Palju aastaid, suheldes eri riikide kolleegidega kunstimaailma "seebimullis", teemaks ukrainlaste kestev lahkukasvamine Venemaa imperialistlikust mõjuväljast, olen ma kokku põrkunud mitte niivõrd lahkarvamuste või mõistmatusega, vaid pigem mingi sõnatu tusatunde ja kahetsusega. Sellise väljaütlemata intellektuaalse laiskusega. Kuidas siis nii: kas nüüd tuleb hakata kõike otsast peale õppima, optikat vahetama? Hakkama ajutiselt võhikuks, tunnistama üles ja ütlema ausalt: "ma ei tea"? See on väga hirmus. Mäletan oma kümne aasta tagust õudust, kui tuli eksternina väga kiiresti õppida, leida eneses ruumi tonnide kaupa tulvava uue informatsiooni jaoks, mida läbi töötada. Mis tunne oli oma kunstiteaduste magistri- või doktorikraadiga tunnetada teravalt toksilist venestamise kännujuurikat ja olla sunnitud enesest välja kiskuma kõik senised teadmised, jäädes intellektuaalselt praktiliselt alasti. Kui sul on olemas mehhanism, metodoloogia, aga ei ole fakte ega optikat.

See on väga ebamugav tunne. Eile olid sa kunstiteadlane, kirjandusteadlane, kuraator, dirigent, kirjanik, ajaloolane, kõrgelt tunnustatud kultuuri-uurija või ajakirjanik või siis mainekas sotsioloog, aga täna sa mõistad: kõik, mis sa tead, on – minimaalselt – ühekülgne, aga enamasti lihtsalt ebatõde. Imperialistlik, müütiloov, puhtakujuline lora. Postimperialistlik, dekoloniseeriv vaatenurk soovitab: kuula ära, õpi uut tundma. Aga uue õppimine võtab aega. Sina aga ei ole enam tudeng ega koolijüts. Ja aeg ei tähenda nädalat või aastat. Ja kunstiteadlase pagasiga inimese normaalne reaktsioon on: "Ei õpi!" Ja sa võtad vastu otsuse mitte liialt hinge võtta. Kuid sellest saab nähtamatu kivike sinu jooksukingas. Sa lähed edasi nagu läksid, aga kivike kisub sind eemale, ärritab, tuletab oma olemasolu meelde. Kuid intellektuaalne laiskus saab ebamugavusest jagu. Ja sa harjud igapäevaste uudistega surmadest, purustustest, lõpetad tähelepanu pöörmise abipalvetele, pöördud tagasi harjumuspärasesse rütmi ja endise intellektuaalse võrgustiku juurde.

Hiljuti rääkisin oma sõbrannaga, kes elab palju aastaid Saksamaal. Ta oskab hästi saksa keelt, on intellekutaal, tõlkija, kunstiteadlane ja kirjanik. Ehk siis põhjalikult juurdunud inimene (nii palju kui see on võimalik, võttes arvesse, et Saksa ühiskond ei ole kuigi rahul mujalt ühiskondadest tulnute sügavama juurdumisega, kuigi nad ei taha seda tunnistada isegi endale). Niisiis, meil oli üsna avameelne vestlus ja selles kõlas fraas, mis ei tulnud mulle üllatusena ja millest ma sageli mõtlen kui ajaloolisest kontseptsioonist, kuidas tulevikus selle kümneaastse sõja pikkuse ja ohvriterohkuse põhjuseid selgitama hakatakse. Ja see mõte on ilmselt ainuke põhjus jätkata ka edaspidi selliste tekstide kirjutamist. Fraas oli: saksa intellektuaalid ei usalda ukraina intellektuaale.

See ebavõrdsus vaadete tasandil põhineb ilmselt imperialistlikul minevikul, mis kõlab kokku varjatud šovinistliku suurusehullustusega (mis on sakslastel kadunud ja venelastel mitte), harjumustega, ammu väljakujunenud europotsentristliku vaatega, suure hirmuga maailmasõja ja reparatsioonimeetmete kordumise ees, hirmuga dekonstruktsiooni ja näilise stabiilsuse uuesti kaotamise ees. Ja loomulikult seistakse alateadlikult vastu minevikus koloniseeritud kultuuridele subjektsuse õiguse andmisele. Peaaegu kõik projektid, mida nimetatakse rahvusvahelisteks ja mis kaasavad eksperte üle maailma, kaasavad neid vaid näidistasandil. Aga vaatenurga vahetus, uute reeglite väljapakkumine on lubatud ainult omadele.

