1.

"Olematu rahvas" (nowhere nation) oli austatud autori, kunagise USA saadiku NSVL-is Jack Matlocki artikli pealkiri, avaldatud 2000.a. auväärses väljaandes The New York Review of Books. See põlglik nimetus polnud üksik: üheksakümnendate jooksul sellised pealkirjad, mis nõndasamuti "sobivalt" (ja mõnikord ka "läbimõeldult") nimetasid Ukrainat "räpaseks", "lõhestatud maaks" või isegi kasutasid selle kohta suvalist väljendit "nõukogude perestroika soovimatu kasulaps" olid pigem tüüpiline nähtus. Tollal igaüks, kes oli elanud Moskvas paar aastat, õppinud pisut vene keelt ja läbi lugenud vananenud Rjazanovski Vene ajaloo õpiku, lubas endale jõhkralt kommenteerida kõike, mis puutub Ukrainasse: poliitikat, keelt, kultuuri, ajalugu või usundit. Ise seda soovimata, on need inimesed jäänud hoidma ja promoma impeeriumi, mis justkui puhkab rahus 1991.a. alatest, aga sellegipoolest on säilitanud oma diskursuse jõudu ja retoorilist mõjukust.

"Imperiaalne teadmus" (imperial knowledge) kui impeeriumi peamine pärand on jäänud praktiliselt puutumata. Ewa Thompson¹ (järgides Edward Saidi) määratleb seda kui imperiaalsete narratiivide süsteemi, mille eesmärk on allutatud rahvaste ääremaastumine, nende agentsuse õõnestamine, nende hääle ja nähtavuse mahavaikimine rahvusvahelisel areenil, samal ajal kui impeerium monopoliseerib õigust rääkida ja toimida nende nimel. See on "teadmus", mida võimekad imperiaalsed institutsioonid produtseerisid ja levitasid sajandide viisi ning mis on saanud rahvusvahelised mõõtmed. See teadmus on oluliselt mõjutanud Lääne meediat, teadust, massikultuuri ja kogu niinimetatud tervet mõistust. Maailm on seda teavet omaks võtnud ja normaliseerinud: rahvusvaheline üldsus on imperialistlikud narratiivid tavapäraselt kuulda võtnud, pidades neid tõepoolest olulisteks ja autoriteetseteks, vastupidiselt väiksemate, allasurutud ja "ebatähtsate" rahvaste häältele. Terve mõistus ei vaja tõendeid, kuna kõik on niigi iseenesest selge. Pole alust kahtlustada iseenesest selgeid asju või neid kuidagi küsimärgi alla seada.

"Imperiaalse teadmuse" mõjul välja kujunenud tervele mõistusele on täiesti selge, et Venemaa on "tuhandeaastane" impeerium ja mitte diskursiivne konstruktsioon, mille leiutasid Kõjivi Mohõla Akadeemia intellektuaalid Peeter I teenistuses; et Venemaa on Russ, ainult teise ajaloolise nimetusega, aga mitte täiesti teine poliitiline üksus, mida eristab Russist viis sajandit põhimõtteliselt teistsuguses tsivilisatsioonis elamise kogemus; et Krimm on "alati olnud Vene oma" ja mitte krimmitatarlaste, sealse põlisrahva oma kodumaa ja riik, nagu tegelikult; muidugi on ukrainlased ja venelased erakordselt lähedased rahvad, "veresugulased" ja mitte praktiliselt täiesti eri tsivilisatsioonides välja kujunenud ja kardinaalselt erinevad kooslused.

"Imperiaalne teadmus" kuhjab kokku megatonnide viisi valesid, pisikesi ja näilikult süütuid, kui igat sellist valelikku väidet eraldi vaadata, kuid tervikuna kõik need "faktid" moonutavad oluliselt tegelikkust Moskvale kasulikus ja Kõjivile kahjulikus suunas. Igal sammul tuleb ukrainlastel nõmedalt ümber lükata lollusi nagu: "ukraina keel harnges vene keelest 16. sajandil" või et Taras Bulba on "kuulus Vene ataman" ja hopakk on "vene rahvatants" või et Ivan Franko² oli Vene Impeeriumi alam, nagu oli kirjas Nobeli Komitee ametlikul kodulehel; seletada, et Kõjivi vürstitar Olga ei saanud mingil viisil olla venelanna 10. sajandil, nagu mitu aastat tagasi teatasid Davosi foorumi korraldajad, ja et kolmhammas, mille Briti politsei on ametlikult kandnud terroristlike sümbolite nimekirja, on tegelikult Ukraina riigivapp. Kõik need anekdootlikud lood oleksid naljakad, kui neil poleks äärmiselt kurjakuulutavat tähendust Putini maniakaalsete väidete kontekstis, et "Ukraina pole isegi riik", et ukrainlased ja venelased on "üks rahvas" ja et pärast NSVL-i lagunemist ja Ukraina eraldumist on venelastest saanud "maailma suurim jagatud rahvas". "Imperiaalse teadmuse" iga komponent soodustas objektiivselt Venemaa sõjalist agressiooni, pisendades Ukraina iseseisvust ja eksisteermisõigust ja sel kombel avades teed Putini genotsiidipoliitikale.

