

Tema meelest on oluline ka see, et ühelt poolt võib muusika tulla looduse seest, nii et loodusel võib olla ülesäratav jõud. "Kui me mõtleme Juhan Liivi hilisemale luulele, siis seal on täitsa selliseid luuletusi, milles on olulisel kohal äratamise motiiv, näiteks "Läänemere lained". Lained koputavad vastu Eesti kallast, et Eesti üles äratada. Liivi järgi võib loodusel see jõud olla, et seda subjekti ja rahvust natukenegi ergutada," ütles kirjandusteadlane.

Ometi ei läinud kõik nii nagu Liiv soovis ja "Varju" ei hinnatud väga tõsiselt. Teos ilmus väikese hilinemisega – Liiv kirjutas selle 1892. aastal, aga see ilmus 1894, mil Liiv oli juba autorina platsilt kadunud. "Liiv luges "Varju" siis, kui ta sai haiglast välja, ma arvan, et isegi selle sama sõidu peal koju. Nüüd autorit enam selle "Varju" taga ei ole, selle kohta ilmuvad küll mingid arvustused, aga selle mõtet ei panda tähele ja Liivi ennast ei ole, kes saaks natukene seda arutelu suunata. Ta lihtsalt unustatakse," rääkis Kirs.

Kirsi sõnul oli Tuglas see, kes lõi Liivile kuvandi, et justkui põhjustas vaimuhaigus tema eripärase kirjutamisviisi. "Liiv murdus vaimselt ja Tuglas lõi käsitluse, et Liivi värsside kirjutamise eripära ongi see, et ta mõtteloogika katkes. Ma võin öelda, et ma siin Tuglast üldse ei usu. Ma näen Liivi eripärase kirjutamisviisi taga kindlalt teadlikkust, tarkust, arusaamist, mitte seda, et ta on vaimuhaiguses midagi kogemata kirja saanud, mis juhtub olema hea," sõnas Kirs ja lisas: "Siin saab seda ka lihtsasti tõestada: Juhan Liiv on kirjutanud hulga luuletusi, nagu "Lumehelbeke", "Mets kohas", "Puude all", "Arm tuli", mis on vaimuhaiguse-eelsed luuletused ja samamoodi "Vari". Juba sellel eelsel ajal on mingi oluline asi kätte saadud ja Liivi hilisem looming on selle jätk, nii et Liiv ei ole kaks eri perioodi, vaid Liiv on üks mõtlemise teekond."

Juhan Liiv oli 30-aastane, kui ta tunnistati parandamatuks vaimuhaigeks. Ta elas seitse-kaheksa aastat oma vanemate kodus. Teades, et ta on jõudnud eesti kultuuri tippu, hakkas Liiv enda lugu kirja panema.

"Ta ütleb nii: "Praegu aust, seisusest ja inimeste otsuste järel ka mõistusest ilma, panen ma mõned märkused kirja." Nii et Liiv ise ei ütle, et see vaimuhaigus on esmane asi, et ta peab mõistusele jõudma, ta ütleb, et peab tagasi saama oma au. Kõige raskem kaotus oli tal see aukaotus, mitte see, et inimesed arvasid, et tal pole mõistust, ta pole võib-olla ise nii arvanudki. Nii et Liiv ise leiab end keset rasket häbi ja see on see, mis on tema suur elutunne," tõdes Kirs.

Liivi uus tõlgendus

Kirjandusteadlase sõnul tõstis Noor-Eesti esile Juhan Liivi inimese- ja ennekõike looduskäsitluse. "Juhan Liivi luules ei räägita ainult lillekestest, vaid seal on ka värsirida, et "aed lehkab sõnniku ja õite lõhnast". Varasem eesti luule räägib ainult õitest ja lillekestest, aga Juhan Liiv paneb kirja selle, mis on looduses igapäevaselt koos. Liiv toob selle toore looduse kunstisse ja see on midagi, mida Eestis pole varem olnud. Tuglas paneb seda tähele ja ütleb, et siin on selline kõrge ja madal. On sõnnik ja lilled. See on selline inetuse ilu," rääkis ta.

Täpselt sama fenomen ootab Noor-Eestit ees, kui see otsib teed Euroopa ja Prantsuse vaimuellu, dekadentsi ja Baudelaire'i. "Nii et Juhan Liiv on esimene eesti luuletaja, kelle pinnalt Noor-Eesti saab tõmmata olulised sidemed Baudelaire'i ja dekadentsiga ning selle tõttu nad võtavadki Juhan Liivi oma suure Euroopa programmi etteotsa," ütles Kirs.

Paljud mõtestavad kirjandusteadlase arvates Liivi looduskäsitlust tema lihtsate elementaarsete tekstide kaudu, näiteks nagu "Lumehelbeke", mis räägib ühe lumehelbekese langemisest ja kellestki, kes seda langemist vaatleb.