See, et ei räägita nagu võrdne võrdsega, põhineb sügaval veendumusel, et ühiskonnad ja üksikisikud, kes elavad läbi traumakogemust (ja me kindlasti elame läbi sellist kogemust), ei suuda rahulikult, tasakaalustatult ja seega subjektselt analüüsida, kirjeldada reaalsust, et see jääb alati valu positsioonilt, ohvri positsioonilt kirjeldatud reaalsuseks.

On ilmselge, et ma tahaks neid primitiivseid järeldusi nimetada valedeks, ebaküpseteks, tahaksin vabandada peidetud šovinismisüüdistuse pärast ja pugeda taas peitu perifeerse mitteglobaalse kultuuri nurgakesse, et mitte segada täiskasvanud, arenenud, lugupeetavaid kultuure. Neid sarkastilisi arvamusi vahetasime ka vestluses minu sõbrannaga. Ja ma põhimõtteliselt märkasin, et mida lähema rindejoon sulle on, seda ausamaks vestlused kujunevad. Ja vihast ja valust säästavad sind kas pisarad või iroonia. Aga mina tahaks kaasa tunda.

Ma tunnen väga kaasa Saksamaa-sarnastele ühiskondadele, et nende hirm ja eelmise sajandi süvatraumad on halvanud võime märgata turbulentsete muutuste positiivseid võimalusi, nende armastus stabiilsuse vastu aga on viinud empaatiavõime atrofeerumiseni.

Arusaam, et ammu väljakujunenud, iseendale ja teistelegi päevselge ilmapilt on ainuvõimalik, et see on ilmeksimatu, näitab tegelikult sellise ühiskonna trauma sügavust. Kõik, mis ei liigu, läheb rooste, see dogma ei vaja pikalt selgitamist. Väga paljudes küsimustes on Saksa ühiskond üliaktiivne, kuulab ära ja loob ise uusi narratiive, on mitmetasandiline ja kiiresti arenev. Kuid ukraina kultuuri küsimus, selle filosoofilise ja kunstilise mõtte isepärasus on sakslaste jaoks saanud ületamatuks takistuseks. Inimkond on alles nüüd hakanud mõistma, et vanadel impeeriumitel on kohustus õppida tundma neid keeli ja kultuure, mis asuvad perifeerias. Ja mitte vastupidi, kui nende perifeersete maade üksikud esindajad, kellel puudub poliitiline lobi (mis on impeeriumidel tavaliselt olemas), peavad ise üritama ühekaupa valju häält tehes kisendada oma narratiive nendele, kes neid mõni minut kuulata suvatsevad. Kui toimub okupatsioon ja genotsiid, ilmneb nendes üksikutes meeleheite ja valu häältes mässumeel. Ja seda peetakse ebatsiviliseerituks, nii et sellised hääled jäetakse kiiresti isolatsiooni.

Niisugune perspektiiv tähendab ukraina rahva kohtlemist mässava teismelisena; aga see on vale - Ukraina filosoofilise mõtte iidsus, sügavus, mitmekülgsus ja riigi ülesehitamise mehhanismid tõestavad vastupidist.

Meie riiklust on pidevalt maatasa tehtud, seda on süsteemselt hävitatud näljahäda, vangilaagrite, mahalaskmiste, küüditamise, sunnitöö, vägistamiste abil. Muide, venelased kasutasid neid meetodeid kõigi orjastatud naaberrahvaste peal, keda praegu nimetatakse nn "föderatsiooni subjektideks". Nende meetodiks on hirmutamine, sulgemine, kogu maailmale kuulutamine, et on seal jah mõned väikesed tähtsusetud inimesed, kes loovad tähtsusetut primitiivset kultuuri, mida pole mõtet tähele panna. See on tüüpiline, kõigile tuntud hierarhiline šovinism. Me näeme seda, me teame, miks meie linnadesse ja küladesse püstitati sajandeid Puškini mälestusmärke, miks põletati heliloojate partituure, kes keeldusid olemast "nõukogude kultuuritegelased", miks neil, kes Gogoli kombel võtsid omaks vene identiteedi ja loobusid enda omast, oli võimalus pääseda tagakiusamisest ja saada pealegi kuulsaks.