2.

Mu esimene kokkupuude "imperiaalse teadmusega" toimus juba varajases teismeeas, kui hakkasin küsima imelikke küsimusi, esialgu iseendalt ja hiljem vanematelt ja sõpradelt: miks näiteks Ukraina, olgugi et kommunistlik, ei saaks olla iseseisev nagu Poola või Tšehhoslovakkia? Miks ukraina keeles ei näidata filme ega telesaateid? Miks kõik ukrainlased lähevad üle vene keelele vesteldes venekeelsetega ja mitte kunagi pole vastupidi? Seadsin kahtluse alla sotsiaalse reaalsuse, mida oli kombeks pidada "normaalseks" ja seega vaieldamatuks. Tol ajal ma polnud veel lugenud Michel Foucault'd ega polnud isegi temast kuulnud, vaid tahtsin lihtsalt mõista, miks sotsiaalne "normaalsus" on nii selgelt ja teravalt ebaõiglane ja seega pole sugugi normaalne. Mu lapselik uudishimu viis mind sügavamale probleemi olemuse juurde: ebaõiglasi sotsiaalsuhteid on õnnestunud seada normiks vaid sellepärast, et valitsev kiht oli piisavalt tugev, et kehtestada oma normaalsuse kujundit ja summutada alternatiive, kuna allutatud kihil puudus vastupanu jaoks jõud ja diskursiivne ressurss.

Pärastpoole, juba palju hiljem aitas mul Foucault seada need tunded selgesse ja sidusasse sõnastusse. Oma olemuselt olid mu varajased oletused täiesti õiged ja just neist said alguse mu edaspidised üha tugevamad lahkarvamused nõukogude süsteemi, ideoloogia ja eluviisiga. Kooli lõpuks olid mu vaated juba piisaval määral nõukogude ofitsioossete seisukohtadega sobimatud. Ma isegi ei kavatsenud jätkata humanitaaria õpinguid, olles kõrini täis marksismi-leninismi ja ideoloogilist ajupesu, sellepärast valisin variandi, mis tundus neutraalne ja apoliitiline, nimelt, elektromehaanika, mis lubas mul veeta kolm aastat Lvivi Polütehnilises Instituudis suhteliselt vabalt. Kuid KGB jõudis minuni ka seal ja saavutas, et mind eksmatrikuleeriti "publikatsioonide eest keelatud ajakirjas Skrõnja (Veimevakk), kontaktide eest "Lvivi linna natsionalistlike elementidega" ja ka selle eest, nagu ametlikus süüdistuses oli kirjas, et käitusin "ebasiiralt" ülekuulamistel.

Sellegipoolest ei suutnud nad segada mul iseseisvalt õppida, edasi kirjutada tsenseerimata tekste ning suhelda kahtlaste elementidega; õnneks neist elementidest ei olnud nõukogude aja viimastel aastatel puudust, vähemalt niisugustes suurlinnades nagu Lviv ja Kõjiv. 1970-ndatel ja 1980-ndatel meie kirju ja külluslik "kontrakultuuriline" elu koosnes mitteametlikest kirjanduslikest lugemistest, regulaarsetest kunstinäitustest, filmiseanssidest ja isegi öistest jam-sessioonidest mõnes kolkalikus kultuurimajas. Hiljem perestroika jätkudes ja tsensuuri lõdvenedes sündis kogu kirju underground taas raamatute ja kultuuriväljaannete veergude, näituste ja festivalide kujul. "Imperiaalne teadmus" surus peale ettekujutust Ukraina kultuurist kui provintslikust ja etnograafilisest, ukraina keelest kui mitmekesiste teemade ja kõrgete mateeriate kirjeldamiseks sobimatust, ning Moskvast kui meie ja välismaailma vahelise suhtluse ainuvõimalikust vahendajast, ainuvõimalikust ja ihaldatud kohast erialase karjääri ja rahvusvahelise tunnustuse tarvis.

