Karl-Christoph Rebase Hõbenõela võidukollektsioon "Surviving The Day" on samaaegselt kokkuvõte tema viimase viie aasta loomingust, kui ka sellest, kus ta praegu kunstnikuna end positsioneerib. "Tundus õige näidata neile inimestele, kes mind ei tea, mis on enne olnud. Kuigi kõik asjad ja mõtted olid uued, aga see kõik lihtsalt toetas seda," selgitas ta Klassikaraadios.

Rebane rääkis, et võidukollektsioon on tugevalt seotud tema vaimse seisundiga selle loomise ajal. "Mul on olnud väga projektirohke aasta, väga edukaid asju, kaks lavastust, erinevad individuaalprojektid, mis olid enne Hõbenõela kollektsiooni loomist. Kui see oleks olnud ükskõik milline muu sõu, ma ei oleks seda vastu võtnud, kuid Hõbenõela nominatsioon oli minu jaoks juba võit. See, mida ma olen natukene taga ajanud," lausus ta.

Värskele kollektsioonile lähenes ta justkui tagurpidi. "Mul ei olnud kavandeid, vaid kõigepealt olid muusad ja tunnetused. Ma kirjutasin oma tunded päeviku- või luulevormis üles ja esitlesin neid modellidele, keda laval nägi. Keegi ei teadnud, mis lavale tuleb. Ma lihtsalt rääkisin neile, mis tundeid ma tahan kajastada," kirjeldas ta tööprotsessi.

Kõige suurema loovrolli andis Rebane meigikunstnikele eesotsas Karoliina Villemiga. "Ma ei tahtnud tavapärast natukene põse- ja huuleläiget ning silutud juukseid. See ei olnud kordagi eesmärk. Ma lähenesin selle nurga alt, et mul on selline kontseptsioon, kuidas see sind kõnetab või mis on sinu narratiiv. See oli nii plahvatuslik ja aitas vormida seda kollektsiooni," rõõmustas ta.

Tallinnasse tuli Rebane kuus päeva enne Hõbenõela sõud. "Mul oli kolm poolikut look'i ja hunnik kangatükke – mõned olid välja lõigatud, mõned olid natukene õmmeldud, aga kollektsiooni polnud," kirjeldas ta. Selleks, et kollektsioon õigeks ajaks valmis saaks, kirjutas ta oma lähedastele ja tegi Instagrami üleskutse. "Lõpuks käis 22 inimest selle kuue päeva jooksul läbi. See on põhjus, miks see kollektsioon üldse lavale jõudis."

Rebase loomingus mängib olulist rolli taaskasutus. "Mul on terve kodu kangajääke ja asju täis, lisaks on mul väga palju riideid, millest olen välja kasvanud. Siis ma võtsingi eesmärgiks kasutada ära nii palju asju, kui mul olemas on, need lihtsalt juhtusid olema nii õigetes toonides ja tekstuurides," selgitas ta.

Oma loominguga soovib Rebane näidata, et kõrgmoe stiilis asjade tegemine ei pea tervet varandust maksma. "Mul ei ole olnud suuri summasid, sest see ongi minu töö ja Eestis on väga raske maha müüa kontseptsiooni enda moest, mis on poolenisti luule ja poolenisti absurdne lahendus. Kogu see kollektsioon maksis kokku umbes 500 eurot ja sellest enamus raha läks kivikeste peale. Seal olid näiteks siidkleidid, mis maksid sente, sest ma olen erinevatele disaineritele ja tuttavatele nii palju kirjutanud, et mulle on hakatud ise ka kirjutama ja jääke pakkuma. Mul on olnud võimalus teha peaaegu nullkulu eest nii võimsaid asju."

Lisaks mõjub taaskasutus talle inspireerivalt. "Ma ei kujuta ette, et olen juhuslikult ühel päeval äkki suur disainer ja mul oleks stabiilsed õmblejad, oma stuudio, mitte ainult kodu ja kaks tuba ja sõbrannade stuudiod, mida ma saan laenata, ja ma läheks kangapoodi või lasta tehasel kangaid teha. See tundub nii utoopiline ja praegusel hetkel kauge. Ma tahangi teha üksikuid tervikuid, mida ongi selles ühes hetkes üks tükk, nii-öelda kantavamaid versioone võib ju paar lisaks teha, aga see oleks kõik, et hoida kunsti puhtana," arutles ta.

Riideid luues mõtleb Karl-Christoph Rebane ka sellele, et tema loodud asjad ka galeriisaalis head välja näeksid. "Moelava ja modell annavad traditsioonilises kontekstis moele elu. Ma loodan, et ma suudan luua rõivaid ja taieseid, mis elaks ka nii, et seal pole isegi mannekeeni sees, neid võib asetada näiteks põrandale või panna rippuma ja see töötaks," selgitas noor moelooja.