Siinkohal on hea meenutada, et meie võitlus põhineb maailmavaatel, poliitilisel, mitte etnilisel identiteedil. Kahjuks on lääne inimesed piisavalt laisad, et sedagi mõista ja süveneda; nemad seal lihtsalt kardavad, väldivad sõna "natsioon", tuginedes enda kogetud traumale. Aga praegu genotsiidisõda pidavad venelased hävitavad meid just meie poliitilise rahvusliku identiteedi alusel: meie kirjandust, muuseume, galeriisid, keelt, riigisümboleid. Okupeeritud aladel tapetakse esimesena meie luuletajad ja õpetajad, olenemata nende etnilisest päritolust.

Ühest küljest kaitsevad ukrainlased ennast vaenlase eest, kes on kümneid kordi meist tugevam, riukalik ja salakaval, aga teisest küljest peame siin, Euroopas, ennast pidevalt õigustama. Peame, nagu algkoolis, kaart käes, ümber jutustama 20. sajandi ajalugu – subjektset, mitte Moskva propaganda poolt moonutatut. Peame veel kord selgitama, et meie poliitiline natsionalism on korraga natuke ukraina, natuke krimmitatari, natuke roma, natuke kreeka, natuke juudi, natuke karaiimi, natuke gruusia, natuke poola, natuke krõmtšaki, natuke armeenia, natuke gagauusi, natuke bulgaaria, natuke moldova, natuke leedu, natuke itškeeria, natuke aserbaidžaani, natuke vietnami oma. Selle vundamendiks on teadliku kodanikuühiskonna paindlik enesemääramine ja julgete vabatahtlike liikumine, mitte etniline päritolu.

Ma kirjutan seda ja samal ajal küsin endalt: milleks kirjutada teksti, teades ette, et selle lugemine on hierarhilise kaastunde akt? Selline viisakas-väärikas "ohvri" ärakuulamine võrdsetel alustel, nii nagu terved, mittetoksilised ühiskonnad õpivad suhtuma lugupidavalt laste vajadustesse, kuulavad ära nende ambitsiooni olla eriline, kuigi annavad alateadlikult enesele aru, et ei ei räägi nagu võrdne võrdsega. Saksamaal töötades tundsin ma väga sageli sellist igavat kaastunnet vestluskaaslaste poolt. Silmad laialt pärani, tähelepanelikkuse demonstreerimine, eraldatud aeg ja kuulamine: normikohane, kuiv, intellektuaalne ärakuulamine ilma süvenemise ja hingevõtmise, ilma järelduste tegemiseta. Kuulatakse ära, sest see näitab head tooni, demonstreerib haritust, ajaga kaasaskäimist, mille taga seisab reaalsusega absoluutselt mitte kooskõlas olev reaktsioon.

Toon näite välismaistest instruktoritest, et seejärel peegeldada postkoloniseerimise seda tahku. Kui nais- või meesspetsialist viib meie sõjaväes läbi koolitust, on ilmselge, et kõik põhineb autoriteedil, oskusel materjali ette kanda, audtooriumi tähelepanu püüda. Aga kui ilmub välja välismaine nais- või meestreener, siis tõmbuvad meie omad rohkem pingule, jäävad kuulama, käivad harvemini WC-s või suitsupausil. See tähendab alaväärsuskompleksi toimimist: pole tähtis, mida see inimene ütleb – tähelepanu keskendub juba seeläbi, et ta räägib võõras keeles ja teda tõlgitakse. Muidugi, kui me sellest omavahel räägiks, siis kõik eitaksid seda, kuid põlvkondadeülene trauma on jätnud orjastatud rahvastesse atavistlikud käitumisrefleksid. Aga rahvaste puhul, kes on orjastajad olnud, töötab see vastupidiselt: kui inimene räägib kehvasti nende keelt või tunneb kehvasti nende kultuuri, siis sellist inimest kuulatakse hooletult või ignoreeritakse. Tundub justkui lihtne mehhanism, aga nii üks kui teine pool ei ole varmas seda tunnistama.