Õõnestasime selle "teadmuse" postulaate oma tegevusega, mis esiteks nägi ette nõukogude võimu keelatud ja koos "mahalastud renessansiga"³ maha maetud ukraina modernismi mõjusa pärandi uuendamist ja omandamist; teiseks, see nägi ette otseste kontaktide loomist maailmaga, ilma Moskva (ja venekeelse) vahenduseta, ning müütilise nabanööri lõikamist, mille kaudu pumbati "imperiaalne teadmus" otse meie kaasmaalaste ajju, samas kui nemad ei osanudki mõelda selle "teadmuse" olemusest ja võimalikust alternatiivist. See nõudis ränka tööd nii välismaal, kus see "teadmus" on sajandite viisi mürgitanud välismaalasi, kui ka kodus, kus Ukraina oli NSVL-ilt pärinud olulise hulga koloniste, kes olid kõigi ukraina asjade suhtes ükskõiksed või vaenulikud, ja veel suurema hulga tugevalt venestunud ukrainlasi (nagu näiteks ka postsovjetlik võimueliit), kes on omaks võtnud sügava alaväärsuskompleksi kõige Venemaalt tuleneva suhtes.

Mäletan, kuidas 1992.a. Kõjivis sokutasin oma venekeelsele kolleegile just ilmunud Juri Andruhhovitši "Rekreatsioonid" ja tema luges läbi ja lausus siiralt: "Ma poleks arvanud, et midagi niisugust on võimalik kirjutada ukraina keeles!". Siiski, see inimene oli vähemalt lugenud ukrainakeelset väliskirjanduse ajakirja Vsesvit (Universum), seega oli ukrainakeelsete tekstide suhtes piisavalt avatud. Rohkem tüüpiline oli aga keelelis-kultuuriliste ja tegelikult (olemuslikult) rassistlike eelarvamuste umbsein. Tuleb meelde 1990-ndate lõpu iseloomulik näide: intelligentne daam Odessa raamatupoes lehitseb huviga Patricia Herlihy Odessa ajaloo tõlget⁴ ukraina keelde, siis paneb tagasi riiulisse ja ohkab sügavalt: "Selline raamat on ära rikutud!".

Rahvusvahelised väljakutsed olid veel raskemad, sest uue iseseisva riigi ("olematu maa") ainsaks algpunktiks on igal pool peetud Venemaad (või Nõukogude Liitu, seega sedasama Venemaad, ainult teise nimega). Aga nii üks kui teine tõmbas automaatselt kaasa lugematuid "imperiaalse teadmuse" tekitatud stereotüüpe ja falsifikatsioone, seega üldine võhiklus Ukraina asjades tundus üldiselt parem kui isehakanud ekspertide kahtlane "asjatundlikkus", kes olid valmis kommenteerima sündmusi igas maailma paigas. Nagu hiljuti tegi nalja mu USA kolleeg: "Ukraina ajalugu [imperialistidest] venelaste esituses on sama hea kui juudi ajalugu hitlerlaste versioonis". Sama võib öelda ka ukraina keele, kultuuri ja muidugi poliitika kohta.

Ukraina uuringute rajajad Läänes meenutavad, milliste eelarvamuste või lausa vaenulikkusega nad puutusid kokku 1970-1980-ndatel, kui kavatsesid esitada teadlaste kogukonnas oma uuringute "eriskummalisi" teemasid. "Lausa 1980-ndateni ei pidanud paljud ameerika ajaloolased Ukraina temaatikat mitte ainult perifeerseks, vaid otsesõnu intellektuaalselt kahtlaseks spetsialiseerumisalaks", kirjutab Orest Subtelnõi⁵. Tema sõnul oli valdav arvamus, et "Ukraina ajaloolane on vaata et definitsiooni järgi ukraina natsionalist".

Putin on läinud veel kaugemale, määratledes "natsionalistideks" või veel hullem, "natsistideks" kõiki ukrainlasi, kes ei taha olla venelased. Seos varasemate vaadetega Ukraina suhtes ja praeguste Putini vaadetega ei pruugi olla otsene ja silmnähtav, kuid siiski on täiesti olemas ja väärib omaette uurimist. Ja kahetsemist nende poolt, kes on selliseid arvamusi jaganud, luues niiviisi "normaalsuse" illusiooni ja salliva tausta Vene diktaatori ukrainofoobsele ideoloogiale.

3.