"On huvitav, et lumehelbeke tekitab selles vaatlevas subjektis mingi väga äreva tunde, iseenesest võiks öelda, et see on rahulik moment, kuidas lumehelbeke tuleb alla, aga see tekitab vaatlejas suure ärevuse. Nii et selle Liivi looduskäsitluse all ongi kõigepealt hästi võimas looduse kogemus," selgitas Kirs.

See pole tema hinnangul väga eriline, maailma luulest ja näiteks saksa luulest leiab seda veel. Kui saksa esteetika seob aga väga võimast loodusekogemust suure loodusega, näiteks mäestikega, siis Liivil avab suure looduse kogemuse tunde ka juba väga väike asi, nagu lumehelbeke, kanarbik või väike tükike sammalt.

"Kui sa seisad suure ookeani ees, siis see kogemus iseenesest on nii võimas, aga kui võtad kätte tüki sammalt, pole see nagu midagi, aga Liiv näitab, et ka see väike tükk võib tekitada ülisuurt kogemust ja see seostub justnimelt Eesti loodusega," rääkis Kirs.

Juhan Liivi luule kõige tuumakam joon on Kirsi sõnul selle väga suured üldistused. "Kasvõi "Lumehelbekeses", kuidas järsku selle lumehelbekese vaatluselt jõuab inimene küsimuse juurde enda olemuse kohta. Vaatab lume langemist ja hakkab mõtlema, kes mina selles maailmas olen, ma olen ka surelik ja minu elu lõppeb ka otsa. Ma langen samamoodi nagu lumehelbeke," sõnas ta ja lisas, et kuigi üldistusi teevad ka teised luuletajad, suudab Liiv mõttetiheduse edasi anda ja avada ülimalt lihtsal viisil. "See on kõigile ligipääsetav, ta annab seda nagu tükkhaaval, sa saad ühe ampsu, seedid selle ära, võtad järgmise. Ta on hästi avatud kõigile ja samal ajal annab sulle hästi palju. See on selle Liivi suuruse fenomen," lisas Kirs.

Ehkki Liivi looming lükatakse tagasi ja noored, kes nii heal tasemel ei kirjuta, täidavad raamatud ja ajalehed, ei teki Liivil siiski noorte suhtes kibedust. "Juhan Liiv oli just selles positsioonis, et öelda, miks sellist asja on avaldatud, aga tema seda ei tee. "Vulise ojakene rohkem" pärineb tema ühest viimasest kirjutisest, esseest "Ääremärkused", sellega see essee lõppebki. Ta vaatab seda noorte kahvatut kirjandust ja ei ole kibestunud, ta ütleb "vulise ojakene rohkem, kuni eluvärske, noor oled"," lausus Kirs.  

Liivi tõlgendus saab jalad alla 1920-ndatel, kui tema suur ja võimas isamaa nägemus läheb hästi kokku just sündinud Eesti riigiga. "Juhan Liivi luule juurde pöördutakse isegi Eesti lähiajaloo kõige raskemal ajal, nii natsionaalsotsialismi kui ka kommunismi survestuses. Temast räägitakse edasi, temast räägib inimene, kes läks kaasa kommunismiga, ja temast räägib küüditamise ohver samal ajal. Niivõrd erinevad inimesed otsivad oma elutõde Liivist. Juhan Liiv jääb pühaks, kodu-Eestis, nõukogude Eestis ja välis-Eestis. Juhan Liiv saab tõlgenduse sisse ka uue Eesti tulekuga, kui Mikk Mikiver kingib Liivi koduaeda noored õunapuud, justkui lootusega, et äkki see kõik siin jätkub, ja see kõik siin on väga suure jõuga jätkunud. Ja nii on Juhan Liiv inimestele nii lähedal olnud, et ta on justkui inimeste isiklik asi," lausus Kirs.

Tanar Kirsi on köitnud Liivi luule erakordsus. "Ma olen mõelnud, et Liiv on tõesti eriline eesti autorite seas ja see on kõigile selge, aga kui me paneksime Liivi kõrvuti maailma kõige võimsamate luuletajatega, Dante, Shakespeare, Puškin, Goethe, on tema luule erakordne isegi selles reas," ütles ta.

Kultuurisoovitus. "Kuna on Liivi aasta, siis ma soovitan kindlasti midagi Juhan Liiviga seotult. Ma pean ütlema, et kõige huvitavam asi, mis minu meelest on Juhan Liivist viimasel ajal tehtud, on üks välinäitus Juhan Liivi muuseumis, mis kannab pealkirja "Juhan Liivi meelemaastikud". See näitus üritab avada Liivi läbi kodukandi looduse ja seal on võimalik Liivile väga hästi ligi pääseda. Me oleme siin rääkinud suurest looduskogemusest, seal on võimalik igaühel ise seda järele proovida, nii et ma soovitan minna Liivi muuseumisse ja tutvuda selle näitusega," sõnas Kirs.