Taolisi näiteid olen ma märganud väga sageli. Kui mingid Euroopas tundmatud lavastajad Ukrainas lavastamas käisid, läks nende lavastust vaatama rohkem inimesi, meedia pööras rohkem tähelepanu. Lavastus võis olla kehv, igav, kuid selle tõttu, et lavastaja oli välismaalane, peeti seda millekski, millele tuleb rohkem aega pühendada, kahtlusi selle kvaliteedis aga põhjendati pigem meie "oskamatusega vaadata kaasaegset kunsti". See puudutas mõistagi rohkem lavastajaid Venemaalt, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Suurbritanniast ja mõistagi vähem lavastajaid Kreekast või Sloveeniast, ning peaagu üldse ei puudutanud lavastajaid Kasahstanist või Gruusiast. Ja see pole kahjuks paradoks, vaid väga selge reaalsus, milles viibivad kõik postkolonialistlikud ühiskonnad ja millest valju häälega ei räägita. Kuid sama toimib ka vastupidises suunas – isegi kui ühiskond deklareerib seesmiselt dekolonialistlikku poliitikat.

Imehea näide eelmisest suvest: Ateenas Epidauruse festivalil oli üks diskussioon pühendatud antiiktekstide kaasaegsele ülelugemisele, nende interpreteerimisele, nendest arusaamisele. Ja kõige rohkem rääkisid sellest külalised Suurbritanniast ja Saksamaalt (traditsiooniliselt räägivad rahvusvahelistel kunstifestivalidel külalised Suurbritanniast ja Saksamaalt, kui neid leidub). Meie istusime väikese Gruusiast, Ukrainast, Soomest, Albaaniast pärit noorte kuraatorite seltskonnaga ja üritasime lühikeste kommentaaride kaudu märku anda, et oleks uskumatult huvitav kuulda kreeka kunstnike endi arvamust moodsa Kreeka teatri kohta, mis jätkab tööd antiiktekstidega, sest just selleks me siia tulime. Üritasime briti ja saksa kolleegidele vihjata, et ehk huvitaks neidki perifeeriariikide (mille esindajad me olime) vaatenurk või siis dialoog Kreeka kunstnike ning ääremaade vahel, mida nood arvatavasti sageli ei kuule. Ja nagu te aru saate, pole see jällegi rahvus, vaid maailmavaateline identiteet. Mind huvitas tohutult, mida arvab sellest Soome spetsialist, Gruusia teatriuurija; huvitav oli kuluaaarivestluse käigus kuulda: kreeklased ei tea, et Mariupol oli kunagi täiesti kreeka linn, et Ukraina idaosas on kreeklaste asulad, kreeka koolid, et ka minu Bessaraabiast pärit suguvõsal on kreeka juured ja meil on palju ühist, aga sellel ühisosal pole kunsti tasandil kuigi palju võimalusi kokku puutuda, sest impeeriumid on meie eneseteadvuse alla surunud.

Ma tunnen ja austan dekoloniseerimise teekonda, mille on ette võtnud Euroopa muuseumid, kuid Ateena akropoli muuseumi külastamine diskussiooni järgsel päeval võttis mult ära igasuguse soovi isegi kuulata, mida briti või saksa asjatundja antiikkunstist arvab. Loomulikult on need vaid hetkeemotsioonid ja me kõik püüame elada tasakaalus maailmas, kus igal häälel on sõnaõigus. Aga ma ei pea emotsioone kurjuseks. See on osa adekvaatsest elusast loomulikust reaktsioonist valule ja ebaõiglusele.

Ma ei suutnud pooleteise Berliinis elatud aasta jooksul rahulikult sisse astuda peaaegu ühtegi muuseumisaare muuseumi, kus siiani säilitatakse varastatud kunstiteoseid. Mul oli lihtsalt kuidagi piinlik. Umbes samasugust tunnet mäletan ma kaugest aastast 2010, kui ma käisin Ermitaažis ja nägin seal sadu Ukraina kunstnike maale ja taieseid. Küsisin giidilt, miks need on seal, mitte Ukrainas, ja sain vastuseks: "Miks nii imelik küsimus, tüdruk?"