Viimase kolme aastakümne jooksul on Ukrainasse suhtumine Lääne teadlaste hulgas oluliselt muutunud, kuid sellegipoolest massiline "terve mõistus" elab edasi pidevalt uuendatava "imperiaalse teadmuse" mõju all. Rääkides Ukrainast, vastandatakse massimeedias tavapäraselt "natsionalistlikku läänt" "venemeelsele idale" ja vorbitakse rumalusi nagu Kievan Russia (Кyivan Rus' asemel), unustamata seejuures ka mainida lähedast "sugulust" (affinity) "vennasrahvaste" vahel, justkui mõrvarid ja vägistajad võivad põhimõtteliselt olla kellegi "vennad", aga demokraatlik ja vabaduslembeline Ukraina oleks võimeline tundma mingit "sugulust" fašistliku totalitaarse Venemaaga. Kaks Ukraina revolutsiooni ja tänane meeleheitlik vastupanu imperialistlike koloniseerijate vastu on kindlalt määranud Ukraina kontuurid nii füüsilisel kui mentaalsel kaardil, aga kurikuulus "imperiaalne teadmus" on sattunud hoolika revisjoni alla (kui ei ole veel prügikasti visatud). Olukord muutub selgemaks, kuigi üsna hilja: Venemaa sõda Ukraina vastu mõistetakse üha rohkem kui edasilükatud vabadussõda, sisuliselt antikoloniaalset sõda. See võib olla tubli vastumürk veel ühe "imperiaalse teadmuse" sordi vastu, mis ei pärine Moskvast, vaid hoopis Lääne-Euroopa pealinnadest, kus ka praegu on levinud vanaaegne ettekujutus puudulikust, ilma agentsuseta Idast, mille eest peavad hoolitsema Lääne asjatundjad, rahutegijad ja vahendajad, igaüks omas juba varem kooskõlastatud mõjusfääris.

Vaatamata sellele, et Venemaa "imperiaalne teadmus" on juba suurel määral diskrediteeritud (kuigi lõplikult veel dekonstrueerimata), läänelik neokolonialistlik üleolek (supermacism) annab tunda siiamaani, eriti niinimetatud "poliitiliste realistide" seas, kes lükkavad Ukrainat kapituleerimise, oma timukatega läbirääkimiste, röövvallutajate maaga (kes pole kunagi järginud mingeid kokkuleppeid, eriti oma kolooniatega) leppimise suunas. Vene "imperiaalne teadmus" eitab täiesti Ukraina olemasolu ja nõuab Ukraina täielikku hävitamist, samas Lääne "realistlik teadmus" eitab "ainult" Ukraina agentsust ja määrib talle pähe oma paternalistlikku eestkostet. Kuid sõja poole aasta jooksul on ukrainlased tõestanud, et nad on ühtne rahvas võimsa kondanikuidentiteediga, vaatamata igasugustele juttudele lõhestatusest. Nad on tõestanud, et suudavad ehitada püsiva riigi toimivate institutsioonidega, vaatamata oletatavale korruptsioonile ja muudele puudustele. Ukraina on lõplikult kehtestanud end kui nähtav rahvusriik aktiivse kodanikuühiskonna, tugeva sõjaväe, dünaamilise ja mitmekesise euroopaliku kultuuriga. Läks vaja pikka sõda ja tuhandeid surmasid, et tõestada ilmselget asja: Ukraina on olemas ja on igati seda väärt, et teda kuulataks, nähtaks ja avastataks taas.

¹ Ewa Thompsoni pakutud mõiste (vt Ewa Thompson. Imperial Knowledge: Russian Literature and Colonialism. 2000. Westport: Greenwood Press) on nüüd levinud Ukraina teadusdiskursuses ja muutunud üldkasutatavaks (ukraina keeles otsetõlge inglise keeles "imperial knowledge" - "імперське знання").

² Ivan Franko (1859-1916) - ukraina etnograaf, luuletaja, kirjanik, kriitik. Sündinud ja elanud Halõtšõnas, mis kuulus tollal Austria-Ungari impeeriumi koosseisu, seega ei saanud olla Vene Impeeriumi alam.

³ Mahalastud renessanss (ukraina keeles розстріляне відродження) - kunstnike, kirjanike, luuletajate põlvkond, kes tegutses 1920-1930-ndatel Ukraina NSV-s. Kõnealustel tegelastel ei olnud kavatsust vastandada end nõukogude võimule, kuid nad olid selle võimu jaoks liiga natsionalistlikud, liiga välismaailmale avatud ja individualistlikud. Enamik selle põlvkonna esindajatest kas sooritas enesetapu või represseeriti ja hukati. Metafoori "mahalastud renessanss" autor on Jerzy Giedroyc, Poola publitsist, kriitik ja poola pagulaste kogukonna mõjukas kultuuritegelane.

⁴ Mõeldud on Ameerika ajaloolase Patricia Herlihy teos "Odessa. A History, 1794-1914". Cambridge, Cambridge University Press, 1987.

⁵ Orest Subtelnõi (inglise keeles Orest Subtelny, ukraina keeles Орест Субтельний, 1941-2016), ukraina päritolu Kanada ajaloolane.

Ukraina keelest tõlkinud Anna Verschik