Ja nii me siis kulgesime mööda Ateena akropoli muuseumi oma perifeerse noortegrupiga, vaikisine, mõnikord sosistasime omavahel: "This is the poorest museum I have ever seen in my life", "Іt's a museum of forced emptiness". See muuseum oli isegi vaesem kui Ukraina omad, sest muuseume Ukrainas rüüstati, nagu ka Kreekas, muuhulgas Vatikani ja sakslaste, aga enamasti ikka muidugi venelaste poolt. Kuid me suutsime ikkagi midagi tagasi saada, midagi oma ajaloost taastada – mõistagi kuni okupatsiooni alguseni kümne aasta eest. Okupeeritud aladel varastasid venelased meie muuseumidest absoluutselt kõik. Kõik, mida polnud võimalik varastada, põletati ja lõhuti maha. Seal, Ateenas, esitasime proua giidile järgemööda küsimusi selle kohta, kus praegu asub ühe või teise kunstiteose originaal. "Noh, kahjuks me ei tea, millal see meile tagasi jõuab, aga see on seal Briti muuseumis või Berliini antiikkollektsioonis või Vatikani muuseumi ajaloolistes arhiivides." Oh, kui hästi on mulle tuntud proua giidi naeratuse miimika, mille taga peitub vaoshoitud pahameel, solvumine, viha, allaheitlikkus, allumatus, segadus, tühjus, lootus, lootusetus, enesekontroll ja enesetsensuur. See on emotsioonide bukett, mis avaldub lõhnava kevadise sirelina enne sülje neelamist tehtud pausis, et see põlvkondadeülene ebaõigluse klomp järgneva vastuse käigus alla kugistada.

See tunnete bukett kerkib iga üles kord koos pausiga, enne kui hakkad vastama kõiksugu mõttetutele küsimustele, et mis on viga Dostojevskil ja milles on süüdi Tšaikovski, ta ju elas enne Putinit ja Stalinit ning tegelikult on tema suguselts Ukraina kasakate suguvõsast pärit. Ja sa pead iga kord neelatama, alla suruma selle kolm korda neetud klombi, enne kui sätid näole armulik-alandliku naeratuse, hakates ikka ja jälle riburada pidi otsima sõnu Vene propaganda halastamatu mooloki mehhanismi kirjeldamiseks, mis igal ajajärgul on kunsti kasutanud relvana. Märgistanud kõik territooriumid talle sobivate siltidega, tallanud maha, piinanud ja hävitanud kõiki ebasobivaid ja ebamugavaid. Ja siin pole jutt looja eripärast, vaid sellest, kuidas impeerium teda oma huvides ära kasutab. Aga oma huvides kasutab Venemaa ära kõiki loojaid, ka neid, kes arvavad, et nad on režiimi vastu. Kuid sellest arusaamiseks on tarvis läbida pikk teekond, tuleb tunnistada oma teadmatust, oma vildakat vaatenurka ja palju-palju töötada. Intellektuaalne laiskus – see on just see, mille maksab kinni impeerium, alati. Sellepärast meeldib impeeriumile nii väga jagada ordeneid ja diplomeid, korraldada kutsetega õhtusööke, broneerida suuri ooperisaale, pidada pikki ja uhkeid kohtumisi Euroopa riikides pärast venelaste, sealhulgas kuulsate, "heade", esietendusi, ja juua proseccot, ilmtingimata juua vaheaegadel proseccot, proseccot ja nüüd ka Fritz-Kolat.

Peaaegu kõik meie ümber on nakatunud vene narratiividest. Alaväärsuskompleksi märkab endiselt, kui mineviku koloniseeritud ühiskonnad säilitavad ka tänapäeval atavistlikku vastukaja "peremeeste" ärakuulamise näol, isegi kui nood räägivad mitte eriti intelligentseid asju. Kuid see toimib ka teises suunas. Endised "peremehed" (need, kellel on impeeriumide kogemus, sealhulgas Saksamaa) arvavad, et nad mõtlevad kõige paremini, teavad kõige rohkem, neil on kõige rohkem öelda ja nad võivad rohkem ruumi hõivata. "Õigusega" hõivata – no tõepoolest, eksisteerib ju intellektuaalne järjepidevus, kas pole? Ja ebavõrdusus selles diskussioonis jätkub seni, kuni endistest peremeestest kolonisaatorid ei mõista oma vastutust seoses Venemaa kümneaastase sõjaga Ukraina vastu ja ei võta vaevaks ennast paigalt liigutada.

Jah, kõige tähtsamad on relvad, et inimesi venemaalaste eest kaitsta, kuid samuti oleks juba ammu aeg hakata ruumi tegema neile, keda pole ära kuulatud. Nii sakslastel kui liberaalsetel venelastel, kes on täitnud Berliini, on eluliselt hädatarvilik aru saada, et tuleb ennast nihutada, teha ruumi kasahhi, gruusia, krimmitaatari, itškeeria, moldova, ukraina, leedu intellektuaalide häältele, kes hakkavad kirjeldama oma optikat, Euroopa jaoks uut ja ootamatut orjastatute ja ennast föderatsiooniks nimetava impeeriumiga võitlejate optikat. Kuid praegu on fookus suunatud suurimale sõjale Euroopas, mis rebib puruks just ukrainlaste maa ja hävitab Ukraina kodanikke, samal ajal kui kogu maailm seda otse-eetris jälgib.

Neid hääli tuleb kuulata tähelepanelikult, mitte "tasakaalutu närvikavaga traumeeritud sõjapõgenikest" väsinu positsioonilt. Tuleb õppida näha väärikaid inimesi, kes suutsid öelda "ei" kurjategijale ja terroristile. Kui sellel sõjal lasti juhtuda, kui nii palju kurjust lasti sündida eurooplaste silme all sõja esimesel kaheksal aastal (mida ei kutsutudki sõjaks, vaid aralt "konfliktiks), siis tähendab see, et sissesõidetud narratiivid ei tööta. Mida tuleb teha, kui ei tööta? Need üle vaadata. Et need üle vaadata, tuleb distantseeruda. Distantseerumiseks tuleb aru saada, kuhu ma distantseerun, millest ma distantseerun. Mina distantseerun oma veendumustest. Kui ma distantseerun oma veendumustest, vabastan ma pinna ja olen valmis kuulama, olen valmis tunnistama, et mingid minu narratiivid on asjakohatud, ebaadekvaatsed, on ainult siis sellel, mida räägib teine pool, šanss omandada subjektsus.

Kuid kuni seda ei toimu, pole selliste tekstide kirjutamisel võib-olla ka mõtet. Sest enamasti loevad neid tekste need, kes on valmis käituma nagu lapsevanem lapsega, kui too katkise põlve tõttu nutab, aga mitte nagu partner narratiivi ümber käivas diskussioonis, kes juba ette on valmis tunnistama partneri õigust rääkida, õigust teada rohkem, olla kõrgemal ja targem, andes enesele aru, et sinu isiklikud narratiivid ei pruugi olla relevantsed, et ma ei saa teada kõike.

Siia oleks pidnud tulema mingi kena lõiguke selle kohta, et kõik ei olegi nii halvasti, ja et tegelikult eksisteerib väga palju adekvaatseid variante võrdväärseks diskussiooniks. Kuid samal hetkel lülitati jälle välja elekter, sest venemaalased on hävitanud Euroopa suurima riigi peaagu kogu tsiviilelektrivõrgu. Ja pimedas toimub parem üksteisemõistmine nende vahel, kes räägivad otse, kartmata tunnistada vigu ja on valmis vastu seisma genotsiidi türanniale. Ja ei tahaks toksida head teksti hämaras, peaaegu tühja akuga telefonis. Ja see ei käi emotsionaalse trauma, vaid reaalse tegelikkuse kohta.

Me elame igapäevase pretsedenditu julmuse hämaras plasmas, kus silmapiir on niivõrd madalal, et näha tulevikku nädal aega ette on juba privileeg. Ma lihtsalt tahaks soovida meile olla veelgi tundlikumad ja ausamad – impeeriume see ärritab. Ehkki see nõuanne kehtib üksnes siis, kui te olete valmis kokkupõrkeks kõige hirmsama elajaga, muuhulgas ka iseenda sees.

Esmakordselt ilmus teksti originaal portaalis LB.ua. Ukraina keelest tõlkinud Ilona Martson.